Sood ja surmad. Kohad ja vaimud

Riina Oruaas

Keskkonda hindav teater on pärimusteatri esimese lavastusega jõudnud massidesse

Rahvapärimus ja teater on teema, mis on viimaste aastatega jõuliselt teatripilti kerkinud. Kindla koha ja inimestega seotud lood inspireerivad lavastajaid neid paiku elustama. Koha vaim otsitakse üles, vaataja viiakse kohale. Etenduse keskkond, mõni soosaar, talu või mõis, loob teatrisündmuse. Looduskeskkonnast, milles etendus aset (sic!) leiab, saab teatriruum, teatraalne ruum. Looduslik keskkond ja inimese loodud vaimne keskkond valgustatakse välja: mingi koht ja kas siis sellega seotud või sellega haakuv pärimus äratatakse ellu, pea alati on hulgas regilaul. Pärimusteatri Loomine esimese lavastuse põhjal võib vist juba öelda, et keskkonda hindav teater on jõudnud massidesse; see on rahvalik teater selle heas mõttes, sest Rakvere teatri ?Põdernaine? ja kas või ?Aristokraadid? olid siiski üsnagi eksklusiivsed lavastused.

 

?Soolaev?

?Soolaevas? on lahendatud traditsioonilise kultuuri, keskkonna ja pärimuse teatrilavale toomine päris omapärasel viisil: ammu lahkunud hinged, kes surres rahu pole saanud, uitavad siiamaani Soontaganal, käivad õue peal juttu ajamas või teevad niisama kolli. Nii mõjus üle õue jalutav kunagine metsavend Hirmus-Ants (Raivo Rüütel) sedavõrd orgaaniliselt, et esialgu ei osanudki teda vaimuks pidada. Kadunukese segesevõitu, kuid kriipivaid mälestusi esile manav jutt ja sooja huumoriga mängitud osa sai kontrastis Ivo Uukkivi linnamees Juhaniga hoopis uue mõõtme ? see on traditsioonilise kultuuri enesestmõistetav suhe surmaga. Juhan võõristab Hirmus-Antsu, Grete (Katariina Lauk) peab teda loomulikuks. Ta on ?nii ja naa?, ambivalentne, koomiline ja niivõrd reaalne.

Pigem jäi märgiliseks Egon Nuteri Järve Jaan, rohkem sümbolkujuks oma traagilise saatusega. Läti Henriku (Indrek Sammul) liin seevastu, mis pidi esindama lavastuse romantilist, ?filmilikku? liini, jäi fragmentaarseks, hüppeliseks. Seos Grete looga, mis lõpus küll lahti mängiti, mõjus otsituna. Seda eelkõige finaali kunstliku lahenduse tõttu, kus Soontagana vanema tütre Elo (Hele Kõre) hing ja Grete üksteisele vastu pidid astuma. Grete loitsimine ja rituaalne manamine oli üsnagi rabe ja kli?eelik. Kahe elulaadi vahel kõhklev ja närviline Grete oli palju usutavam, kui ohjad enda kätte haaranud Maa Ema (kui Rebekka Lotmani sõnu laenata).

Triin Sinissaare näidend on dramaturgiliselt, loo poolest tugev, põnev ja pinget jätkub. Häirib aga püüd kõik, mis vähegi võimalik, ühte tükki sisse panna. Kahju hakkas ema (Ene Järvis) kootud vaipade teemast, millest saaks suure loo, kuid see ?jutustati ära? mõne repliigiga. Naise valu vaipadesse kudumine annab neile hindamatu väärtuse ? ja ometi tuleb ühel hetkel neist lahti saada, et hing vanast valust puhtaks saaks. Lausa plakatina kõlas aga ökoliin: lavastusse pikitud hüsteeriline looduskaitseteema jäi lihtsalt õõnsaks. ?Sakslased?, kes kirveste ja saega tulemas olid, oli pigem kohustuslik vaenlase konstrueerimise üritus. ?Soolaeva? nõrkus oligi liigne ilutsemine ?kohustuslikel? (maa-linn, uus-vana, oma-võõras, looduskaitse) teemadel, kõik, mis oli antud naljaga (eelkõige Raivo Rüütli, Ivo Uukkivi, Helene Vannari, aga ka Iivi Lepiku ja Egon Nuteri roll), oli elusam, orgaanilisem. Niipea kui hakati tõsiselt ?pärimust esitama?, jäigi see esitamiseks, puhtalt deklaratiivseks; ka regilaulu kasutamine oli illustratiivne ega sulandunud lavastustervikusse. Kokkuvõtteks: hea idee ja lustimist väärt näitlejatööd küll kannatasid kli?eeliku dialoogi ja üksteise otsa lükitud, välja arendamata teemade all, kuid lugu ise on vahva: koha vaim kohal ja muhe absurd tegelaskujudes aitas mööda vaadata nii mõnestki ideelisest tühikohast või pateetilisest hõiskest.

 

?Lemminkäinen?

On kaks teemat, mille puhul ?Lemminkäinen?, Loomise teatri teine lavastus, oli pärimuskultuurile lähemal kui ?Soolaev?. Esiteks on Anne Türnpu lavastustes selge arusaamine looduses teatri tegemisest, looduse kui teatrietenduse keskkonna mänguhaaramist. Teiseks, muusikaliselt põhineb ?Lemminkäise? lavastus runolaulul, häälel on oma roll: orgaaniline ja põhiline. Kuigi Rocca-al-Mare vabaõhumuuseumi metsatukk ei kanna samasugust ainulaadset energiat nagu mõni kauge soosaar või maalinn, on Lemminkäise lugu kõige õigem just metsas esitada. Metsast tulemine ja metsa minemine, näitlejate hääled imiteerimas loodushääli ja loodus teatrikeskkonna loojana (kuradiharki meenutav puu mänguplatsi ääres! ? selline leid, et kui sellest puust oleks hakanud verd immitsema, poleks imestanud) tekitavad kontrasti stiliseeritud mängulaadiga. Ähmaste piiridega, vaid puude vahel liikumisele, häältele ja huikamistele üles ehitatud teatrikeskkonnana, vaatajat ümbritsevana, kord lähedase ja intensiivsena, siis kauge ja haprana oli ?Lemminkäinen? mastaapse ?Eesti ballaadide? kõrval, mis regilaulu helimaailma totaalseks hääle- ja ruumikogemuseks sünteesis, pigem kammerlik, miniatuurne mäng. ?Kalevala? dramaatiliste lugude ja keele poeetika on küll julm ja jõuline, kuid lavakooli tudengite mänguline esitus ei loo sünget, vaid veidi müstilise hõnguga, jalad maas, kuid kerge, taeva poole püüdva atmosfääri.

Kui veidi nuriseda, siis sellepärast, et viimasel etendusel ei kandnud enam (?) kõigi noorte näitlejate, paraku ka peaosalise (Kristjan Sarv) hääl rasket teksti välja. Seevastu Anne Türnpu ise Lemminkäise ema rollis oli harvanähtavalt jõuline. Hääl, mis kannab tema lausa füüsiliselt tajutavat valu, tegi temast selle lavastuse peategelase. 

Aktiivselt mängukeskkonnaga suhestuva ja legendide pärandit juurteni läbi tunnetava teatrilaadi parim näide on vahest siiski Türnpu kunagine ?Põdernaine?, mida mängiti teatripaigana juba kinnistunud kohas Vargamäel. Sellega suudeti vaataja oma igapäevakeskkonnast välja raputada (ei ole näinud ?Valgelaeva ja taevakäijaid? ega mõnda veel saarel või soos mängitud lavastust), ?Lemminkäisega? aga mitte (vähemasti mitte allakirjutanut). Siiski, idee on võimas. Pärimuskultuuri mõtestava teatri tugev külg on julgus anda oma tõlgendus, mitte jääda pelgalt hardalt ? väga väga vana? asja austama.