Süüdata maailmas valgust

Ehkki „Big Mother“ puhul on tegemist hea dramaturgiaga, läheks lavastuses tarvis rohkem julgust ja turvaliste piiride ületamist, et mitte takerduda nappi ambitsiooni või liiga selgetesse traagelniitidesse.

HELEN KANNUS

Vanemuise „Big Mother“, autor Mélody Mourey, tõlkija Indrek Koff, lavastaja Robert Annus, kunstnik Liina Tepand, valguskunstnik Kaspar Aus, videokunstnik Juho Porila, video- ja fotokujundaja Katrin Leement, muusikaline kujundaja Kalev Kääpa, koreograaf Matthew James Jordan. Mängivad Maria Annus, Marika Barabanštšikova, Linda Porkanen, Reimo Sagor, Jüri Lumiste ja Priit Strandberg. Esietendus 14. IX Sadamateatris.

Läinud kevadel sattusin teatriteaduse magistriõpingute käigus värske pilguga lugema Peter Brooki „Tühja ruumi“. Kuna siinsamas Sirbis oli tol ajal äsja avaldatud minu esimene teatriarvustus – verstapost, mida olin aastaid erisugustel põhjustel edasi lükanud –, jäi pilk mõistagi teravamalt pidama mandunud teatri peatükil, täpsemalt kriitikal, veelgi täpsemalt arvustaja funktsioonil.

Nimelt ütleb Brook, et arvustaja ka kõige vihasem reaktsioon on üleskutse professionaalsusele. Arvustaja ja teatritegijad peaksid üksteist sööma nagu kalad, et meri saaks edasi kesta, ent söömisest üksi on vähe: neid võiks ühendada ennekõike ühine püüd pinnale tõusta.* Ilus, kas pole?

Kauge, kuid siiski nii lähedane. Samasuguse püüdega seisavad silmitsi ka näidendi „Big Mother“ tegelased, uurivad ajakirjanikud, kes Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste eel puutuvad kokku riiklikku julgeolekut ähvardavate infokildudega. Nende siht on siiras: tuua pinnale kõige olulisem ehk tõde. Pusletükkidest pildi kokkupanemisel põrkutakse ajakirjanduseetiliste küsimuste, isiklike vaadete ja põhimõtetega – igati päevakajaline, seda enam et esietenduseni jõuti Vanemuises vaid veidi aega enne USA presidendivalimisi. Olgu öeldud: ka näidendi autor ei salga, et ammutas inspiratsiooni sündmustest, mis sillutasid teed Donald Trumpi kunagisele valimisvõidule.

Kõnealuse näidendi puhul võib USA ühiskondlik-poliitiline kontekst jääda Eesti teatrivaatajale emotsionaalselt ja geograafiliselt ehk veidi kaugeks. Seejuures vaidlen endale kohe vastu, sest sedasorti lähedust ei seata kahtluse alla kunagi näiteks siis, kui lavastatakse järjekordset Shakespeare’i, Tšehhovi või mõne teise klassiku teost. Seega, vahest on USA oma poliitskandaalidega tänapäevasele teatrivaatajale isegi lähedasem? Ehkki USA kontekstis orienteerumine ei tohiks valmistada üleliia raskusi, on sellegipoolest tänuväärne, et mõistete, nimede ja märksõnade dešifreerimisel on abiks kavaleht, ikka selleks, et selles rägastikus paremini hakkama saada. Kui lühendid MIT või IPCC panevad esimese hooga kukalt kratsima, tasub loo jälgitavuse huvides selle loeteluga kindlasti tutvuda.

Materjali (justkui) jagub. On mõistagi tervitatav, kui angloameerika näitekirjanduse kõrval jõuab Eesti teatrilavale mõne seni tundmatu muukeelse autori looming – Mélody Mourey nimi ei ütle meie teatrivaatajale tõepoolest vähimatki. Kui aga pikantne prantsuse huumor välja arvata, pole näidendis üllatuslikult kuigi palju euroopalikku. Lisaks koomikale (kas teadsite, et Euroopa kultuuripealinna saab Washingtonist otselennuga?!) kätkeb lugu inimlikke teemasid, mis võimaldavad tegelastega emotsionaalsel tasandil samastuda.

Mõni näide: peategelane Julia Robinson (Maria Annus) on lapsepõlvest saati suhtunud ajakirjandusse kirglikult, ent pärast traagilist sündmust ei suuda ta leida sobivat tasakaalu töö- ja eraelu vahel. Annuse rollilahendus mõjus nähtud etendusel veidi steriilselt ja elutult, mistõttu jäi tegelast käivitav missioonitunne ja sisemine põlemine kahjuks tagaplaanile. Hingelisel ristteel seisva peategelase kõrval joonistub selgemalt välja uuriva toimetuse juhi Owen Greene’i (Jüri Lumiste) võitlus iseendaga, mis sunnib langetama rasket otsust pere ja tõe paljastamise vahel – see sisekonflikt võinuks olla Lumistel mõnevõrra sügavamalt väljendatud. Sarnase dilemma ees seisab Alex Cook (Priit Strandberg), kes peab tõestama, et on isa varjust suurem, ent võitleb seejuures kammitseva ebakindluse deemoniga. Just Alex näib kõige veenvamalt täitvat ajakirjaniku töö olulisimat missiooni, millest Julia ema (Marika Barabanštšikova) tütrele heldinult räägib: süüdata maailmas valgust.

Reimo Sagori ja Linda Porkaneni lühikeste sutsakate kõrval hakkavad kõige rohkem silma Barabanštšikova valguskiirusel toimuvad rollivahetused, mis nõuavad näitlejameisterlikku täpsust ega lase sooritusel (koomilistele karakteritele vaatamata) võtta palagani mõõtmeid – seesugune oht on seitsme (!) tegelase kehastamise tõttu kindlasti olemas. Küllap jõuab nii rolle kui ka kiireid stseenivahetusi veel sisse mängida, sest materjali, mille põhjal mitmetahuline roll valmis voolida, esmapilgul justkui jagub. Pealegi on autor tegelaste sisekonfliktide kõrval loosse kavalalt põiminud ka ajakirjanduse Achilleuse kanna ehk klikimeedia võimutsemise selliste teemade üle, mis peaksid olema tõepoolest olulised. Just seetõttu lendab toimetuse juhi töölaualt maha sinna sokutatud kliimaraport, kuna presidendi seksiskandaal on märksa magusam vili, mida noppida. Igal juhul on „Big Mother“ puhul tegemist õnnestunud ja hästitasakaalustatud dramaturgiaga, mis arvestab vaatajaga ega lase igavusel ligi tikkuda.

See eriskummaline „siin ja praegu“. Lavastuse „Big Mother“ lavakujunduses domineerib lihtsus ja kompaktsus ning tegevuspaiga vahetus on markeeritud eelkõige videolahendustega, mis on ka stseenile sobiva atmosfääri loomise teenistuses. Kuigi õdus pubi on laval igati veenev ja ameerikalik, ei hakka salgama, et autosõit, mille tarvis on filmitud videoklipp tartlastele äratuntaval Puiestee tänaval, ajas vaatajad saalis kergelt muigama. Trillerile kohaselt hoitakse tempot teadlikult üleval ning videokujundus säästab küll nutikalt aega, kuid siiski meenutavad kiired ja veidi kohmakad stseenivahetused ustekomöödiale iseloomulikku sisse-välja marssimist. Sestap võinuks üleminekud lahendada lavastuslikult loomingulisemalt, et järgnev stseen ei mõjuks lihtsalt äramängimisena. Veidi rohkem julgust, turvaliste piiride ületamist ja särtsu läinuks lavastajal vaja, et mitte takerduda nappi ambitsiooni või liiga nähtavatesse traagelniitidesse.

Tegelikult võin siinkohal endale taas vastu vaielda: tõsisele põhiteemale vaatamata on „Big Mother“ siiski pigem meelelahutuslik ning vaataja maailma- või tõetunnetuse kallale üleliia ei kiputa. Vahest ei peagi iga lavastus seda ülesannet täitma. Sellele vaatamata jäin saalis endamisi mõtisklema valitud vormi üle, millesse kõnealuse näidendi autor on selle valanud. Peas vasardas üksainus küsimus: miks jutustada seda filmilikku lugu just teatris, mitte näiteks kinolinal? Olgu öeldud, et see ei puuduta ainult kõnealust lavastust või etendusasutust – seda enam et loo on just nimelt lavale kirjutanud autor ise.

Jah, ümberkehastumisi on ju tehniliselt huvitav jälgida, kuid kõigest sellest jääb tunne, nagu oleks vaataja ees lahti rulluv lugu mõnel voogedastusplatvormil väikese kiirendusega käima pandud. Sellistesse filmilinti matkivatesse oludesse sattudes hakkan tõsiselt puudust tundma mõnusast kodusest diivanist ja auravast teetassist. Teatrisaalis võõraste ning sageli nihelevate või telefoni näppivate pinginaabritega külg külje kõrval istudes tahaks, et mul oleks rohkem põhjust ennast sügisõhtul soojast kodust välja ajada.

Ärge saage valesti aru: austan filmi- ja teatritegijaid tohutult ning „tarbin“ võrdselt mõlemat kunstivormi. Ent kas teater peab ikka filmilt nii palju laenama ning ohverdama oma eripära? Tulihingelise (ja vahest naiivse) teatraalina sooviksin, et ajakirjanduse kõrval süütaks ka teater maailmas valguse ning lubaks endale rohkem otsingulisust, seda eriskummalist „siin ja praegut“, millega etenduskunstid teistest kunstivormidest eristuvad. Mõistagi muudavad päevakajalised teemad, nagu jõhkrad kärpekäärid ja kultuuritöötajate töötasu külmutamine, lavaliste julgustükkide tegemise aina keerulisemaks ning annavad hoogu meelelahutusele. Ent loodan väga, et teatrid ei vannu alla ning leiavad endas jõudu ja julgust eelarve kärpimisest tingitud survele vastu panna ning vältida seejuures klikimeediale iseloomulikke „kiireid ampsakaid“. Rohkem sügavust ja süvenemist vajavaid lavastusi, leidlikke lahendusi, vormi- ja stiilikatsetusi, mugavustsoonist välja­astumisi ning seda kõige olulisemat – tulihingelist püüet pinnale tõusta.

* Peter Brook, Tühi ruum. Tlk Malle Klaassen. Loomingu Raamatukogu 1972, lk 28–29.