T?ir T?ajan ? Maa Vaim

Helle Laas

Festival tegi meid, kas või lühikeseks ajaks, tervemaks.

Juuli algul helistas mulle Jevgeni Ibragimov, kellega kohtusin viimati üheksa aastat tagasi nukuteatrite festivalil Viiburis. Jevgeni oli siis veel Leningradi Teatriinstituudi tudeng, nüüd Abakanis Hakassia Rahvusliku Nukuteatri Skazka peanäitejuht. Ta kutsus mind II rahvusvahelisele etnoökoloogia festivalile esinema. Kohe ei julgenud vastust anda. Mõtlesin, pidasin nõu sõprade ja tuttavatega ning andsin mõne päeva pärast jaatava vastuse. Õigesti tegin, sest kõik järgnev oli minu jaoks kui unenägu?

30. juulil astusin pärast 12 aastat Moskva pinnale. Ees ootasid mitmed kohtumised vanade tuttavate ja sõpradega.

2. augustil kogunesid ?eremetjevo I lennuväljal festivalist osavõtjad Ungarist, Egiptusest, Türgist, T?ehhist, Eestist ja Venemaalt (need, kes sõitsid läbi Moskva).

Minu ihupesureisikott mähiti kui titt tsellofaanist mähkmetesse ja saadeti oma teed. ?Põlleteater? lubati salongi kaasa võtta. Pärast neljatunnist lendu maandusime kesköö paiku Abakani lennuväljal. Meid võtsid vastu rahvariietes näitsikud rahvusliku joogiga, festivali korraldajad, kultuuriministeeriumi esindajad jt. Edasi, juba lennujaamahoones, plaksatasid lakke ?ampusepudelite korgid. Ilusaid tervitussõnu ja festivalisoove laususid Hakassia kultuurimister ja teised tähtsad tegelased. Ja nad tegid seda nõnda lihtsalt, et öeldu jõudis sihtmärkideni.

Meid majutati võõrastemajja Abakan, mis asub Lenini prospektil. Sain ühese, kõigi mugavustega numbri. Head und!

 

3. august

Hommikusöök võõrastemaja, samanimelises restoranis. Mida siis pakuti? Kaks pannkooki, magus kreem, vahukoor, kanarull, tee. Ei ütle, mida sõin, aga tee asemel palusin kohvi ning sain ka.

Teatris on Hakassia nukuteatri Skazka päev. Ühisprojekt Prantsuse teatriga De La Manufacture, Kuldse Maski laureaat ?Jakob Jakobson?. Juudi kirjaniku Aaron Zaitlini 1930. aastal kirjutatud näidendi ainetel on Ibragim Shauokh kirjutanud fantaasia nukkudele. See on mõtisklus inimese ja inimkonna teadlikust pööramisest hävimisele. Kas on võimalik uue maailma loomisega jõuda õnnelikuma lahenduseni?

Nukkudest kasutatakse marionette, pinnalisi nukke, jaava nukke. Huvitavam osa on lahendatud musta kabinetiga. Nii mõnegi nukktegelase nägu on tuttav (sm Lenin, sm Stalin ja Hitler). Etendust saatis elav muusika.

Teine etendus ?Kõige sinisema mere ääres? oli Pu?kini ?Kuldkalakese? ainetel loodud filosoofiline mõtisklus armastuse, võrgutamise ja kiuslikkuse teemal.

Kõige vägevama mulje jättis mulle ?Altõn ajahh? ehk ?Kuldne peeker?. Etendus koosnes plastilistest miniatuuridest, mis olid loodud hakassi rahva mütoloogias esinevate maailma- ja inimeseloomise ning inimese teekonna lugude ainetel. Kujundus oli lahendatud soojades pruunides toonides. Kasutatud oli vanade kaljujoonistuste ja ?amanistlikke elemente. Kogu etenduse kulgu saatis muusika vanadel rahvapillidel ja kohati ka kõrilaul. Kasutati maske, musta kabineti nukke. Näitlejate endi füüsiline liikumine oli äärmiselt plastiline.

Jevgeni Ibragimovi näol on tegemist oma käekirja leidnud tugeva ja huvitava lavastajaga. Sellist ühtlaselt tugevat nukunäitlejate ansamblit kohtab viimasel ajal üsna harva. Nukukäsitlemise meisterlikkus ja partneritunnetus on kaks põhilist oskust, ilma milleta korraga mitu näitlejat nukuga mängida ei saa. Muidugi on selle taga hirmus suur ja tihti ka tüütu töö. Järeleandmisi pole aga siin tehtud. Minu hallipäine kummardus Abakani nukukatele.

Pärast lõunat toimus festivali pidulik avamine. Teatrimaja kahel välisseinal rippusid kõigi osavõtjariikide lipud. Ka meie ilus trikoloor. Festivali rongkäigus vilkusid erinevad rahvariided: ungari, tuva, t?ehhi, komi-permi, mari, hakassi, omski? Aga eesti? Eesti viilis. Kartsin, et 27-kraadises kuumuses sulab ?eesti kuulikindel? koos minuga üles.

Tervitamise ajal olin aga kindlalt oma kuulikindlas. Kinkisin festivali põhikorraldajale teatrile Skazka oma ühe kunagise monolavastuse ?Mine põrgusse!? lihtsas eesti rahvariides perenaisenuku.

Avamisel viibis ka Hakassia vabariigi valitsuse esimees A. I. Lebed. Just, selle sama Lebedi vend. Kohal oli Venemaa presidendi täieõiguslik esindaja antud ringkonnas L. Dradt?evski. Ilus, kena, pikk, blond, keskea rõõmudest üle saanud meesterahvas. Avamisele järgnes etendus ja pidulik õhtusöök koos klubiprogrammiga. Mul paluti ka midagi teha. Ma siis tegingi ? striptiisi. Ärge nüüd nii halvasti ka mõelge! Olen ju ikkagi nukunäitleja. Festivali lõpetamisel sain kingiks ?amaaninuku ? kõige lühema, sisutihedama ja andekama numbri eest. Numbrit ennast ma teile ei kirjelda, mine tea, võib-olla läheb veel tarvis.

Kuigi festivalil oli ekstra oma festivaliviin, ei näinud ma ühtegi purjus inimest. Lõbusaid küll. Ühe pudeli valget festivalimärjukest saatsid hakassid Eesti Nukuteatri direktorile. Usun, et Meelis Pai ei tarvitanud seda kurjasti.

 

4. august

Ekskursioon kurgaanile ? Salbõk. Stepp? stepp? ? avarus. Kusagil taamal udus mäed. Sain nõgesetaolise taime käest läbi pükste kõrvetada. Äkki ilmus välja, ei tea kust, punakasvalge lehmakari. Lehmad uudistasid meid suuril silmil ja kadusid sama ootamatult. Siis ründas meid verejanuline sääseparv. Tuli tuulehoog ja sääsed kadusid.

Tegime läbi ka rituaali. Käisime kolm korda ümber kahe kivi. Viskasime kopika. Läksime kahe kivi vahelt läbi ja samal ajal soovisime midagi. (Minu soov läks järgmisel päeval täide!) Soojendasime selga vastu kivi. Kivi pidavat haigused ära võtma.

Matmispaigale, mis pärit III sajandist e.m.a ja kuulub lugupeetud tatari hõimust perekonnale, oli üks meie kaasaegsetest tulnud värvipotiga ja jäädvustanud oma näotu nime teise inimese hauakivile.

Tagasiteel näidati meile Abakani rikkurite poollõhutud või lihtsalt tühjaks jäetud maju. Et miks maha jäetud? Rikkurid on rikkamaks saanud ja uued majad Abakanile lähemale ehitanud. Aga eks rikkureid ole sealgi igasuguseid. Meid saatis daam, kes oli kinkinud teatrile auto ostmiseks poole raha oma rahakotist. Ja saatis ta meid festivalil kopikatki selle eest küsimata.

?Juudas?. Reetur.? Leonid Andrejevi novelli järgi kirjutatud näidendi autoriks nimetab end Ibragim ?auohh. Lavastus on Kuldse Maski laureaat.

Juudas Iskariot on igavesti neetud, kuid ainult tema on võimeline võtma endale võrdse missiooni Jeesus Kristusega. Nii nagu Jeesus palus oma isa kergendada kannatuste karikat, nii palub Juudas Kristust võtta temalt reeturi karikas, sest mitte keegi ei armastanud Jeesust nii, nagu armastas teda Juudas Iskariot.

Umbes niisugune oli tegijate mõttekäik. Julged poisid! (Kui ma neist nüüd õigesti aru sain.) Teostus taas huvitav ja nukkude käsitsemine meisterlik. Lavastajaks J. Ibragimov.

Krasnojarski nukuteatri esituses nägin lastele mõeldud etendust ?Kirju kana mõistatus?. Kasutatud oli lihtmarionette. Nendega tegutsesid kostümeeritud näitlejad. Seda laadi etendusi olen palju näinud. Neis on tavaliselt üksjagu tühja vigurdamist. Rohkem ei taha selle etenduse kohta midagi ütelda. Eetika ei luba.

Kahjuks ei saanud ma vaadata ungarlase Eva Kanalasi kontserti. Laulja osales ka augustis Tallinnas soome-ugri kongressil. Eva Kanalasist tean, et tal on oma teater Oyanna Sonic Theatre, mida võiks iseloomustada kui häälteteatrit. Ta laulab eri rahvaste folkloori. Laulmisel kasutab erinevaid hingamistehnikaid. Näiteks tehnikat, mis siberi ?amaanidel pruugiks oma kombetalitustel.

Bratski teater Tirilamy. Anna Ovsjanni­kova monoetendus ??erot?ka ma?erot?kaga?, autor N. Koljada. ??erot?ka ma?erot?kaga? olevat olnud väljend, mida kasutati naiste kohta, kes tantsivad meeste puudumise tõttu omavahel.

Peategelane ootab oma poega Moskvast koju ja meenutab kassi, peegli ja piltidega suheldes oma elatud halli elu. Lugu algab koomiliste nootidega ja lõpeb põleva küünlaga laual. Näitlejanna isiklikus elus juhtus mõni aasta tagasi traagiline sündmus. Ta kaotas võõra käe läbi tütre. Anna Ovsjannikova on Venemaa teeneline näitleja. Vanust võib tal olla kuskil seitsmekümne aasta ümber, aga ma võin ka eksida. Panin tähele, et kohalikud noored näitlejad hoidsid teda väga. Mina ei saanud tema heaks midagi rohkemat teha, kui laenasin talle saunas oma väga head seepi.

Õhtusöögile ja klubiõhtule ma ei läinud.

 

5. august

Viies august oli minu päev.

Naabrid tõid mulle hommikul numbrisse tassi väga head kohvi. Pakkisin asjad ja läksin jala, värsket õhku hingates ja iseendaga olles läbi pargi teatrisse. Kohale jõudes ootas mind ees väike segadus. Pöidlahoidjad olid mulle võõrastemajja auto järele saatnud. Ma olen alati üliagaraid peljanud!

Riietusin, panin nukud valmis. Kohanesin teatri Skazka väikese saali ja lavaga. Koer otsis ruumid enne publiku sisselaskmist läbi. Väike saal pidi mahutama viiskümmend vaatajat, aga mahutas oi-oi, kui palju, lisaks televisiooni esindajad oma kaameratega.

Paluti veidi oodata, üks lasteaiarühm jäävat hiljaks. Mis siin ikka tühja oodata. Tegime saaliga nukunäitlejatele vajalikke sõrmeharjutusi. Õppisime naerma jne. Oodatud jõudsid kohale. Mõned neist olid minust pea võrra pikemad!

Kõik etendused algasid festivalihümniga. Väikese saali aparatuuril oli aga midagi viga ja Abakani näitlejatel ei jäänud muud üle, kui ise hümn ära laulda. Publik oli mul juba eelmängust peos ja nüüd võis ?Põlleteater? alustada.

Ega sellest nimetusest ?põlleteater? keegi enne etendust õieti aru ei saanudki. Usun, et nii mõnigi näitleja mõtles pärast etendust: peaks ka õige midagi niisugust tegema. Tehke järele, ega ma kade ei ole!

Saal laulis ilusas eesti keeles: veere, veere, pallikene! Kordas eestikeelseid jänesenimetusi: kikkkõrv, pikkkõrv, nudisaba jne. Oli väga ilusaid improvisatsioonilisi momente. Näiteks, kui Linnupoeg küsis saalilt, kuidas ema teda kutsub, kui ta hea laps on, siis tuli sealt üsna tavalisi väljendeid. Kui aga Linnupoeg küsis, kuidas neid siis kutsutakse, kui nad pahad lapsed on, kuulsin ma sellised sõnu, millel eesti keeles tähendustki pole. Võite endale ette kujutada, kuidas saalis istunud täiskasvanud laste suust tulevate väljendite peale reageerisid. Ma muidugi ei tea, missuguseid väljendeid kasutavad naerjad oma lastega riieldes.

Kahe etenduse vaheajal andsin pika intervjuu televisioonile, millest olevat üht osa õhtul ka näidatud ja nagu mulle üteldi, jäeti ülejäänud osa teiste saadete jaoks. Kogu intervjuust lubati mulle ka lint Eestisse saata. Aga millal see meie maile jõuab, seda ei oska küll öelda. Ehk jõuludeks, kui tee peal kaduma ei lähe.

Teisel etendusel oli ka üks eesti perekond. Ema rääkis selget, ilma aktsendita eesti keelt. Tütar ja tütrepoeg ei rääkinud, ainult naeratasid õnnelikult. Ema jõudis mulle siiski sosistada, et tütrel on tuntav aktsent. Kahju, et ma ei saanud nendega pikemalt vestelda. Katsusin niipalju kui etenduse ajal võimalik oma eestlastega kontakteeruda ja neile tähelepanu juhtida.

Ja nüüd ütlen ma häbenemata: sellest hetkest peale, kui lõppes teine etendus, hoiti mind sellel festivalil kui pilpa peal! Kui vaja, kanti mu sadat kilogrammi kätel. Olen nendele inimestele selle tunde eest kogu südamest tänulik. Kadestage, see tunne on seda väärt!

Teatri ees ootas auto ja koos ajakirjanik Marina Aljohhiniga sõitsime Kazanovkasse. Tee sinna oli ligi kaks tundi pikk. Sain etendustest puhata, loodust nautida, aprikoose süüa. Ajasime Marinaga juttu. Paar korda märkis ta midagi ka üles. (7. augustil ilmus minust kohalikus lehes artikkel ?Armastage sellisena nagu olete?.)

Kazanovkas ootas meid ees festivali direktor Svetlana Okolnikova. Kazanovka on etnograafiline palkmajade ? jurtade kogumik. Ühes neist oli muuseum. Turistidele oli elamiseks loodud kõik mugavused. Perenaiseks ?amaanivõimetega õbluke naisterahvas, kes pakkus hommikul vasikalihapuljongit ja praadi. Oli ikka maitsev küll. Ja ilus oli ka. Jõgi vulises, mustad rünkpilved ründasid, ümberringi ainult looduse hääled?

Tagasiteel jutustas Marina mulle vanausulistest Lökovitest, kes kunagi taigast leiti. Praegu elab seal veel Agafja Lökova, keda üks meesterahvas proovis tsiviliseerida, aga ei tulnud midagi välja. Agafja jäi taigasse.

Teatrisse tagasi jõudes kingiti mulle teatri külgmiselt seinalt maha võetud eesti lipp. Linasele riidele oli õmmeldud laineline trikoloor. Kaunis!

Õhtul käisin veel tuva etnilise muusika kontserdil. Väga põnev.

 

6. august

TEATRE Rajdo Prahast. Julge eksperimentaalne noortetrupp. Kasutasid etenduste loomisel psühholoogilise teatri, muusika- ja nukuteatri elemente.

?Legendi pühast Dorotheast? esitatakse T?ehhis peamiselt enne lihavõttepühi paastu ajal. Püha Dorothea lugu on konflikt Hea ja Kurja, Jumala ja Kuradi, materiaalsuse ja vaimsuse, vabaduse ja võimu vahel.

T?ehhist osales festivalil veel teinegi teater Divadlo Loutek Ostrava. ?Sool on kullast kallim? peategelaseks oli tuntud nukk Kaspar (Ka?parek). Nukk oli küll olemas, aga mängiti temaga vähe. Lugu sai alguse sellest, et perenaine pani supivee keema. Kõik supiks tarvilikud toiduained olid olemas: hernepurk, rohelised sibulad, kartul jm. Olemas olid ka lõikelaud, nuga, lusikas. Ka?parek aga näppas soola. Mis supp see ilma soolata ikka on! Algas tuntud vahetusmäng. Tegelastena kasutati kõike, mis laual saadaval: kartul (pea) noa otsa (kael), ette lõikelaud (kere), näitleja käsi ja tegelane valmis. Kui sool käes, sai ka supp valmis. Saalisolijad, kes seda maitsta said, ütlesid, et olevat olnud maitsev. Kaht kena noort näitlejat saatis loomulikkuse võlu.

Türgi Riiklik Teater Ankarast esitas traditsioonilise varjuteatri etenduse ?Karagöz?. Varjuteatri tegijaid on vähe järele jäänud. Üks neist on Mustafa Mutlu. Tore ja lõbus lõunamaa mees.

Mohamed Saleh on 36aastane Kairo sümfooniaorkestri pianist. Oma kontserdil esitas Mohamed egiptuse heliloojate klaverimuusikat. Ta on lõpetanud Peterburi Rimski-Korsakovi-nimelise konservatooriumi ja täiendanud end USAs.

Meie huumorimeel sobis suurepäraselt. Mohamed küsis tagasihoidlikult, kuidas tal minu arvates kontsert välja kukkus. Vastasin, et hoidsin sulle nii kõvasti pöialt, et hakkasin köhima. Nii sai Mohamed suurepäraselt aru, et ma ei ole selle ala professionaalne hindaja. Professionaalide hinnangul läks Mohamedil hästi. Jah, nõnda me seal üksteisele pöialt hoidsime.

 

7. august

Hommikul kell 5.30 istusime kõigi oma kottide ja kohvritega bussidesse. Teatri juures aga tõsteti mind ümber autosse, kus istusid need, kes polnud Sajaani-?u?enski veehoidlat näinud. Mingeid erilisi emotsioone see mürakas minus esile ei kutsunud. Mäed ümberringi neelasid ta lihtsalt alla. Pildid tehtud, sõitsime laevade juurde. Bussid ei olnud sinna veel jõudnud. Istusin vee äärde hääbunud lõkke juurde pakule ning äratasin lõkke uuesti ellu. Peagi saabus esimene buss. Selgus, et buss, kus olid ka minu kotid, olevat katki läinud. Oodati uut bussi. Tee oli seal kohati tõesti õudne. Sõna tõsises mõttes üle kivide ja kändude. Kui bussid kohal, laaditi kogu kupatus kolmele väikesele laevale. Meie laeva seltskonna moodustasid nimetatud välismaalased ja moskvalased, umbes 25 inimest. Sadas. Asjad mahutati laevateki alla kahte kajutisse, kus unised said ka naridel magada. Nooremad ja romantilisemad elasidki laevadel. Laevatekil oli suurte akendega kajut ? söögisaal. Seal toideti meid kogu laagrisolemise aja. Kokk oli väga hea.

Kümme tundi sõitu mägede vahel mööda Sajaani-?u?enski veehoidlat. Piisutas, tilgutas, sadas? Mis sellest!

Jõudsime Kurgolasse, Kuiva urgu (Suhhoi log). Pakkisime end veel kord kolmeks päevaks ümber. Seekord kõigi mugavustega (kuni kaminani välja) palkmajja.

 

8. august

Ärkasin hommikul vara. Päike oli mägede kohale tõusnud. Ja missugune õhk! Hing tahtis seest välja karata ja kargaski, pisarate näol. Kas pole see looduse ime, kui ta suudab sind oma ilu ja lähedusega nutma panna. (Või olid need linnainimese rikutud närvid, ei taha uskuda.)

?amaan puhastas töövälja ja algas etnograafia ja ökoloogia alane seminar. Mulle meeldis väga Tatjana Sa?ko seminar, kus juttu sellest, kuidas õpetada mängude abil lapsi loodust tundma. Seejärel vaatasime Abakani näitlejate esituses vabaõhuetendust ?Vanamees ja hunditar?. T?erkessi muinasjutu ainetel valminud lavastus rääkis vanamehest, kes päästis jahimeeste käest hunditari ta oma kotti peites. Kui hädaoht möödas, oli päästetu valmis päästjat ära sööma. (Paljude rahvaste muinasjuttude teema.) Edasi järgnes õigluseotsimine. Tekst oli vaimukas, temperamentne t?erkessi muusika ja temperamentsed ning vaimukad näitlejad ning lavastaja Jevgeni Ibragimov. Pärast oma etendust kinkisid Abakani näitlejad mulle hõbedast sõrmuse. Kui aus olla, siis ei mõista ma siiani, millega ma selle au olin ära teeninud.

Suhoi Logi perenaine, hüüdnimega Ekstremistika (ta oli kunagi langevarjur) ja ta abiline kütsid meile sauna. Vihelda sai ka. Pärast istusime kamina ääres ja jõime rohelist teed ning nautisime maitsvaid komme. Õhtul istusime puujurtas lõkke ümber ja laulsime. Jurtal endal oli auk laes. Järgnes muretu uni.

 

9. august

Päikest ei ole. Tõusin enne teisi. Ajasin laevameestega juttu. Ühel oli silm sinine. Küsisin ehmunut teeseldes ? mis juhtus? Sain vastuseks: melot?i ?izni. (Tegemist oli teise laeva kokaga.)

Mehed rääkisid, et kuskil siinkandis elab tubli eesti juurtega jahimees, kelle perekonnanimi on Sibul, ja tundsid huvi, mida see nimi tähendab. Nime tähenduse teada saanud, tegi see neile palju nalja. Nad rääkisid mulle ka salaküttidest, kes lasevad karud maha, raiuvad käpad otsast ja jätavad looma kere taigasse mädanema. Käpad müüakse hiinlastele.

Päevaks tuli päike välja. Lõpukonverentsil öeldi festivali kohta häid sõnu. Näiteks: see festival tegi meid, kas või lühikeseks ajaks, tervemaks. Mõtiskleti ka selle üle, kas on arukas sellist festivali igal aastal korraldada. Võib-olla kahe aasta tagant.

Õhtul toimus praami tekil lõpubankett. Festivaliviina oli, veini oli, kõike oli arukalt. Jagati tänu- ja aukirju, kingitusi. Peale ?amaaninuku sain ka väikese ?amaanitrummi. (Mida nüüd kodus, kui naabrid oma tümpsu liiga kõvaks keeravad, taon.)

Kuidas ma sellele banketile üle kahe laevareelingu sain, jäägu igaühe enda kujutluse viljaks. Suunamiseks olgu öeldud, et kolm tugevat meest oli mängus. Nalja oli, aga hakkama saime.

 

10. august

Tuldud teed tagasi. Algul oli ilm vihmane ja pilves, hiljem paistis päike. Tegin pilte. Need, kes ei näinud Põlleteatri etendust, palusid, et ma vähemalt näitaksin, mida see endast kujutab. Näitasin, ega ma kade ei ole. Mulle tehti ettepanek neljaks etenduseks Moskvas. Ma ei lubanud midagi. Aeg näitab.

Kui öösel Abakani jõudsime, ootas meid ees suur lasu pannkooke ja kartulikooke. Ja muidugi teed.

Reis Abakanist Moskvasse oli raske. Ahjaa, Abakani lennuväljal saatis üks türklane Rein Ojale tervisi. Need on nüüd üle antud.

Moskvas lasin filmid ilmutada ja pildid teha. Osa jaotasin kohe festivalirahvale.

BTO-VTO laste- ja nukuteatrite kabinetist sain kaasa teooriaraamatuid. Ise ostsin ilusa raamatu Pu?kinist. Just nimelt, ilusa. Kui arvasin, et tagasiteel on kott kergem kui enne, siis eksisin. Muide, nüüd on mul kodus ka üks pruuniruuduline lehm sinisetriibuliste sarvede ja patsidega.

Pühapäevad on möödas, algavad argipäevad. Kallid kaaspühapäevalised seal kaugel Charleville?is, Kairos, Abakanis, Ankaras, Ostravas, Prahas, Kudömkaris, Jo?kar-Olas, Bratskis, Krasnojarskis, Omskis, Orjolis, Hakassi looduskaitsealadel ? sisukaid argipäevi teile kõigile!

Jumalaga, festival ? Maa Vaim!