Tähtsad asjad ei nõua palju aega

„Gangstarapis“ petetakse publiku ootusi, lõhutakse sidusust, põhjuslikke seoseid, mida arvame elus toimivat ja tahame neid seetõttu näitlikul kujul ka laval näha.

MADIS KOLK, KAJA KANN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Gangstarap“, autorid ja esitajad Artjom Astrov ja Ruslan Stepanov, muusika autorid Artjom Astrov ja Kino, valguskujundaja Kalle Tikas, dramaturgiline tugi Alissa Šnaider, tõlkija Aare Pilv. Esietendus 27. V Kanuti gildi saalis.

Artjom Astrov ja Ruslan Stepanov jätkavad Kanuti gildi saalis lavastusega „Gangstarap“ oma koostööd – varem on seda tehtud näiteks lavastustes „Невесомость“ („Kaaluta olek“) ja „Performance STLis“. Artjom Astrov on muusik, etenduskunsti maailmas nõutud ja hinnatud helikunstnik, kes ei ole peljanud ka füüsilist kohalolu laval. Ruslan Stepanov on kogenud koreograaf, kellel autorilavastusi kogunenud üle kümne.

Stepanovi lavastuses „Невесомость“ ei väljendanud etendaja laval tegu, vaid edastas seisundit, mille tulemusena sai vaataja tunda teostamata jäetud liigutuse potentsiaali. Tema koos Karl Saksaga tehtud lavastuses „Planet Alexithymia“ („Planeet Alexithymia“) näidati aga, et sel seisundil puudub isegi selge kirjelduskeel. Nüüd, koos Astroviga, on Stepanov liikunud edasi: ta sooritab tegusid, teeb asjad ära ning koguni kommenteerib ja defineerib neid.

Lavastuse alguses siseneb metsa Astrov, kes kirjeldab meile olukorda, ütleb, et ta on lavastaja, osutab valgusele, selgitab oma ettepanekut. Metsaks kutsutake Kanutis fuajeed, kus asub ka väike baarilett. Seejärel läheb Astrov ise baarileti taha ja alustab muusikaga. Tegemist on etenduskunstile omase kirjeldamisvõttega, mille käigus juhatatakse vaatajad siia ruumi ja siia aega. Kutsutakse üles tähelepanelikkusele. Muusikainimesele kohaselt on Astrovi tekst poeetiline, rütmistatud ja osutab paljude viidetega siit ruumist välja, toites kuulaja aju konnotatsioonidega.

Esietendus toimus veel koroonapiirangute lõpusirgel, maskistatud publiku seas. Astrov kirjeldab oma võimalusi ja intentsioone ning tatistab justkui manifestina põrandale süljeläraka, mille seejärel varrukaga ära kuivatab. Gangsta? Ta ütleb, et tänapäeval on kõige olulisem distants, et kui sa pole veel oma ambitsioonidele alla jäänud, siis oled vaba. Pannes sulgudesse distantsiteema ajakajalisuse, nopime üles mõtte vabadusest: olles distantsil ise­endast ja oma teost, on vabadus võimalik. Järelikult hetkel ei ole etendaja vaba. Meie ka ei ole. Meie oleme külastajad ja tema õhtujuht. Ta on hea õhtujuht, ei pinguta, loob vaba õhkkonna. Vaba?

Liigume saali, kus Stepanov mängib suurel ekraanil arvutimängu. Kui Astrov tegeles metsas iseenda esitlemisega, siis on ka Stepanov esimeseks esitluseks valinud esimeses isikus minavormi. Mina mängin, kõnnin metsas, kõnnin põllul, läbi rohu, nüüd ma jooksen, nüüd peletan sääse, nüüd pööran paremale ja nüüd vasakule. Eneseesitlused lõpevad tõdemusega, et üks etendab Michael Jordanit (Astrov) ja teine kassi (Stepanov).

Lavastuses petetakse publiku ootusi, lõhutakse sidusust, põhjuslikke seoseid, mida arvame elus toimivat ja tahame neid seetõttu näitlikul kujul ka laval näha. Et kui on algus, siis millises suhtes peab sellega olema lõpp? Kui aga „Невесомость“ ja „Planet Alexithymia“ viisidki meid vaatajana sellesse seisundisse, kus kausaalsuseahelad ning alguse ja lõpu dramaturgia kaotasid oma argise toime, siis „Gangstarapis“ maandatakse ja turvatakse see laeng kohe alguses mingi estraadlikkuse filtriga. Otsisime sellestki taotlust, distantsi, kuid ometi tajusime, et seekord ei tõstnud Stepanov ja Astrov meid olevikust mingisse kaaluta olekusse („Невесомость“), vaid vahetu olevik koos kõige oma koroonaväsimuse ja meelelahutusjanuga on kätte saanud nii etendajad kui ka meid. Lavastus ei ava meie meeli, vaid tekitab déjà-vu, selle seisundiga aga edasi tegelemata. Siiski loodame, et eksime.

Artjom Astrov ja Ruslan Stepanov on lõpmatult võluvad. Seekord „Gangstarapis“ pakkusid nad end välja imetlemiseks, selleks ise palju tegemata.

Alissa Šnaider

Kui lavastus ongi mõeldud publiku ootustega mängima, siis pole meie kui vaatajate ootuste kirjeldamine vahest kõige kaalukam argument. Siiski, me oleksime vist oodanud rohkem aega ja avanemisvõimalusi. Meid ei tõmmata mingisse spetsiifilisse seisundisse ja aegruumi, nagu eespool korduvalt nimetatud varasemates lavastustes, vaid aktualiseeritakse vahetu olevik, konferansjee seletab selle meile lahti. Mõlemad etendajad kehastuvad justkui tegelasteks, avanevad erisugused karakterid.

Astrov, kes on varem enamasti tagaplaanile ja heliinstrumentide taha varjunud, näitab ennast artistliku ja ülimalt sotsiaalse tüübina, kes viskab nalja ja kaasab meisterlikult publikut. Vähe sellest, jääb mulje, et kõik, mida ta puudutab, muutub kullaks. Ta räägib oma kutseoskustest, jazz-kitarristist lavastajani, ning sooritab ka korvpalliga osavaid trikke.

Stepanov kehastub omamoodi tema vastandiks (nojah, oma ootuste kohaselt kanname selle rolli muidugi ise talle üle, ikka neid eelnevaid lavastusi silmas pidades). Tema ei kohane. „Planet Alexithymias“ oli pikk arstistseen, kus katsetati haamrikesega närvireaktsioone. Stepanov näitab, mis tunne on, kui võid tunda koputust paremale põlvele hoopis vasaku kõrva taga või üldse mitte tunda. Või kui toal on väljumiseks uks, siis mis paneb eelistama näiteks keldriluuki. Kui meie ootuse kohaselt pidanuks reaalsus hakkama avanema kahe vastandliku tegelase erilaadses maailmatajus, siis Stepanovi taju ei jõuagi lahti hargneda: ta ei saa aega, et Astrovi ülevoolavale sotsiaalsele virtuoossusele vastukaaluks rakendada oma aleksitüümiat.

Inimene kohaneb. Astrov tegi oma avaetteaste ebatraditsiooniliselt Kanuti metsas. Ausalt öeldes ei tahagi enam saali liikuda, ometi suunatakse meid sinna, etendus jätkub nagu teatris ikka. Näeme laval korvpallikorvi ja kitarre ning jõuame mõelda, kas need kolmandas vaatuses pauku ka teevad või jäävad märkima teostamata teo potentsiaali.

Järgneb Stepanovi monoloog, mille ta edastab vaatajale puurivalt otse silma vaadates. Räpp? Nüüd ütleb ta lauseid distantsilt, justkui räägiks üldisest olukorrast, et kuidas asjad maailmas üldse on. Vaikselt hakkab teksti siginema taas minavorm: Stepanovile tundub nii või naa. Varsti ta juba nõuab, ta tahab, et me vestleksime. Nüüd ta näägutab. Tema teab, aga meie peame veel õppima. Tema jagab häid soovitusi, aga meie liigume rääkivast peast distantsile, vabastame end näpuga viibutajast.

See tekst on kõige problemaatilisem koht lavastuses. Mõtted on head ja filosoofilised, aga nende vägivaldne pealesurumine ning enda meie hulgast väljaarvamise tõttu enese paremaks pidamine lausa solvab. Hämmingut lisab ka see, et salamisi on tunne, et see tekst on kogu lavastuse võti. Võib-olla eksime. Võib-olla oleme oma ambitsioonidest koormatud. Võib-olla oli see suvaline sõnavadin, võib-olla näitab ta siin läbi etenduse voolanud heatahtlikkuse vastandiks halba. Aga nii, nagu ta ka ise lavalt ütleb: hea ja halb sõltuvadki teo tegija kavatsusest.

Kodus loeme todasama teksti paberilt. Mõtiskleme. Ja siis jääb hoopis teine mulje. Järsku mõistame, et tegemist oli valjul häälel arutlemisega. Oma sisemaailmas hüppas Stepanov vaheldumisi minaks ja temaks või lausa nendeks. Ta vaatas ennast distantsilt. Rääkides sinavormis, mõtleb ta mina peale. Stepanov mõtleb endast kolmandas isikus. Olgu peale. Püüame ette kujutada seda distantsi. Mina tulen endale tänaval vastu, ütlen tere. Pole kindel, kas see päris mina mulle vastaks. Edasi võib minna väga põnevaks. Aga kui mina ja minu päris mina jäävad ka situatsioonist distantsile, siis ei juhtugi midagi. Neil mõlemal on suva. Nii tekibki olukord, kus vaatajal hakkab etendajast suva, mis sest, et tekst on tihe ja nõudlik. Teater on eelkõige kommunikatsiooniakt, teater ei ole kirjandus. Siin muutub eriti oluliseks see, kuidas teksti antakse, enamik tähendustest tekib esitamisest, mitte niivõrd sisust.

Kui ainult see monoloog oleks olnud veidigi heatahtlikum, ehk oleksime nautinud lavale asetatud kaunist pilve, võluv etendaja seismas kontravalguses. Pühavaimu-poolse akna avanedes oleksime tajunud lärmakate turistide puudumist, Tallinna vanalinna lõpmatut vaikust. Mõistnud, et midagi on maailmas teisiti, et vabadus on võimalik. Ehk oleks ka tänavakossu saali asetamine leidnud sobiva tõlgenduse.

Enne etenduse lõppu teostatakse veel üks levinud etenduskunsti võte. Eri mikrofonidesse öeldakse: „Tere, mina olen see ja see, mul on mõtteid, tundeid ja soove.“ Kõik kordub. See, kes ütleja on, ei ole enam üldse oluline. Ütleja võib olla ükskõik kes. Kõik minad ja sinad ja nemad sulanduvad üheks massiks. Ootamatult ütleb Astrov: „Kas te teate, et te istute puu otsas?“ Osutus. Nüüd olen mina taas mina ja tema tema. Meenub, et etenduse alguses rõhutas ta metsa. Me olime metsas ehk siis fuajees. Metallpostid, mida kanutilased metsapuudeks nimetavad, hoiavad üleval ka kogu tribüüni, kus me ütlemise hetkel istusime. Tõesti, sellisel juhul istume me puu otsas.

Kanutis on traditsiooniline ebatraditsiooniline. Seega on „Gangstarap“ tavaline lavastus. Teatri konventsioonidest ei peeta seal kinni ja see on konventsionaalne. Ehk on eriline see, et ka etenduskunstis on maad hakanud võtma staarid. Artjom Astrov ja Ruslan Stepanov on lõpmatult võluvad. Seekord pakkusid nad end välja imetlemiseks, selleks ise palju tegemata. Ja tänu popkultuurile omasele fännindusele pole enam oluline, mida laval täpselt tehakse ja kas teater leidis endale uue esietendusega midagi uut või mitte.

Või on koroonakriisist tingitud liiga pika prooviperioodi negatiivsed mõjud jõudnud nüüd ka kohale? Pole ime, et lavastus on saanud liialt ambivalentne ja eklektiline, kui peab tegema lavastust, teadmata, kas ja millal saab sellest etendus, omamata infot selle kohta, kas lavastust tuleb esitleda voogteatris interneti kaudu või reaalses kontaktis publikuga. Lõpetame Stepanovi enda sõnadega: „Aga selleks, et teha erakordselt tähtsaid asju, polegi palju aega vaja, kusjuures, mida tähtsamad need asjad on, seda vähem kulub nende peale aega, aga ainult siis, kui te võtate selleks aega.“ Lavastuses „Gangstarap“ ei tulnud ühed asjad tähtsamana esile kui teised, ehk just sellepärast, et nende tarvis ei võetud aega.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht