Teater on vanade meeste mängumaa

K?in Kaldmaa

Astrid Saalbach arvab, et naised peavad võitlema. Astrid Saalbach on üks Taani kõige hinnatumaid näitekirjanikke, kes pälvis 2004. aastal näidendiga „Maailma lõpp” Põhjamaade näitekirjaniku auhinna. Auhind järgnes kajana Saalbachi triloogiale „Hommik ja õhtu” (1990), „Õnnistatud laps” (1996) ja „Mullast oled sa võetud, mullaks pead sa saama” (1998), kus ta uurib inimkäitumise piirimaid. „Õnnistatud laps” räägib tuleviku ühiskonnast, kus maailma valitsevad naised ja mehed on kas orjad või tegutsevad põrandaaluses liikumises. Juba aastakümneid pole ühtegi last sündinud ja inimkonda ähvardab väljasuremine. Siis jääb üks teenijanna rasedaks – tõenäoliselt on siin jumala käsi mängus. Sünnib õnnistatud laps, pooleldi inimene, pooleldi loom. Inimesed on oma alternatiivsest eluviisist ja isiklikust arengust aga niivõrd haaratud, et lapsed jäetakse täiesti hooletusse. Põhjamaade draama päevadel loetakse ette tema näidend „Pietà” (2006), lugu naisest, kelle ees on valla kogu maailm, ent kes oma eluga kuidagi toime ei tule.

Eestis on mängitud vaid Astrid Saalbachi tükki „Tantsutund”, 1998. aastal Ugalas. kätlin kaldmaa

Kui Norras on teatrilaval Ibsen ja tema loodud naistegelased, siis kas Taani teatritraditsioonil on midagi samaväärset vastu panna?

Ei ole, aga me peame Ibsenit taani kirjanikuks. Mõnes mõttes on see minu arvates hea asi, sest kirjutama hakates ei pea mitte millegagi võistlema, vaid võid kohe ise otsast alustada. Meie suured kirjanikud on romaanikirjanikud.

 

Kas siis, kui teie alustasite, oli Taanis veel naisdramaturge?

Olla Taanis naine, kes kirjutab teatrilava jaoks, ei ole väga keeruline. See ei ole koht, kus ühiskonnas sein ette tuleb. Sein tuleb ette näiteks hoopis näitlejatel. Taanis on palju väga häid naisnäitlejaid, aga väga vähe rolle. Kui ringi vaadata, siis on kõik teatrijuhid mehed, suurem osa lavastajaid ka. Taani naised on oma suhtumises väga ambivalentsed: me ei taha naistele kvoote kehtestada, aga nuriseme palju. Mõtleme, et on parem, kui see juhtub loomulikul teel. Aga seda ei juhtu. Teatri puhul on väga selge, et see on vanade meeste mängumaa. Naisnäitlejale on see kahtlemata raske olukord. Kui olin veel noor näitleja, tundsin seda oma nahal. Ma ei olnud küll maailma parim näitleja, sest ma olin väga uje. Naiste jaoks ei ole väga palju rolle ja kui naine vanemaks jääb, ei olegi tal kuigi palju võimalusi.

Avastus, et võin kirjutada, oli tõeline pääsetee. Ma võin terve elu kirjutada. Alguses olin ma noor naine, kes kirjutas rolle teistele noortele naistele. Siis sain lapsed ja kirjutasin sellest vaatepunktist. Ma tunnen, et mul on tohutult vedanud, et võin terve oma elu teatud mõttes kaleidoskoobi alla seada ja teiste naiste sisse kirjutada. Mitte et mul poleks probleeme olnud. Kirjanik olemine seisneb väga suurel määral selles, et iga kord tuleb piire kaugemale lükata. Tuleb mängida vormiga: ühiskond muutub ja vastavalt sellele tuleb muuta ka vormi. Kogu aeg tuleb aina radikaalsemaks ja radikaalsemaks minna ja see toob probleeme kaasa, aga see ei ole mitte kuidagi seotud kirjaniku sooga. Teater on väga konservatiivne ala. Kogu aeg öeldakse, et kirjuta meile midagi uut, aga see peab olema samasugune nagu eelmine näidend. Kokkuvõttes tunnen ma siiski, et olen osa teatrist, mitte niivõrd siin Kopenhaagenis, kuivõrd osa teatrist kui kontseptsioonist.

 

Kas olete mõnes enda kirjutatud näidendis mänginud?

Oma esimese näidendi „Jäljed liivas” kirjutasin ma väga noorelt. See rääkis töötust tüdrukust ja poisist tuleviku ühiskonnas, kus valitseb kõva kontroll. Neil on automaatvastaja, kuhu tüdruk hakkab jätma sõnumeid, et nad hakkavad mere äärde minema. Lõpuks ei saa enam aru, kas see kõik juhtub päriselt või ainult tüdruku peas. See näidend tekkis sellest, et olin väga kaua olnud töötu näitleja. Taanis on töötute tarvis väga karm süsteem, mis teiste riikidega võrreldes on küll väga luksuslik. Mul oli väga privilegeeritud lapsepõlv, ent ühtäkki pidin seisma sabas koos kõigi teiste töötutega ja see šokeeris mind. Ma kirjutasin selle näidendi arusaamises, et see ongi elu, ja et ma ei taha sellist elu elada. Ma olin 22aastane.

Kirjutasin oma esimese näidendi raadioteatri jaoks. Kui olin neilt näitlejana ükskõik kui pisikest rolli palunud, ei reageerinud nad sellele kuidagi. Aga kui saatsin neile oma näidendi, pöördus maailm äkki pea peale. Näidend läks eetrisse peaaegu kõigis Euroopa riikides ja Jaapanis. Ma unustasin neile öelda, kes peaks lugema peategelase osa. Ühel päeval helistas mulle mu parim sõber ja suurim konkurent ja ütles: „Tead, kui uskumatu lugu! Ma hakkan sinu näidendis Stellat mängima!” Aga ma olin selle osa ju enda jaoks kirjutanud! Ta tegi muidugi suurepärase rolli. Ma arvan, et autor ei peaks omaenda näidendis mängima ega seda lavastama. Näidend ainult võidab sellest, kui autori nägemusele lisandub kellegi teise oma.

Pärast seda sain ma isegi kuninglikus teatris rolle ja mängisin mõnda aega laval. Ja nad tellisid minult näidendi „Tantsutunnid”, mida hiljem ka Baltimaadel mängiti. Ent see tekitas minus väga kahetisi tundeid: näitlemine on väga ekstravertne ja kirjutamine väga introvertne tegevus. Ma ei saanud mõlemat teha. Ja mulle ei meeldinud enam laval. Sellest peale olen ma ainult kirjutanud ja olen selle üle väga õnnelik. Eriti kui ma näen, kui vähesed minu õpingukaaslastest ikka veel näitlejad on. Teatris näidatakse naisi ainult noorte tüdrukute, emade või vanade naistena. See on see koht, kus naiskirjanikud saavad teatrile midagi juurde anda.

 

Kui palju on Taanis naisdramaturge?

Kümme aastat tagasi olin ma ainuke naisdramaturg. Praegu on meid… tuleb meelde neli. Aga me oleme väga erinevad. Ainus ühisosa, mis meil on, on sugu.

Kummaline on see, et mulle meeldib aina enam ja enam meestest kirjutada. Mulle ei meeldi kirjutada nii-öelda feministlikke näidendeid, see oleks tohutu enesepiiramine. Rootslased taasleiutavad praegu feminismi. Ma ei oska sellest midagi arvata. Mul on pojad ja ma arvan, et poiste jaoks on praegu väga rasked ajad, sest Põhjamaadel on tüdrukud lihtsalt nii palju tugevamad.

Rootsis ja Norras on valitsus loonud programmid, kus koolitatakse naisi, kes võiksid kultuurielus ja kultuurielu juhtimises kaasa rääkida. Meil Taanis sellist ei ole, aga oleks väga vaja, muidu ei taha asjad kuidagi muutuda ja naised jäävad välja. Ma kardan, et see probleem ei kao kunagi kusagile. Vähemalt meil siin, Taanis ja Islandil. Meil siin naisi küll julgustatakse edasi püüdlema, aga vahendeid selleks ei anta. Kultuurielus on igal pool ainult mehed ja neil ei ole isegi häbi. Televisioonis, teatrites – mehed, mehed, mehed. Ühtemoodi mehed. Nad räägivad, aga nad ei tee mitte midagi, ja hoiavad naised väljaspool ringi. Alati, kui televisioonis on vaja mingit eksperti, kutsutakse mees, kuigi on ka sama häid naisi.

 

Mis te arvate, kuidas see naistele mõjub?

See tekitab olukorra, kus naised saavadki ainult võidelda. Selleks, et mõelda, peavad naised võitlema.

 

Nimetasite juba Islandit, aga kuidas on teie arvates lood teistel Põhjamaadel?

Norras on olukord väga hea. Norra valitsus ei räägi, seal lihtsalt otsustatakse midagi ja tehakse see teoks. Nad on targemad kui rootslased. Rootsis kehtib rohkem selline… poliitiline korrektsus. Seal on suured kandilised tugevad naised, kelle meelest mehed on alati halvad ja naised on alati head.

Kui käisin eelmisel aastal Göteborgis, saadeti mulle küsimused meiliga ette ja küsiti, kas võib neid asju küsida. See oli natuke kahtlane, sest kõik küsimused olid suunatud sellele, et mehed on halvad inimesed, kes ei taha midagi muud kui ringi käia ja vägistada. Minu romaanis oli aga vastupidi, hoopis kaunis naine kasutas oma võlujõudu, nii et lõpuks olin ma nagu reetur, sest mees minu raamatus ei olnud tingimusteta halb. Mind süüdistati antifeminismis, ma olin reetur.

 

Mida naised peaksid tegema?

Ma arvan, et me peame võitlema. Midagi muud meil praegu üle ei jää.