Teatraal: Pidu läbi, pea valutab, elu läheb edasi

  Meie teatri saja aasta juubel on läbi. Elu aga läheb edasi. Mis on siis teistmoodi?

Mis muutus teatris tänu juubeliaastale? Kas suudeti midagi püsivamat ponnistada või lendas juubel koos selleks kulutatud rahaga ilutulestikuna õhku, jäljeks ainult mõrk mälestus. Kus šampanja lahe uim kaigub valutavas peas.

Vaadates pinnapealseltki teatrite tegemisi, paistab seal sulaselge argipäev. Linnateatris pingutati veel juubeliaasta lõpus lavale tõeline suurteos, mille märksõnaks “Pirandello” ja “Šapiro”. Ent kui juubel läbi, paistis teatri plaanides vaid iiri menutükk kahele näitlejale.

NO-teatris ei paista esietendusi kuni aprillikuuni. Trupp sõidab kultuurkapitali toel ära Indiasse. Väärt mõte. Kui biitlid väsima hakkasid, põrutasid nemadki George Harrisoni sabas sellele iidse kultuuri maale. Ja nad saidki uusi ideid, et surematuid laule luua.

Von Krahli teater katsetas möödunud poolaastal viisil, kus teatri näitlejate mina esile pääses. Suuremate teemade asemel tuldi välja isikliku sõnumiga ja lati alt läbijooksmine see polnud. Juhtkonda vangerdav Vanemuine paistab Taaralinna vaimuvõitluse kantsina ebakindel. Tugevama häälena kõlavad Vanemuise suust muusikaliviisid.

Pilt ei ole väga palju teistsugune, kui oli argipäeval enne juubeliaastat. On töövõite ja ka väsimust. Aasta jooksul pole selle kõige tähtsama – inimesega teatris väga palju muutunud. Inimesed on jäänud põhiliselt samaks. Kõige suurem muutus on toimunud Vene teatris, kuhu sadas korraga hulk noori ja andekaid, ent väga suurt pööret pole sinna toonud nemadki. Pealegi oli see muutus plaanitud läbi viia, sõltumata juubeliaastast. Juubeliaasta ei hiilanud ponnistuste poolest, kus oleks olnud näha panust inimfaktorisse. Polnud rohkem koolitusi kui tavaliselt. Polnud uusi algatusi, mis oleksid toonud esile uusi andeid kodu- või välismaalt.

Võib ju öelda, et oleks võinud teatri juubeliaastaks midagi suurt ja üllast teha. Nagu kunagi ehitati Estonia uus hoone. Aga näiteks vene teatri uuendamine jäi juubeliaastal kuidagi tähelepanuta, vähemalt ei seostunud see juubeliga. Mis seal ikka erilist, teatritele on suurte ja kallite remontidega varsti ring peale tehtud. Ja ongi hea, et võimul jagub tähelepanu teatrikunstile ka ilma juubelikärata. Vaikselt tõusevad teatrite pisikesed palgad. See kõige olulisem teatritegemise tingimuste loomine käib teatri argipäeva ja mitte peokära loogika järgi. Vastupidine olekski hullem variant.

Ja kui liigse veiniklaasi pärast pea veidi tuikab, ei maksa selle pärast arvata, et pidu pidada ei tohi. Seda tuleb ikka teha. Milline võis olla juubeli miinimumprogramm? Juubeli tähistamine on õnnestunud, kui rahva teadvusesse jõudis, et eesti teater on nüüd saja-aastane. Ja küllap see õnnestuski.

Järele jäävad juubeli ajal püstitatud monumendid. Siiamaani mängitakse edukalt Andrus Kiviräha eesti teatri ajaloo ainetel kirjutatud lavatükke. Ja lisaks on Draamateatris tulemas uus teos “Panso”, kus juttu teatrist, ajast ja inimestest. Küllap jahtub varsti pea ja tulevad uued teosed. Nagu Kristian Smedsi “Kajakas” Von Krahlis. Või siis Tüüri ooperi “Wallenberg” Eesti esietendus Estonias. Argipäev ongi see päris elu.