Teatrist koduteel (?Orkestriproovilt?)

Mihkel Mutt

?Orkestriproov?: dirigent Roman Baskin ning orkestrandid Mart Toome ja Epp Eespäev.Toomas Tuul Rudolf: Kes see vene draama uus näitleja oligi? Kes oboed mängis? Täitsa kihvt noor baaba-jagaa.

Irma: Hull oled! See oli Pirjo Levandi!

Rudolf: Vabandust, ma ei tunne muusikateatrit üldse? Just vaatasin, et uus nägu. Neid seal vene draamas ikka tuleb ja läheb. Alles siis, kui laulma hakkas, tekkis mingi kahtlus. Ükskõik, draamanäitleja karjääriks igatahes väga hea algus.

Irma: See oli õudsalt naljakas, kuidas ta peldikupaberirulli nuttis. Muudkui keris ja keris?

Rudolf: Jah, see oli täitsa sürr. Ja pääses eriti mõjule, kuna oli ekraanilt suures plaanis. Lavastuse partituur oli tehniliselt kõrgel tasemel. Kogu  aeg pidi ju opereerima sellega, mis toimub saalis, ja sellega, mida miskil hetkel ekraanilt näidata.

Irma: Ja tänu ekraanile nägi orkestrante eestpoolt ka. Nad istuvad ju seljaga saali.

Rudolf: Muide, kes see vanake oli, kes esimest viiulit tegi?

Irma: Hull oled! See oli Teo Maiste!

Rudolf: Püha taevas, kui õudne on loll olla.

Irma: Alati kui ma käin muusikalavastusi vaatamas, siis ma ikka katsun piiluda sinna lava alla, kus on orkester. See on nii huvitav, mis elu seal käib. Kunagi, kui Mirjam seal mängis, siis me ikka vahel lehvitasime.

Rudolf: See ei ole päris see. Siin on proov, aga teatris on etendus. Ja sina käid ikka esietendusel, tõusik nagu sa oled. Oota-oota? Enne etendust on õhkkond sutt pingelisem, võib-olla väärikam. Mõned lõõbivad muidugi alati, aga mõned on väga iseeneses, keskenduvad.

Irma:  Need tüübid olid ikka õudsalt head.

Rudolf: Nõus. Näiteks Raivo E. Tamm oli päris võimas.

Irma: Ainult kas ta oleks pidanud nii palju suunurgaga tõmblema? Sest ta oli niigi kitsas pintsakus ja soki vahele unustatud pükstega ametiühinguliider.

Rudolf: Jah, ja kui tema jutustas oma lugu, miks ta mängib tuubat, siis said aru, kuidas kontrastid vastastikku võimendavad, sest see tema jutt oli ju lausa liigutav. Aga see kõik ei rahulda mind!

Irma: Miks?

Rudolf: Saad aru, seltskond on hea, aga ega siis Fellini sellepärast ei teinud oma filmi, et naljakaid orkestrante kujutada? Tal oli ikka programmiline mõte, mida ta sü?ee, sündmuste kaudu väljendada tahtis. Mis saab, kui anarhia võtab võimust? Näitlejad leiavad, et dirigent on türann, krutivad end proovi vaheajal üles ja korraldavad mässu. Ma küll ei kujuta ette nii lolle orkestrante, aga olgu, see on metafoor ühiskonnast. Ja siis hukkub lasust süütu inimene, õieti ainus, kes ei tahtnud selle anarhiaga kaasa minna. See jahutab kõik maha. Aga see kõik tuli hirmus kähku. Pikalt näidati tüüpe ja nende rahulolematust, siis aga realiseeriti ideoloogiline skeem üks-kaks kolm. Saad aru, tüüpe on poolteist vaatust, aga tüki mõte esitatakse pooles vaatuses.

Irma: No aga see eelnev oli ju selle mässu põhjustajaks.

Rudolf: Ma ei ole nii kindel. Ma ei ole üheski orkestriproovis olnud. Aga mul on tunne, et mingid pinged ja lõõpimised on kogu aeg. Selles mõttes ei tundunud mulle see praegune proov väga eriline, noh, see ei olnud soomusorkester nimega Potjomkin.

Irma: Ma olen küll apoliitiline inimene, aga mulle tundub see anarhia ja mässu jutt kuidagi ajast ja arust.

Rudolf: See ongi läbikäidud etapp. Minu meelest on ühiskonnas praegu tähtsaks tõusnud teistsugused polaarsused. Ma ei tea, miks Romka? Kui sa mäletad, siis ?Kärbeste jumalas? on põhimõtteliselt sama. Põssa tapmine, süütu ohver, toob kõik mõistusele. Kõik saavad korraga aru, mis nad teevad. Ja see, et tarku juhte peetakse tarbetuteks türannideks, eks see oli ju ka ?Loomafarmis?.

Irma: Mulle õudsalt Roman meeldib näitlejana. Ja ta oli õudsalt dirigendi moodi ka. Täitsa nagu ennast lõdvaks lasknud Riccardo Muti. Aga miks ta on nii resigneerunud? Miks ta pillimehi ei armasta? Kas siis nii saab kunsti teha, kui ei armasta? (Sammuvad vaikides)

Rudolf: Huvitav topelttähendus tekkis. Tükis öeldakse, et proov toimub vanas kirikus. Noh, Narvas oligi päris kirik. Aga Sakala keskust kutsuti ju Karla katedraaliks.

Irma: Minule hakkas see saal meeldima. Ehtsad materjalid, mida vene ajal kasutati. Siis oli ju raha sihukeste asjade jaoks. Ehtne kivi, ehtne puit, mitte mingid laminaadid. Kahju, kui seda hakatakse ümber ehitama.

Rudolf: Mina arvan ka. Iga ajastu arhitektuuri tuleb säilitada kui mäletust tollest ajast. Ka sihukesed ?Moskva metroojaamad? peavad jääma.

Irma: Kahju, et sa nii kriitiline oled.

Rudolf: Jah, aga kogu oma kriitilisuse juures tunnistan, et sihukese tükiga ei ole häbi oma viiekümnendat tähistada. Seda liiki nali oli minule vastuvõetavam kui need lõputud ?kuunid?, mis suures koguses hirmsasti tüütavad.

Irma: Rahvas küll kaifis.

Rudolf: Ja kui palju rahvast! Mis see saal mahutab? Tuhat ükssada vist. Kuivalt täis. Ja pilet 220. Paistab, et eesti rahvas hakkab rikkaks saama.