Teod

M. V.

Andres Noormets Eile esietendus Endla teatri Küünis briti näitekirjaniku David Greigi näidend ?Kosmonaudi viimane teade naisele, keda ta endises Nõukogude Liidus kunagi armastas?. Kuidas selle näidendi leidsid (või pakkus teater) ja miks otsustasid selle lavastamise kasuks?

Näidendi tõlkis juba hea mitu aastat tagasi Martin Algus ning tutvustas seda ka kohemaid lähedal asuvatele teatrisõpradele. Olime tekstist Ingomar Vihmariga mõlemad parajalt sisse võetud, aga ükski teater polnud esimese hooga nagu eriti huvitatud. Hakkas teine juba tasapisi meelest minema, kuni Endla mulle eelmisel aastal lavastajatööd pakkus ning just selle tüki teiste seast välja valis. Mu rõõm oli ja on piiritu, sest dramaturgiat, mis hoiaks oma rüpes meie kaasaja kvintessentsi, mingilgi kombel hoiaks, pole just palju ning võimalusi taoliste tekstidega tegelemiseks on väga piiratult. Tsirkust on leivakõrvasena alati rohkem aktsepteeritud kui luulet, läbi aegade.

Näidendil üpris kummaline ja intrigeeriv pealkiri. Paneb kohe küsima: millest see lugu küll räägib? Kosmonautidest, armastusest??

Räägibki kosmonautidest ja armastusest. Paljust muustki räägib. David Greig paneb jooksma mitu lugu korraga ning vaatab, et millal ja kuidas need kokku jooksevad ning mis siis juhtub. Ta ei näita näpuga ega otsusta meie eest ühegi lahenduse kasuks. Igaüks noppigu oma terad ja tehku neist meelepärane asi: jahu, kook või luuletus vms. Ajas ollakse enam-vähem paigal, aga uljaiks ruumihüppeiks peaks tulevane vaataja end küll valmis panema. Vastavalt autori tahtele kannavad mitmed näitlejad ka mitmete rollide koormat ning sealtki võiks põnevaid üllatusi leida.

See on vist su teine kokkupuude Pärnu näitetrupiga, 1998. aastal lavastasid siin ?Ristumise peateega?. Mida lavastajale annab ?kodust ära käimine?? Kuidas koostöö sujus, mida põnevat enda, näitlejate, teatri kohta avastasid?

See on, jah, teine puude. Mõnes pallimängus saaks niisuguste asjade eest trahvida, aga teatrivärk on õnneks muusugune. Siin võib isegi kolmas puude tore olla, teisest rääkimata. Aeg-ajalt tasub ikka lähiümbrust rõõmsalt läbi katsuda, sest muidu võib kodus paksuks minna ning ülemääraselt maailmanabastuda. Ning kes neist kodukootud maailmanabadest ikka huvitatud oleks. Minu sees on vist liigagi palju seda teelekippumise stiihiat ja vahel muutub ümbruskond sellest närviliseks. Siis tulebki ära käia, asjad taas oma kohale asetada.

Mis on su edasised plaanid? Kas juba tead, mis on su järgmine lavastus? Või teed mõne rolli suvelavastuses?

Mul on mitu plaani, ma teen need ära, ma ei räägi neist. See pole ebausk, see on miski tobe ettevaatlikkus. Sõnadest tuleb tihti väga palju tüli, eriti kui need su argimõtteid väljendavad. Räägiksin parema meelega oma unistustest, aga siin pole nii palju ruumi ja ma ei tea, kas ajalehes tohikski. Ajaleheasjad on ikka kuidagi soliidsed ja raamitud. Omal kulul välja antav ilukirjandus on hullamiseks.

Millist teatrit meeldib sulle endale teha ja vaadata?

Loodus paistab mulle aknast, realism tuleb tavaliselt uksest ja naturalism toimib köögis ning mõnes toas. Eelloetletu ümbersõnastused ja remiksid jõuavad enamasti juhtmete kaudu kohale. Lavalt ootan seda, mis jääb mujale, kuhugi ülespoole, allapoole, kõrvale. Tahan näha seda, mis meie meelde pole veel tõusnud, kuid mis võib olla juba teel. Seda, mida veel nimetada ei osata või mille nimi on juba unustatud. Selline selge vastus.