Tööpäeva õhtul mõelda võib kõike

Tallinna Linnateatris lavastatud „Kommuuni“ hõredapoolse algmaterjali päästavad mõned head rollid ja liikumine.

TAUNO VAHTER

Tallinna Linnateatri „Kommuun“, autorid Mogens Rukov ja Thomas Vinterberg, tõlkija Eva Velsker, lavastaja Elmo Nüganen, kunstnik Kristjan Suits, kostüümikunstnik Reet Aus, valguskujundaja Neeme Jõe, muusikalised kujundajad Riina Roose ja Jaak Jürisson, helikujundaja Arbo Maran. Mängivad Hele Kõrve, Indrek Ojari, Rain Simmul, Külli Teetamm, Marko Matvere, Sandra Uusberg, Ursula Ratasepp, Andres Raag ja Aurora Aleksandra Künnapas. Esietendus 7. XII Põrgulaval.

Alustuseks tuletan meelde, et Eesti põllumajanduse hävitas Mart Laar. Kus olid meil enne ikka vägevad kolhoosid, sovhoosid ja masina-traktorijaamad! Varem või hiljem lisab ilmselt keegi, et kommunismiidee on tegelikult hea, seda lihtsalt ei viidud õigesti ellu. Mogens Rukovi ja Thomas Vinterbergi näidendis „Kommuun“ on pealkirjaga osutatud poliitiline idealism või naivism siiski vaid kerge taustavirvendus ning tegelik põhiteema keskeakriisi tõttu purunenud abielu. Kõige rohkem üllatab ehk see, et Elmo Nüganeni lavastuses on „Kommuunist“ saanud kerge muusikaline etendus, kus näeb keskmisest rohkem napis riietuses tegelasi ning publik plaksutab lauludele kaasa, nagu see on kombeks suveteatris.

Rukovi ja Vinterbergi tuntuim koostöö on film „Perekonnapidu“ (1998), mis on ka näidendina „Pidusöögi“ pealkirja all Eestis lavastatud (Rakvere teater, 2004). Selles palju tähelepanu saanud filmis ja näidendis teatab poeg isa 60. sünnipäeval suguvõsa ees pidulauas kõnet pidades, et isa pilastas oma väikseid lapsi. Vinterbergi ülejäänud filmid on enamasti pigem ebaõnnestunud, eranditeks „Jaht“ (2012) ja „Eemale hullutavast linnakärast“ (2015).

„Kommuun“ on Vinterbergi isiklikumat laadi tekst, mis põhineb osaliselt tema enda elul. Seitsmendast kuni üheksateistkümnenda eluaastani elas ta koos vanematega näidendis kujutatuga sarnases kommuunis, kusjuures jäi pärast nende lahutust sinna üksi edasi elama. Vastupidiselt „Perekonnapeole“ lavastati „Kommuun“ enne teatris ja alles hiljem tehti film.

Vinterbergi ja Rukovi „Perekonnapidu“ on verstapost, Taani puristliku liikumise Dogma 95 esimene film. „Kommuuni“ filmi- ja lavaversioonil ei ole Dogmaga enam suurt midagi pistmist: sellega on vastuolus juba valguse ja heliga mängimine ning paljud muud detailid. 1970. aastate keskpaika asetuv „Kommuun“ käivitub paarikese kolimisega neile pärandatud liiga suurde majja, nii et nad otsustavad võtta sinna kommuuni põhimõttel elama veel trobikonna inimesi.

Lihtsatesse naljadesse ja kergesse situatsioonikoomikasse saabub murdepunkt, kui pereisa Erik (Indrek Ojari) toob majja teise naise.

Siim Vahur

Lavastuses on selliseid tegelasi vähem kui filmis, näiteks on välja jäetud oma jutu järgi peagi surev südamehaige poiss. Kokku on tegelasi siiski üheksa, kuid enamiku portree ei joonistu üldse välja. Piirdutud on pigem kerge karikatuuriga: aktsendiga prantslane Virgil (Marko Matvere), napisõnaline skeptiline Ditte (Külli Teetamm), peaaegu olematu taustaga Ole ja Steffen (Rain Simmul ja Andres Raag).

Lihtsatesse naljadesse ja kergesse situatsioonikoomikasse saabub murdepunkt, kui pereisa Erik (Indrek Ojari) toob majja 24aastase Emma (Sandra Uusberg), kes tõrjub kõrvale abikaasa Anna (Hele Kõrve) ning annab ootuspäraselt mõistuse hääle kanda lapsele ehk tütar Frejale (Aurora Aleksandra Künnapas). Kõik lavastuse parimad rollisooritused kuuluvad naistele: esimeses vaatuses on selleks energiajänku Mona (Ursula Ratasepp) ning teises vaatuses vaimselt kokku varisev Anna ja üha rohkem sõna saav tütar Freja.

Lavastuse suurimad puudused on seotud algtekstiga, mis on olemuselt kaunis lihtne suhtedraama. Pealkirja, lavastuslike nippide ja saatetekstide abiga on seda üritatud rüütada ka kergelt poliitiliseks või arutlevaks, kuid see pool on nõrguke. Vinterberg on ka ise tunnistanud, et mingit demokraatlikku hääletust tema lapsepõlve kommuunis kunagi ei korraldatud – lihtsalt lämiseti tükk aega.

Esimese vihje lähenevatele sündmustele annab Marko Matvere tegelaskuju, kellel on kaasas kitarr – ja muidugi mitte asjata. Kokkuvõttes esitatakse paari tunni jooksul rida väiksemaid ja natuke pikemaid muusikalisi numbreid vanade pophittide teemal. Vähemalt pool saali plaksutab rõõmsalt kaasa. Tehakse natuke menstruatsiooni- ja seksinalju (meelde jääb neist Matvere laulunumber) ning umbes pool näitlejaist on aeg-ajalt laval poolpaljalt, nii et hakkab juba tekkima kergelt suvelavastuse atmosfäär. Etenduselt lahkudes kuulen siiski ühe külastaja kommentaari, et „tööpäeva õhtul ta etendusel mõelda ei jaksa“ – oleks ilmselt võinud veel kergem olla.

See on tähtis nüanss, sest kui „Kommuuni“ depressiooniandur oleks keeratud põhja, siis võinuks pikalt hädaldada, kuidas taas kõrkjad sahisevad ja koera laip lohiseb. Kuidas leida tasakaal liiga rusuva või raske ja liiga lihtsa vahel? Nüganen on „Kommuunist“ teinud võrdlemisi leebe vaatamise, aga natuke raske on mõista, miks peatus seier iiri ja vene suguvõsalugude järel just „Kommuunil“. Kuigi, eks sellegi tegelastes on natuke samasugust, enamasti hukule määratud idealismi.

Lavastuse üks õnnestunumaid tahke on liikumine, eriti esimeses vaatuses, kus tempo on hea. Teises vaatuses on keskmes illusioonide purunemine ning seetõttu ka tempo ja meeleolu minoorsem. Mõeldes „Kommuuni“ filmiversioonist jäänud võrdlemisi kehvale muljele, peab tunnistama, et teatrietendus sujus valutumalt – ilmselt on see tõesti „tööpäeva õhtu“ sündroom, ei jaksanud enam võidelda. Ent ükskõik kui palju retro­laule vahele ka sättida, lõppude lõpuks perekond ja ideaalid ikkagi purunevad.

Kui vaagida lavastuse kommuunielu poolt, paistavad teksti ja saatva materjali hädad rohkem silma. Taani kommuunielu on üritatud kujutada natuke liialt eraldiseisva ja erakordse nähtusena. Esiteks tuleb meeles pidada, et jutt käib 1970. aastatest ja suures osas on tegu hipipõlvkonna järellainetusega, mis andis tunda üle maailma.

Lavastuses nähtavad ebatavalised lahendused ja juhtumised on üsna mõõdukalt ebatavalised, mitte midagi ekstreemset (sisuliselt on kõige rabavam see, et ühe keskealise mehe uus ja vana naine elavad sama katuse all). Selles plaanis on taani hipid nagu päris hipide vaesed nohikust vennad, kelle elus on märksa vähem seksi, uimasteid ja rock’n’roll’i – lihtsalt üür ja õlu on kallim. Kes on tutvunud viimaste aastate raamatute ja filmidega nõukogude hipidest, leiab sealtki üsna palju ekstreemsemat.

Teine võimalus on eeldada, et selle lavastuse või üldisemalt Taani kommuunielu on midagi hoopis teistsugust. Huvitaval kombel on kavalehel eraldi esile toodud taanlaste hygge mõiste, mille üks osa on seotud ohtra suhtlemisega. Seejuures võinuks aga esile tõsta, et hygge märksõnad „villastest sokkidest“ kuni „küünalde põletamiseni“ on omased kogu regioonile ning tegu on äärmiselt hoolikalt läbi mõeldud riikliku brändimisega, mida juhib peene nimega ning suurte era- ja riigiasutuste finantseeritud Õnneuuringute Instituut. Pärast hygge kontseptsiooni müügiedu hakkasid sama tiražeerima ka naaberriigid märksõnade „lagom“, „sisu“ jt kaudu. Welcome to Denmark!

Kommuuni puhul võib tekkida kergelt ahvatlus tõmmata paralleele kommunismiga ning lugudega, kuidas traktor tõmbab õhtul kõigile ühe teki peale. Viimase aja filmidest saab sellise kommuuniidee murdumist näha näiteks Antti Tuuri raamatul põhinevas „Igitees“ (2017). Kommuunid võivad tekkida poliitiliste seisukohtade, vastukultuuri, usuliste ja paljude muude põhjuste ajel. Kuigi kõik radikaalsemad kommuunid kipuvad ühel hetkel mullina purunema, siis on neid leebemal kujul meie ümber pidevalt.

Mõelgem kas või ühiselamuelule või uuemal ajal ka kogukonnaprojektidele, millest paljud on siirad ja kasulikud. Nii mõnegi puhul tekib siiski kahtlus, et nende trendikus ei ulatu ligilähedalegi sisulisele kasule. Meenub intervjuu ühe kogukonnaaias tomatitaime kasvatava neiuga, kes käib taime külastamas teisest linna otsast – selle teo ökoloogiline jalajälg ei saa ilmselt päris paigas olla. Ülikooliaegne pealesurutud kommuunielu ühikas on nüüdseks paljudele nostalgia allikas, kuid ka see tähendas eri kümnenditel väga erisuguseid tingimusi.

Kõigi kommuunide puhul kordub küsimus, kas seal elamine on rohkem võimaluste puudumine ja vajadus või valik. Kui valik, siis kas täiesti vaba valik või mingi trendi tabamine? Ka Vinterbergi Dogma 95 oli omamoodi kommuun ning sarnaselt suurema osa kommuunidega oli seal pidevalt probleeme algsete põhimõtete vastu eksimisega, kuni hakati midagi muud tegema ehk sisuliselt alistuti.

Ka meie filmides on käsitletud kommuunide ideaalide purunemist, näiteks 2011. aastal valminud dokumentaalis „Uus maailm“. Juba mõne kuu pärast linastub aga Eesti ökoinimestest jutustav dokumentaalfilm „Südamering“. Ilmselt on „kommuun“ siiski sõna, mis võib endiselt erutada või mõtlema panna, võib-olla isegi mõnel tööpäeva õhtul.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht