Tsementeeritud retseptsioonist, Kõivust ja Sarost

RAIT AVESTIK

Selle aasta juunis kaitses Anneli Saro (s.1968, pildil) Tartu ülikooli kirjanduse ja rahvaluule osakonnas oma teatriteaduse-alase doktoritöö ?Madis Kõivu näidendite teatriretseptsioon?. Doktoritöö juhendaja oli prof. Luule Epner, oponeerisid prof. Mardi Valgemäe ja prof. Rein Veidemann. Nüüdsest kuulub Anneli Saro samasse ritta Karin Kasega, kes kaitses 1972. aastal oma töö ?Eesti draamateater? ning Kristel Pappeliga, kes kaitses käesoleval aastal doktoriväitekirja ?Ooper Tallinnas XIX sajandil?. Samuti selliste teatriteadlastega nagu Lea Tormis, Luule Epner, Kadi Vanaveski, Leida Talts ja Ülo Tonts, kellel on kunagiste teadustöödega tänapäevaste standardite kohaselt sama kraad.

Anneli Saro lõpetas 1992. a. Tartu ülikooli eesti filoloogi eriala, 1997. a-st TÜ magister teatriteaduse alal, 1997 ? 2004 doktorantuur TÜs. Värske teatriteaduse doktor on täiendanud ennast Helsingi, Utrechti ja Stockholmi ülikoolis. 1998. aastast on ta TÜ teatriteaduse lektor. Anneli Saro kuulub Eesti Teatriuurijate Ühendusse ning Eesti Teatrikriitikute Ühendusse.

Saro ümmarguselt 270-leheküljelisel uurimusel on kaks põhieesmärki: teoreetiline ja teatrilooline. Töö viiest peatükist kolm esimest annavad üsna põhjalikke ja mitte kitsalt kontekstisiseseid teadmisi meie lähi(teatri)kultuuriloo ning loomulikult retseptsiooniteooria kohta. Peatükid ?Madis Kõivu näitemängude omapärast: vägi ja vaev?, ?(Teatri)retseptsiooni- ja interpretatsiooniahel. Madis Kõivu näitemängude näitel?, ?Publiku-uuringud ja retseptsiooniteooria? ning 4. peatüki kokkuvõte on suurepärased populaarteaduslikud esseed ning teatrikriitikutele-uurijatele kohustuslikud. Neljas ja viies peatükk on väga spetsiifilised ning lausa matemaatilised, pealkirjad räägivad enda eest: ?Madis Kõivu näidendite lavastuste vastuvõtt kriitikas? ja ?Madis Kõivu näidendite lavastuste publiku-uuringud?.

Autor rõhutab eessõnas, et peale mõningasi kõhklusi otsustas ta töö kirjutada siiski eesti keeles, määratledes sellega potentsiaalse lugejaskonna. Töö on suunatud eelkõige eesti kultuuriruumi tundvale lugejale, tutvustades samal ajal ka mitmeid teatri mõtestamise/käsitlemise teooriaid. Autor väidab ka, et on üritanud võimalikult palju kasutada eestikeelset terminoloogiat, lootes sellega kindlustada eesti keele funktsioneerimise teaduskeelena ka edaspidi. Siiski on selle mahuka raamatu ja tiheda teksti läbitöötamiseks vaja varuda aega. See pole mahavisatud aeg.

Saro kirjutab oma töö lõpuosas, et ?Madis Kõivu nimi on aegamööda kujunenud elitaarseks märgiks, millega sobib ehtida teatri afiðði või lavastajal oma loomebiograafiat.? Nagu teatrile ja lavastajale tuleb Kõiv kasuks ka igale teatrikriitikule või teatriuurijale. Eks aeg näitab iga teadustöö kasutuskõlblikkust ? kui tihti ja kui palju hakkab Anneli Saro töö pealkiri figureerima teiste uurijate tööde kasutatud kirjanduse nimekirjades.