TTT:Olemusliku tundmisest

Anne-Liis Maripuu

Olemusliku tundmisest  

Teatrikriitikale on ette heidetud mitmekesisuse puudumist ja ühtemoodi mõttemudelitele toetumist. See on ka loomulik, sest teater, mis peaasjalikult ripub ära psühholoogilisest realismist, tingib juba iseenesest vaid ühe kindla vaatepunkti. Ent eelnevalt kinnistunud vaatepunktidele on omane jätta tähelepanuta peavoolust erinev erinevana, tingides sellele lähenemise juba armsaks saanud võtetega.

Üheks peavoolust erinejaks on minu meelest Hendrik Toompere juunior. 2003. aasta Teater. Muusika. Kino 5. numbris avaldatud intervjuus ütleb Hendrik Toompere välja, et teater peab inimest l ä b i s t a m a, peab mõjuma niimoodi, et ?etendust vaadates ei pruugi isegi vormistatusest aru saada, tekivad hoopis muud küsimused?. Kõige olulisemaks peab ta lavastuse juures nähtamatut vaimset sõnumit, mida lavastaja ei peaks ise ka sõnastada suutma. Toompere teatritegemise eripära väljendub minu meelest kõige enam töös näitlejatega. Tema jaoks on täiuslik näitleja see, ?kes absoluutselt ei tea, mida ta teeb, kuid käitub esimese impulsi ajel?. Näitleja peaks laval viibima iga hetk ?sellisel kriitilisel piiril, milleni jõudes väline vormistatus tuleb iseenesest ja ainult seda konkreetset situatsiooni kirjeldaval eriomasel moel?.

Niisugust põhimõtetest lähtuvale teatritegemisele ei ole minu meelest kohane läheneda nagu eesti teatri peavooluks kujunenud psühholoogilisele realismile, mis tugineb oma loogikas stereotüüpidele, ?uskumustele ja kujutlustele, mis meid ära määravad? ja millest vabanemine on hoopis üks Toompere eesmärke. Tema näikse minu meelest oma teatritegemistes apelleerivat justkui inimese psühholoogia kultuuristamata osiste irratsionaalsusele.

Artikleist, mis ajakirjandus Postimehe, Eesti Päevalehe, Eesti Ekspressi ja Sirbi vahendusel on pühendanud Hendrik Toompere Eesti Draamateatris lavastatud ?Savonarola tuleriidale?, saavad aga nii teatris käinud kui (veel) mitte käinud teada peamiselt vaid lavastuse sisemisest ja välimisest ülesehitusest, seotusest tänapäevaga. Arvestades Toompere öeldut Eesti levinuimas teatrit puudutavas ajakirjas, on minu meelest üsna kummaline tema lavastuste retseptsioon, kus neljast autorist kaks rollitäitmisi teemaks võtteski jäävad üksnes lavamaailma piiridesse. Tuleb märkida ka, et Toomperet TMKs intervjueerinud kriitik on üks neljast ?Savonarola tuleriida? arvustajatest. Seega ei saa tema artiklis ülesvõetu tuleneda ka TMK väiksest tiraa?ist.

E. D. Hirsch juunior jõuab oma artiklis ?Väärperspektiivid? (avaldatud 1990. aasta Akadeemia 7. numbris) ideeni, et ?keeleline tähendus eksisteerib ainult tänu teda loovale vaatepunktile?, autorivaatepunktile. Iga tõlgendusakt peab seega sisaldama vähemalt kaht korraga kasutatavat vaatepunkti, autori ja tõlgendaja oma. Vaated saavad erineda vaid selles, kuidas autori vaatepunktist lähtuvat tähendust tähistada. (Termin ?tähendus? viitab antud juhul teksti keelelisele tähendusele ning ?tähistama? teksti tähenduse suhtele ükskõik millise kontekstiga peale iseenda oma.)

Jättes arvestamata lavastaja loomispõhimõtted, ei ole mitte kuidagi võimalik jõuda lavastuse ?keelelise? tähenduseni, kõigi lavastust koos hoidvate osiste tähendusteni. Sellest tulenevalt on võimatu jõuda ka autori vaatepunktist lähtuvate tähenduste tähistamiseni ehk lavastuse suhteni ajajärgu, mõtlemisviisi vms.

Kuna näiteks Toompere tegemised peavoolust väga radikaalselt ei erine, siis ei ole antud juhul ka kõne all tema poolt tehtava totaalne mõistetamatus, kuid osaline kindlasti. Ma usun, et enam või vähem erinevate põhimõtetega loojaid on Eestis veel teisigi. Kui kirjutajad neisse erinevustesse süüviksid ning neist lähtuvalt ka nähtut analüüsiksid, siis saaks kriitika minu meelest (!) autentsem ja kindlasti mitmekesisem. Iga looja peaks ju võimaldama endast isemoodi kirjutada.

 

 

Igal nädalal hakkab rubriiki ?TTT? kirjutama üks Tartu ülikooli teatriteaduse tudeng. Sellest tulenevalt erineb ka artiklite stiil, vaatenurk ja sisu. Järgnev on sissejuhatuseks paljudele eriilmelistele kirjatöödele, mille ühiseks nimetajaks on TEATER.

Me ei võta endale otsest kohustust kirjutada uutmoodi, kuid püüame kirjutades jääda siiski stampidest-krampidest vabaks. Keskendume täpselt ja ainult sellele, mis meid endid teatri juures kõige rohkem puudutab, erutab ja mõtlema paneb, ja seetõttu on meie tekstid teadvustatult subjektiivsed. Kajastamist leiavad nii erinevad teatrisündmused, teatrite hetkeseis, teatrit puudutavad üldküsimused, kriitika, teatriõpe. Etendusest püüame üles leida just selle, mis tegi konkreetse sündmuse meeldejäävaks. Selleks võib osutuda näitleja, teatrisaal, lavakujundus, muusika, tants, laul, kõne, kostüüm, kõrvaltoolil sihvkasid mugiv onu vmt.

Oma subjektiivsust vabanduseks tuues ei luba me siiski endale põhjendamatut ja ebaõiglast lahmimist. Selle tagamiseks eksisteerib grupisisene tsensuur, mis samas ei tohiks pärssida iga kirjutaja isikupära ja lubaks kõik kirjutaja mõtted ikkagi tema enda omadeks tunnistada ning neile süümepiinadeta kahe käega alla kirjutada. Siiski, kui meie kirjutistele on mingeid pretensioone, võtame kriitika vastu ja tuleme tagasi. Tublimana kui enne. Oleme dialoogiks alati avatud ega pööra ühelegi mõista-tahtvale selga.

Meie ühiseks eesmärgiks on üldine teatriarutelu. Me ei kavatse vastanduda praktikutele, pidades end nende tegevuse  ratsionaliseerijaiks, vaid pigem püüame end ka tegijate positsiooni asetades paremini aru saada teatri fenomenist. Sest teater pakub eelkõige võimaluse maailma ja asjade üle järelemõtlemiseks või üldse asjade nägemiseks maailmas.

Elika Kiilo, Tiiu Laks, Agni Lass, Liina Laukus,

Anne-Liis Maripuu, Maarja Mänd Taile Palm,

Lennart Peep, Liina Valdre.