Ühekõne Lotmaniga

Kultuur on alati kahekõne. Isegi kui inimene räägib endaga, kõnelevad ja mõtlevad kaasa teised inimesed, surnud ja elavad.

KAUR RIISMAA

R.A.A.A.Mi „Lotman“, autor ja lavastaja Aleksandr Plotnikov, kunstnik Konstantin Solovjev, valguskujundaja Ivar Piterskihh, videokujundaja Laura Romanova. Mängivad Ivo Uukkivi, Simeoni Sundja, Martin Kõiv, Maili Metssalu ja Ragnar Uustal. Esietendus 17. III Vaba Lava Tallinna teatrikeskuses.

Olin väike tuisupäine laps, kui telekas näidati Juri Lotmani „Vestlusi vene kultuuriloost“. Jättis sügava mulje, aru vist kuigivõrd ei saanud. Aga veidi sassis juustega, vuntside, vesti ja pintsakuga tark mees raamaturiiuli ees moodustas mulle pikkadeks aastateks märgi „intellektuaal“.

„Lotmani“ esietenduse saalis meenus too mina-laps mulle ning esimest korda taipasin endalt küsida: aga kellega Lotman vestleb? Õigupoolest ta ju lihtsalt räägib, peab loengut, kolmveerand tundi järjest. „Vestlus“ on jutuajamine, seltskondlik tegevus, millest võtab ka keegi teine osa. Siis tabas mind tilluke, kuid sügavale hinge ulatuv katarsis: kultuur on alati kahekõne. Isegi kui inimene räägib endaga, kõnelevad ja mõtlevad kaasa teised inimesed, surnud ja elavad. Nii läksin etendusele vastu suurte ootustega: kui juba enne näitlejate ilmumist on mulle ilmutatud killuke igavikku, mis siis veel edasi juhtub?

„Lotmanil“ on kõik eeldused, et olla tõeliselt suur, hõlmav ja tserebraalseid impulsse virgutava toimega lavastus. Näitlejad on teada-tuntult andekad ja leidlikud, isegi Peeter Toropile helistatakse, laval on ekraan, kaamera, palju ajalooliselt põnevat nodi, 3D-skanner, 3D-prinditud Lotmani töötuba, teemagi on eesti teatris esmakordne: Juri Lotman. 1922. aastal sündinud Lotman kuulub otsapidi sellesse Vene meeste põlvkonda, kellest mõne hinnangu alusel elas Teise maailmasõja lõpuni vaid 20%. Kahtlemata elas ta huvitaval ajal. Ent Lotman näitas eeskujuga, kuidas „huvitavatest aegadest“ kõrgemale tõusta ja inimese enda elu, aegadest hoolimata, huvitavaks elada.

Etenduse esimesest veerandtunnist peale tekib semiootiline ja filosoofiline probleem: kes mina selles vestluses olen? Laval on viis näitlejat, kes kõnetavad üksteist oma õigete nimedega: Ivo, Simeoni, Maili jne. Nad näevad oma valgete kinnaste ja kitlitega välja nagu arhiivi- või muuseumitöötajad. Lotmani 100. sünniaastapäeva puhul refereeritakse meile Lotmani elu alates sünnist ja lõpetades surmaga (tegelikult küll alates XVIII sajandist ja lõpetates XXI sajandiga). Ent mis on meie kohtumise situatsioon? Miks viiel näitlejal on laval kastide viisi hoolikalt pakitud parukaid, kelli, viiuleid ja seljakotte? Ükski arhiivitöötaja ei anna teatrile kasutada esemeid, mida isegi täpseks rihitud valgustuse ja temperatuuriga arhiivis valgete kinnastega käideldakse.

„Lotmani“ lavastuse paradoks on, et kuigi referaadi teksti esitatakse väga üheselt publikule – me saame aru, et oleme publik –, siis publik ise jääb rollita. Mille publik ma olen? Kuskohas viibin, kui raske kast ajalooliste esemetega tuuakse kohale roklal? Mis omakorda väga täpselt paika rihitakse. Olen ma veel teatris? Kas mäng juba käib või alles algab? Mõnes muus teatrivormis seda paradoksi tekkida ei saa või me ei mõtle sellele: neljas sein püsib küsimatagi. Ent lavastuses, millel neljas sein üldse puudub, peaks mõtlema etendust raamivale situatsioonile.

Võib-olla ei pea üldse nii keeruliselt arutlema? Laval on lihtsalt viis näitlejat, keda ühendab huvi vene kultuuriloo ning eriti just Lotmani, Mintsi ja Tartu-Moskva koolkonna vastu. Rokla seisis seina ääres, kasutame ära. Butafooriagi on lihtsalt butafooria, mille abil mängitakse: Radištševi foto ei ole pärit Lotmani töötoa seinalt, vaid teatri laost.

Seda käsitlust tõrjub lavastuse keel: näitlejad räägivad loomulikult, nad ei paisuta ega vähenda, ei mängi intonatsioonide ja tundevarjunditega. Mängu justkui polegi, mängu lastakse aimata. Näitlejad Uukkivi, Sundja, Metssalu jt ei ole ju panetunud kultuurimõtestajad. Kui nad juba hakkavad Lotmanist rääkima, siis peaks see juhtuma mingi sisemise äratundmise ajel, mitte lihtsalt niisama: räägin kah. Lotmani lugu peaks olema neis tundeid tekitanud, kiskunud ja suunanud senist näitlejamõtlemist, ent keeles, kõneviisis see muutus näitleja endise ja praeguse mina vahel ei aimdu.

Näitlejad pöörduvad üksteise poole sõnaga „kolleeg“, aga kas see tähistab teist näitlejat või on ikkagi teksti all mingisugune suhe, näiteks arhiivitöötajate omavaheline kollegiaalsus? Seda küsimust ei tekiks, kui publikule antaks lavastuses koht, mingi oma roll. „Oleme siia kogunenud, et tähistada Juri Lotmani 100. sünniaastapäeva. Lugupeetavad kolleegid, …“. „Tere, lapsed, täna räägime toredast vuntsidega onust, kelle nimi oli Juri Lotman.“ Näitlejad käituvadki laval nagu lapsed, kes veidi pilku peites ja häbenedes Peeter Toropilt Lotmani kohta küsivad. Kes tajuvad, et ei käi teemast veel üle.

Ükskõik mis see situatsioon oleks, aga praegu jääb publik üksi: me vaatame justkui referaati Lotmani elust, aga see ei ole hästi ette valmistatud. Vahepeal läheb jutt rändama. Teises kohas aetakse sõnad sassi. Karamzinist saab Karamšin. Kõik on pisut improvisatoorne. Ja väga lavastatud. Kui tegemist oleks sundimatu õhtuga, mil kohalviibijaid ühendab huvi krestomaatilise semiootiku vastu, siis vajab tekst ja mäng natukene rohkem kirge. Kolleeg ei jõua ära oodata, mil jutujärg temani jõuab. Kastist valgete kinnastega võetud parukas võiks rännata peast pähe, igaüks esitab mingit oma rolli, mängib läbi oma uurimistöö õnne- ja valupunkte.

„Lotmani“ lavastuses on palju esemeid, millest enamikku puututakse vaid korra või üldse mitte. Me peaksime tundma, et midagi on kaalul: aga kui nad paruka ära lõhuvad? Praegusel kujul pole lavastuses kaalul mitte midagi ja seetõttu ei ole ka näitlejatel mitte midagi mängida. Kõige kohutavam, et hetkiti jäetaksegi publik täiesti mittemetafoorses mõttes üksi: viis näitlejat vaatavad arvutiekraani ja midagi ei juhtu. Pool minutit ei juhtu mitte midagi.

Kire puudumine on see, mis ei lase „Lotmanil“ lavastuseks saada. Kui mäng käima läheb, siis publik enamasti ei pea endalt küsima, et mida me vaatame, miks me siin istume. Mäng võtab meid omaks. Aga kui tekst ei jookse, näitleja ei mõju usutavalt, siis hakkab publik endale semiootilisi küsimusi esitama ja vaevalt nina mullast välja saanud teatritaim närtsib. Milline määratu töö on ära tehtud, et ühendada kõik kaablid, masinad ja muusikainstrumendid! Meie kohtumist täna õhtul on ju ette valmistatud tükk aega, on mõeldud, on muretsetud. Viimasel hetkel on keegi alt hüpanud, kaubaauto kuskil metsa vahel välja surnud. Kogu elu ja maailm on juhtunud selle ühe õhtu nimel! Ülesandega ei tuleks toime inimesed, kelles pole kirge, usku, väärikust ja tahet olla elu ebaõiglusest üle. Ent see kirg ei paista näitlejate mängust välja, mis on seda imelikum, et tegemist on suurepäraste, oma töösse kirglikult suhtuvate inimestega.

Kas siis kohe üldse ei paista välja? Paistab küll, aga mitte seoses lavastuse keskse teema, Juri Lotmaniga. Kui Uukkivi räägib oma Eesti Vabariigi passist ja kolme lõviga sõrmusest; mälust kui elusaid ja surnuid inimesi ühendavast koest; kui ta kehastub Lotmaniks; kui esitatakse multifilmi „Jänes“; kui Uustalil jääb akordionisoolo mängimata; kui Sundja targale monoloogile vahele segatakse …

Lavastajal või (lavastus)dramaturgil on jäänud tähele panemata hetked, mil Lotmani elu või semiootika laiemalt on puudutanud näitlejate mina. Sealt edasi töö nende hetkede laiendamisel, üldistamisel ja lavastusega sidumisel on samuti ära jäänud. Näitlejad oleks nagu visatud vene kultuurilukku, kus nad peavad õppima ujuma, aga see on meeletu töö iseenda ja oma ainesega. Ei ole võimalik prooviperioodi jooksul ühtäkki hakata suhtuma Bloki luulesse nii, nagu suhtus Mints. Vene kultuuriloo tundmise absoluutne miinimum, Orlando Figese „Nataša tants“ peaks olema mitte pähe kulunud, vaid voolama vere asemel soontes. Ja seda kõike ei olegi vaja ehk näitlejatelt oodata. Tuleks aga aduda, kus puutub näitleja mõtlemine ainesega kokku, mille peale näitleja närvi läheb, mis tekitab temas õrnu tundeid. Siis saab tekkida suhe, suhtumine, millega publik haakub, kaasa mõtleb, oma situatsioonist teatrisaalis aru saab.

„Lotmani“ esietendus kestis veidi üle kahe tunni. Kui välja jätta põhjendamatud pausid ja efekti pärast loodud misanstseenid, võiks sellest saada paeluva ja kaasa mõtlema kiskuva pooleteisetunnise panoraami Lotmani elu ja töö teemal. Praegusel kujul on „Lotman“ kobav ja alles otsiv lavastus, justkui liiga vara proovisaalist välja lennanud.