Ühekssaamine

Kinoteatri „Niagara ületamine“ tabab täppi. Minimalistlik, intiimne, inimlik lugu kontaktist, puudutusest ja usaldusest on just praegu nii vajalik.

AURI JÜRNA

Kinoteatri „Niagara ületamine“, autor Alonso Alegría, tõlkija Margus Alver, lavastaja Priit Põldma, kunstnik Illimar Vihmar, helikujundaja Vootele Ruusmaa, valguskunstnik Priidu Adlas, liikumisjuht Aleksander Eelmaa. Mängivad Teele Pärn ja Indrek Sammul. Esietendus 14. X Tallinna Kinomajas.

Mõistetavalt on väsitav üle poole aasta järjest kirjutada, lugeda ja mõelda kriisist, ent analüütilise rahuaja inimesena on mul seda seejuures ka huvitav jälgida, sest eriti pärast pikka kevadsuvist isolatsiooni on kultuurielu justkui ennast­unustavas pöörises. Teatrites tuleb esietendusi robinal, nagu homset polekski – ja osalt ongi nii õige, sest keegi ei tea, millal olukord jälle nõnda hulluks läheb, et kraanid kinni keeratakse ja taas omaette kodus istume. Seega tulebki teha ja käia ja nautida, kuni saab.

Naiivselt meelevaldne seos, aga enne möödunud aastavahetust käis jutt, et nüüd tulevad taas hullud 20ndad nagu sajand tagasi, kui sõjajärgne ühiskond meeleheitlikult pidutses. Oleks me vaid teadnud, mis tingimustel see pidu tuleb. Ent praegu, mil maailm läheb riik riigi haaval kurja viiruse teise laine harjal taas lukku, on Eestis teatrid lahti ja publik saalis, sest kes teab, kaua veel saab. Hirm on alles, aga nälg kontakti ja elamuste järele on suur. Pärast seda tulgu või veeuputus.

Ei tea, kas see tuli olukorrast, milles koos oleme, või lavastusest endast, aga Kinoteatri „Niagara ületamine“ tabab täppi. Minimalistlik, intiimne, inimlik lugu kontaktist, puudutusest ja usaldusest on just praegu nii vajalik. Pole vaja ühtegi liigset trikki, kontseptuaalset keerutust ega udust mängu – peaaegu tühjal laval peaaegu vaikuses on kaks näitlejat, kes teineteisega räägivad, teineteist puudutavad ja teineteist tajuvad. Ning publik, õlg õla kõrval, nägu näo vastas, hingamas sama õhku ja uskumas sama lugu. Inimene on karjaloom, loo loom. Liiga kaua üksi toas olles hakkab ta omaenda jalga järama ja sureb ikka üksindusse.

„Niagara ületamine“ on veider tükk. Võiks ju küsida, miks üldse kirjutada köielkõndija teekonnast üle Niagara, aga Alonso Alegría näidend taandab selle teekonnaks kahe inimese vahel. Väga tähenduslikult postitas Kinoteater esietenduse päeval oma Facebooki-seinale tsitaadi autorilt: „Mind olid juba maast madalast paelunud autorallid. Üks kuulus autoralli, Caminos del Inca, mille käigus sõidetakse Limast Punosse Boliivia piiri ääres 4500 meetri kõrgusel merepinnast, toimub veel tänapäevalgi. Mind paelus rallisõitja ja kaardilugeja vahekord. Sest sellele rallile tuleb minna koos kaardilugejaga, kes teada annab, millal tuleb järgmine kurv ja avarii ära hoiab. Ma ei saanud sellest suhtest aru. Toona oli mul endast palju vanem sõber Pepo Mannucci, kes oli rallisõitja ja kellel oli oma ralliauto. Kunagi mainisin talle, et mulle tundub veider, et kaardilugeja paneb oma elu rallisõitja kätesse. Ta ütles mulle: „Ei. Mõlemad sõltuvad teineteisest. Kui kaardilugeja teeb vea, siis võib auto kuristikku kukkuda.“ Siis ma küsisin Pepolt, kas rallisõitja ja kaardilugeja on vanad sõbrad, eluaegsed sõbrad. Pepo vastas, et ei ole, võib-olla on nad teineteist tundnud vaevalt kaks-kolm kuud, sest kaardilugejaid värvatavat omamoodi casting’ul. Ja see mõte vennastumisest ühise riski taustal jäi minusse.“

Indrek Sammuli ja Teele Pärna duett on niivõrd tihe ja paeluv, et ei tekita kordagi küsimust, miks on meil vaja seda lugu näha.

Siim Vahur

Saab kinnitust vana nali, et kõik lood on inimestevahelistest suhetest – lõpuks nii ongi. See ongi kõige puudutavam. Indrek Sammuli ja Teele Pärna duett on niivõrd tihe ja paeluv, et ei tekita kordagi küsimust, miks on meil vaja seda lugu näha. Ükski tõeliselt lummav duett ei sünni kahe sarnase kooskõlast, vaid kahe erisuguse võrdväärsest harmooniast. Kes on vähegi viimase paarikümne aasta jooksul Eesti teatris käinud, teab Indrek Sammulit, aga iga hea näitleja mäng muutub vastavalt lavapartnerile. Tundub, et Sammul ja Pärn on koos lavastajaga leidnud teineteises partnerid, kellega avastada varem käimata radu, kellega teineteist täiendada, kannustada ja innustada. Sammul on selles rollis ootamatult tähelepanelik, vastuvõtlik ja alandlik, valmis kaasa minema Pärna valitud teed. Seejuures Pärn, noor ja terav, äärmiselt ekspressiivse miimika ja teravate käiguvahetustega, tõmbab Sammuli kaasa sinna, kuhu ta ise ehk üksi ei läheks. Kuristikku vaatama, sügaviku serval edasi liikuma, surmahirmus samme seadma. See on parimas mõttes alasti näitlejateater. Alasti oma aususes ja läheduses, peidukateta laval.

Lavast ja lavaülesest. Vootele Ruusmaa helikujundus loob õnnestunud atmosfääri, mis hägustab piire mitte ainult lavastaja ja helikunstniku, vaid ka näitleja ja heli vahel, sest kuna helikujunduseks on näitlejate muunduvad-põimuvad hääled, seguneb see kõik ühtlaseks tervikuks. Vaid etenduse alguse sissejuhatava teksti osas oleksin kriitiline, sest selle koolilapselik ettekandmine ei kuulunud justkui kuhugi, aga etenduse lõpuks taipasin, et äkki oli lavastaja mõelnudki seda nagu referaatlikku ajaleheväljavõtet, mis lavastuse stiiliga kokku ei kõla. Lavakujunduse puhul, mis kujutab vaid üht valge palakaga kaetud poodiumi kahe publikusektsiooni vahel, pesunööri ja neutraalseid kostüüme, tekib vaid küsimus, et kui hea minimalistlik kujundus on see, mis võimaldab, aga ei sega, siis kust jookseb piir äärmuslikult minimalistliku ja täiesti olematu kujunduse vahel.

Aga millal te viimati vaatasite näitleja varbaid? Millal te viimati nägite, kuidas näitleja varvaste, pöiavõlvide ja hüppeliigestega mängib? Kahe vastamisi publiku sektsiooni vahele asetatud silmade kõrgune lava kannab endas omajagu riske – vastas istuja reaktsioonid, näitleja pidev intiimses vaateväljas olek, erisugune vaatepunkt jne –, ent praegusel juhul see toimis, sest näitlejate jalad, mis ilmselgelt olid saanud ka köielkõnni trenni, väljendasid rohkem, kui publik on harjunud nägema. Seepärast ei olnud slackline’i lavale toomine isegi niivõrd vajalik, sest kõik oli juba talletunud ja nähtav näitlejate kehas, hoiakus ja tähelepanus. Treening ja kogemus on kõige alus, jah, aga teatris on lõpuks oluline tunne ja usutavus näitleja kehas, sest see annab publikule rohkem kui trikk ise. Seejuures andsid rakmed, millega Blondin (Sammul) Caro (Pärn) enda külge köidab, siiski palju – mitte niivõrd oma praktilise funktsiooni, kuivõrd partnerite täieliku ühtesulamise tõttu.

Üheainsa korra tekkis etenduse jooksul tunne, et venib, ja vastas istuva publiku seast nähtud haigutused kinnitasid, et ma polnud ainuke. See oli vahetult enne kauaoodatud Niagara ületamist, Caro lapsepõlveloo ajal. Arvan, et asi ei olnudki niivõrd loos endas, ammugi selle esitamises, vaid pidevas pealehakkamise ootuses. Me kõik oleme oma lapsepõlve võitude ja traumade tulemus, nende parim summa, aga kui vahel on teatris nende täpne sõnastamine katartiline, siis vahel – ka sel puhul – piisab minimaalsest vihjest. Muidugi sõltub see paljuski autorist ja publikust, aga lavastajal, kes oma sihtgruppi tunneb, on sageli voli teksti vastavalt kohandada. Eesti lavastajal on võimalus peruu lugu siinsele publikule vihjelisemaks tõlkida. Aga see on muidugi maitseasi.

Rohkem kui miski muu jäi kõlama küsimus: miks käia seda rada? Miks minna üle Niagara? Miks kõndida köiel? Miks minna sinna? Kas au ja kuulsuse, kas raha pärast, kas millegi nimel, mis siis juhtumata jääb? Kas uhkuse nimel või selleks et tõestada, et oled oma hirmust üle – et näha, kas suudad keskpunktis vallutava hirmu sees veel ühe sammu astuda? Kas millegi nimel, mis on teisel kaldal? Või kas millegi nimel, mis on teekonna keskel?

Selle aastal jooksul on paljud meist mõelnud, kas see, mida me muidu igapäevase leiva nimel teeme, on vaeva ja aega väärt, ning kaalunud, kas miski muu võiks olla parem. Hirm teadmatuse ja sügavikku kukkumise ees on suur, aga hirm tuulde visatud elu ees võib omaette olemise aastal olla suurem. „Õhus tuleb käia jala,“ nagu ütleb Caro. Nii et kingad jalast, seltsimehed unetud, tallad maadligi, silmad sihile, selg vastu tuult ja üle kuristiku. Mis on sinu Niagara? Miks sa sinna lähed?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht