ÜKT – Ühendkunstiteos

OTT KARULIN

Mis saaks ühele etenduskunstide ühisauhinna žürii liikmele olla märgilisem kui see, et aasta esimene esietendus kannab pealkirja „Gesamtkunstwerk“ ehk „Ühendkunstiteos“ (lavastaja Paavo Piik, Kinoteater)? See, kas ettekuulutus ka tõepoolest head tõi ja mida etenduskunstide ühisauhinna puhul üldse hinnata võiks, saab ehk siinses rubriigis aasta jooksul vähemalt veidi selgemaks.

Auhinna statuut nimetab eesmärgina „tunnustada erinevaid etenduskunste (sõna-, muusika-, balleti-, multimeediumi- ja tantsuteatrit) põimivaid lavastusi, mis oma otsingulisuses avardavad teatrikunsti väljendusvahendeid“. Kattuvus Richard Wagneri käibele toodud mõistega „ühendkunstiteos“, mille puhul peetakse üldjuhul silmas (muusikalist) draamat, kus muusika, tants ja sõna on ühe (esteetilise) idee teenistuses, on pealtnäha vastuvaidlematu. Aga nagu käibemõistetega ikka, tsiteeritakse neid sageli süvalugemiseta – ja seda pigem Kinoteatri lavastuse kriitikas kui Piigi teoses, kust kumab taustateadmine meeldivalt läbi.

Wagner visandas essees „Kunst ja revolutsioon“ (1849) ühendkunsti­teose ideaali vanakreeka tragöödia eeskujul, arendades seda mõtet edasi esseedes „Tuleviku kunstiteos“ (1849) ning „Ooper ja draama“ (1851). Tema hinnangul elas tragöödia kreeklaste ühises, mitte üksik­indiviidi teadvuses nagu moodne kunstiteos. Teisisõnu, teater oli meedium, mille vahendusel said kreeklased ära tunda ja (taas)esitada oma ajalugu ning ilu ja vabaduse ideaale. Seega on ühendkunsti­teos alati ühiskondlik nähtus, kus kokkusaamine pole pelk sotsiaalne sündmus, vaid kollektiivne ideaali kogemine, kuuludes nii kunsti kui ka poliitikasse.

Eelneva põhjal on etenduskunstide ühisauhinna ja ühendkunstiteose kokkupuutepunktide kohta mõistlik pärida, mil määral peaksid vaadeldavad lavastused järgima vanakreeka tragöödia ideaale ning kuivõrd on nende puhul oluline poliitiline mõõde. Mõlemale küsimusele annab vastuse Wagner ise, öeldes, et kui tragöödia oli konservatiivne, sest see vastas kõige paremini toonasele ühisteadvusele, siis tuleviku kunstiteos peab olema revolutsiooniline, et murda end lahti egoismi ja ka kommertsi kammitsaist. Tasub ka mainida, et Wagneri ideaalis rahastab teatrit rahvas ühiselt, see ei sõltu riigi almusest, ning sedagi, et ta tõdes 23 aastat hiljem ilmunud kogumiku „Kunst ja revolutsioon“ saate­sõnas, et oli esseed kirjutades mõjutatud selle aja poliitilisest uljusest ning peab nüüd ühendkunstiteost aina enam ainult esteetiliseks ideaaliks.

Vaadates Paavo Piigi „Ühend­kunstiteost“ või ka Kaja Kannu ja Helle Laasi „Ikaaria mänge“ (Nukuteater), võib need puhtalt esteetiliste valikute põhjal etenduskunstide ühisauhinna žürii huvivälja arvata küll. Esimeses on mitu meediumi kohal pideva kommentaariga, mille eesmärk on näidata, miks nende kasutamine mõjub. „Ikaaria mängudes“ kasutatakse omaeluloolist suulist materjali ja tsirkusevahendeid vahetumalt performatiivse kogemuse pakkumise eesmärgil, kuigi ka selles lavastuses paljastub mitmes stseenis, nagu publiku mõtete lugemine või sama dialoogi konteksti vahetamine, teatri(kogemuse) paiknemise reaalse ja illusoorse piiril.

Ometigi on ju mõlemas lavastuses seda ühisteadvuses elamist, mida Wagner kunagi ihkas – „Ühendkunstiteoses“ mõnuleb kriitika publiku laiskuse üle meelelahutuse pehmes vormis, „Ikaaria mängude“ sihtteadvus on aga pigem kunstnike oma. Seega on mõlema lavastuse auditoorium teatrirahvas (vaatajad ja etendajad), mis võiks aga Wagnerile üksjagu egoistlik tunduda. Mida siis saab tänapäeval ühendkunstiteoseks pidada? „Ühtse Eesti suurkogu“ (NO99, 2010) pakkus kindlasti seda antiiktragöödia katarsist, millest Aristotelese „Luulekunstis“ kõneldakse, mõjutades vaieldamatult ka eestlaste ühisteadvust. Aga seda tegi ju ka „Kremli ööbikud“ (Tartu Uus teater, 2018), tuues Narva (tagasi) meie teadvusesse.

Ilmselt pole siiski mõistlik etenduskunstide ühisauhinna puhul end vaid selliste suurprojektidega piiritleda – seda enam et auhind sai loodud just nimelt tunnustamaks neid, kes muidu kahe silma vahele kipuvad jääma.