Uued tuuled. Nüüd ka eesti keeles

Kristel Nõlvak

Raamatu vajalikkust pole võimalik ülehinnata. Tekib ainult küsimus, miks poleks see võinud ilmuda näiteks 15 aastat varem? Vahur Linnuste. UUED TUULED TEATRIS. Ühiskonnaarengu mõjutamise võimalus. Eesti Teatriliit, 2004. 592 lk. Toimetanud Laine Kukk, kaastoimetajad Kulla Sisask ja Asta Põldmäe. Kujundanud Jaan Klõ?eiko.

Peaaegu 600-leheküljeline raamat lääne teatriuuendusest eesti keeles ja eesti autori poolt ? selle ilmumise puhul ei saa lihtsalt rõõmustada lisanduse üle meie teatriajaloo käsitluste ritta. Linnuste raamat paigutub tühjale kohale, mille laiust me seni pole saanud veel õieti mõõtmagi hakata. Üksikuid piirjooni on kaardistatud, juba Thespis andis väheke aimu mujal toimuvast, Grotowski kohta on meil mitmeid esinduslikke artikleid, samuti tema enda tekstide kogumik, meil on Barba ja loomulikult Artaud, kelle esseed ilmusid juba 1975. Huvipuudust meile ette heita ei saa. Seda enam on selge, et Linnuste raamatu vajalikkust pole võimalik ülehinnata ja tekib ainult küsimus, miks poleks see võinud ilmuda näiteks 15 aastat varem? Raamatus avaldatud tekstid olid pea eranditult selleks ajaks ammu olemas.

Kuid see materjal õnneks ei vanane, nagu kinnitab ka soovitaja Mati Unt kogumiku esilehel. Muu hulgas nimetab Unt teost ?peaaegu teatriuuenduse entsüklopeediaks?. Entsüklopeediat saab lugeda igast otsast, nii haarasin ka ise kõigepealt tuntumate-lemmikumate järele, neelasin kiirelt ülevaate Grotowskist ja Kaug-Ida teatrist ja tegin sellega vea. Linnuste raamat koosneb kirjutistest, mis on mõeldud avaldamiseks (ja avaldatigi) omaaegsetes (välis)ajalehtedes, mis loomulikult on seadnud piirid teksti pikkusele, stiilile ja kohati ka süvenemisastmele. Mitte kõik artiklid pole kirjutatud ühesuguse kirglikkuse ja asjatundlikkusega, kuid kõik on info- ja faktitihedad ja neid on kokku väga palju. Õnneks hajub esialgne hirm, et tõepoolest mosaiikse raamatu lugemine võiks kujuneda väsitavaks, kui mitte lausa tüütuks, niipea, kui alustada korralikult otsast. See pole sugugi ootuspärane, sest pealtnäha puudub vähemalt kolme esimese osa kompositsioonis (raamat on jaotatud tinglikult viieks osaks) selgelt eristuv või vähemalt vastuvaidlematu loogika, kuid lugemise käigus tekib eri aegadel ja teemadel kirjutatud tekstide vahel teatav sidusus. Igal juhul tundub, et autorile südamelähedasemad või lihtsalt meelierutavamad tekstid on paigutatud kogumiku esimesse neljandikku ja selle power kannab lugeja märkamatult lõpuni välja. Komistus tekib vahest siiski ?Lahtiste lehtede?, raamatu viimase osa juures. Kõik eelmised tekstid puudutavad tähtsaid (ja hulgaliselt meie lugejale seni vähe tuntud) teatriuuenduslikke tekste, lavastusi ja isikuid 1960ndate-70ndate maailmateatris, raamatu lõpp viskab meid aga järsku tänapäeva Eesti kaasaegse kunsti ja tantsu juurde. Pealegi artiklite kaudu, mis kõik alles hiljaaegu Eesti Ekspressis avaldatud. Miks peaksin ma kogumikus ?Uued tuuled teatris? lugema Helme ja Kangilaski eesti kunstiajaloo raamatu retsensiooni?

Kui kogumiku viimane osa tahab tõmmata paralleele muu maailma ja Eesti kultuurielu vahel, siis on see nii või teisiti hilinenud. Pealegi pole selleks vajadust, meie rahvuslikku uhkust kõditab juba võimalus lugeda lk 125 häppeningi manifesti alt Linnuste nime kõrvu kuulsate kunstnike ja poeetidega.

Tekstid häppeningist ja Artaud?st ongi raamatus haaravaimad. Artaud? lavastuste kirjeldused (kust küll autor need sai?) tunduvad kahtlaselt vahetud. Igal juhul ääretult tänuväärne materjal igale teatritudengile ja -huvilisele.

Kurioosumeid on muidugi ka, näiteks eesti keeles juba kinnistunud Schechneri ?keskkonnateatri? mõiste asemel ?ümbrusteatri? kasutamine, või ammu tõlgitud Artaud? teksti ?Teater ja tema teisik? asendamine tõlkega ?Teater ja ta teine külg?. Muidugi on igal tõlkijal õigus oma interpretatsioonile. Halvem on lugu siis, kui hakkad tõsiselt kahtlema, kas Grotowski asemel pole pildil hoopis Ludwig Flaszen (lk 172).

Värskelt mõjub väliseestlasest autori rikas emakeel. Millal näiteks Teie kohtusite viimati sõnapaaridega nagu ?kõikmalnis armuk? (lk 515) või ?sõjaväeline üsa? (lk 39)?

Laiema lugejaskonna tarbeks tuleb aga mainida, et vastavalt kirjeldatava ajastu vaimule on raamatus rohkelt seksi ja vägivalda. Kui liita siia veel indigosinised kaaned, libedad lehed ja loendamatu hulk moekaid must-valgeid ülesvõtteid, saategi vajaliku kinkeraamatu oma abikaasale või arenevale kultuurihuvilisele lapsele.