Üürike käik tagasi

OTT KARULIN

„Etenduskunst kui autonoomse tähendusega praktika vajab aga minu hinnangul veel sisustamist,“ nentisin eelmises rubriigikandes, olles kõrvale heitnud mitterepresentatiivsuse, autobiograafilisuse ja kehalisuse võimalike edasiaitajatena.¹ Üldse olen ma „ÜKT“-sarjas tegelenud märkimisväärselt palju välistamisega, selmet pakkuda positiivset programmi. Kus häda kõige suurem, seal pööratakse ikka pilk lootusrikkalt oma varasemate mõtete poole, sest mis on üks autoriveerg autotsitaatideta. Mu kavatsus oli siiski siiras – seejuures muidugi ka egotsentristlik –, kui võtsin ette seni avaldatu läbi lugeda, et taas lootusetult käest libisenud loogikajärjele saada. Tulemuseks kolm tsitaati.

Esimene: „Sest stseen on kordades pikem, kui publik vajaks kujundi mõtestamiseks. Stseen on pikk kordus, et publik tajuks argirutiini tõlgendava mõistuse asemel kehaga, peegelneuroneid usaldades justkui ise laval näidatavat marssi läbi sammudes. Sarnast tähistatava poeetilise venitatuse strateegiat kasutab ka lavastuse teine stseen …“ („Kolmapäev“, teater NO99 2013).²

Teine: „Öelda kordusele üles ehitatud stseeni kohta narratiivita ei ütle selle stseeni kohta midagi, küll aga näitab ütleja tahtmatust (võimetust?) märgata mikrosündmusi. Tajuda aega sellises stseenis venitatuna, demonstreerib vaid tajuja kärsitust, kuid ei ava stseeni ennast. Isegi kui mõistame narratiivi loona (ja mitte loo osiste esitamise järgnevusena), sündmuste jadana, on ka sama sündmuse pidev taasesitus narratiiv … Mikrodramaturgia, kehade – ja veel täpsemini: kehahoiaku-, liigutuse-, peaasendi-, pilgu- jne – ning ruumidramaturgia (selle korrastamine valguse, helidega, lõhna, misanstseenidega) märkamine nõuab intensiivset ärkvelolekut ja võimet jälgida korraga nii laval kui saalis toimuvat, sest ühtviisi oluline on kogu etenduskeskkonna ja selle kogukonna iga liikme mikrodramaturgia.“ („Olümpose mägi. Tragöödiakultuse ülistuseks“, Troubleyn 2015).³

Kolmas: „Techno-rütm ja korduv­liigutused võimaldanuks luua näidendi omailmale performatiivse lavalise lisakihi, kus tegevuse rutiin väljendub peale tähendustasandi ka intensiivses kehalises kohalolus ja füüsilise soorituse reaalses (väsitavas) mõjus kehale.“ („Ära imesta, kui sinu maja süütama tullakse“, Vene teater 2019).⁴

Mõned märksõnad neis tsitaatides ju tõesti korduvad, kas või „kordus“. Õigemini, tegutsemine laval viisil, mille eesmärk on aktiveerida vaatajas tõlgendava vastuvõtu asemel kogev vastuvõtt („et publik tajuks tõlgendava mõistuse asemel kehaga“). See tähendab, et tähistaja seotakse vähemalt mingil määral lahti tähistatavast („tähistatava poeetilise venitatuse strateegia“), andmata talle seejuures uut tähistatavat – kui selleks pole just „füüsilise soorituse reaalne (väsitav) mõju kehale“. Samuti kumab eelnevast läbi, et „ühtviisi oluline on kogu etenduskeskkonna ja selle kogukonna iga liikme mikrodramaturgia“ ehk etendaja ja vaataja kogemus ning seda nii kehade kui ka ruumi kogemise mõttes.

Luule Epner on kirjutanud: „Väga jämedalt üldistades: performatiivsuse esteetikal põhinev teater püüab vabaneda representatsioonist (laval) ja interpretatsioonist (publiku poolel) etendaja kohalolu ning vaataja kogemuse kasuks.“⁵ See, et etenduskunsti eesmärk võiks olla vaataja vabanemine (või ka vabastamine) interpretatsioonist, tuleb esile ka autotsitaatidest, aga jään ikka selle juurde, et performatiivsel esteetikal põhinev teater ei pea tingimata loobuma representatsioonist. Epner näeb performatiivsuses tuge, kui tahetakse „pääseda peegeldamast, jäljendamast või kujutamast välist tegelikkust ehk murda fiktsioonist ja mängust välja päris reaalsusesse“, aga minu vaatajamälus on näiteks üks „Kolme õe“ lavastus, kus Nataša sünnitab laval kõigepealt ühe pojakese ja siis järgmise ja järgmise ja sajanda ja … Selle stseeni puhul saab küll aktist kujund, aga päris reaalsusse ei murta.

Samuti pole vaataja kogemus miski, mille nimel millestki loobuma peaks, sest esiteks pole publik kunagi päriselt kaaslooja, sest tegutseb ka osavõtuteatris alati etteantud piirides (kui ta just meelega neid ei ületa, mispuhul võib sündida vahetu uus reaalsus, kuid tavaliselt kannatab lavastuse terviklikkus), ning teiseks on just sel põhjusel etendaja kohalolu kindlasti sama oluline kui vaataja kogemus.

1 Ott Karulin, Ükskord ka teame. – Sirp 10. V 2019.

2 Ott Karulin, See on nüüd. – Sirp 22. XI 2013.

3 Ott Karulin, See ei ole pop-up. – Sirp 24. VII 2015.

4 Ott Karulin, Rõlgelt rahulolev puusanõks. – Sirp 22. III 2019.

5 Luule Epner, Fiktsionaalsus ja reaalsus teatris. – Teatrielu 2012, Eesti Teatriliit.