Uus teater – Autentsus

EERO EPNER

Nüüdisteatris on sageli oluline autentsus. Täpsemalt öeldes küsimus, kuidas teha nii, et teatriõhtu oleks teadlik selle õhtu publikust, ruumist ja kontekstist, aga ka iseenese teatraalsusest, ning prooviks sellest mitte tingimata vabaneda, küll aga teatud mehhanismide kaudu vaatajale signaliseerida, et mitte kõik täna õhtul pole väljamõeldis ja nii mõndagi on võimalik tajuda autentsena, ehedana.

Sellel soovil võib olla mitu põhjust. Kunstilooliselt on üpris tuntud kunstnik Marina Abramovići soov, et pärast tema performance’eid ei tohiks publik plaksutada, sest aplodeerimine on teatrile omane rituaal, mis muudab ka tema performance’id teatriks – ja seda ta ei soovi. Miks? Sest oma aktsioonides lõi Abramović pidevalt olukordi, kus prooviti puudutada reaalsust väga vahetul, aeg-ajalt isegi riskeerival kujul, nii et vaataja võis tajuda elu ja surma õrna piiri mitte fantaasiana, vaid tõese, tema silme ees lahti rulluva olukorrana. Kui aga vaataja oleks selle peale plaksutanud, oleks ta tunnistanud kõik nähtu etenduseks, täpselt sisseharjutatud ohutuks rituaaliks, kus puudub igasugune autentsus.

Teiseks autentsuse lätteks võib olla Bertolt Brechtist alanud eepilise teatri kontseptsioon, millega sooviti näidata publikule teatrikasuka voodrit, nii et teatriõhtu muutuks muinasjutust õpetuseks ning ei manipuleeritaks enam niivõrd vaataja tunnete kui tema mõtetega. Ühtlasi võiks säärane laad kaasa tuua ka vaataja teadlikkuse kasvu, mida tänapäeval armastatakse nimetada vaataja võimestamiseks ja emantsipeerimiseks ning tema agentsuse äratamiseks, see tähendab: vaataja ei ole passiivne pealtsilmitseja, vaid hakkab aktiivselt osalema nähtu tõlgendamises. Kriitiliselt võiks muidugi küsida, kas säärane positsioon pole juba iseenesest liialt isalik, kui teater usub, et kätkeb võimet, ülesannet ja missiooni äratada tuimas vaatajas kodanik, ja seega on ehk ka mõistetav, miks eepilist teatrit on tänapäeval raske teha ilma eneseirooniata.

Kolmandaks põhjenduseks on aga muidugi tänapäev. Juba aastasadu on märgatud, et paljud asjad, mis varem moodustasid mingisuguse arusaama „loomulikkusest“, on meile muutunud võõraks. Näiteks saab RMK kuuldavasti päris palju proteste, kui metsas ei ole laudteid või kui pole valmis pandud lõhutud küttepuid. Keskkond, mida pidasime oma loomulikuks (autentseks) kontekstiks, on muutunud ekraaniks, tapeediks ja tülleesriide taga olevaks võõraks objektiks. Seetõttu on märgata, kuivõrd innukalt moodsates ühiskondades räägitakse autentsetest elukogemustest: ökoloogilisest toidust, perekonnast, looduse säästmisest, tunnete väljanäitamisest ja nii edasi. On neid, kelle arvates on tegemist lätetele naasmisega, sest kusagil on alati olemas tõeline autentsus, mis asub väljaspool konstruktsioone. On aga neid, kelle sõnul sääraseid autentsuseid pole, vaid alati on tegemist mingisuguse fantaasiaga, mida me inimestena endale loome ja siis usume. Autentsust pole, on ainult kujutlus autentsusest.

Nüüdisteatris esineb autentsus sageli väga füüsilisel tasandil. Etendaja võib osutada ruumile, iseendale, olukorrale või publikule ning saavutada seeläbi selgelt tajutav autentsus. Vaadake, mina olen mina, teie olete teie ja see ruum on see ruum.

Ent muidugi ei piirduta enam ammu nimetatud osutamisega. Autentsuse saavutamine loob sageli platvormi, millele saaksid järgneda uued ning uued manipulatsioonid. See tähendab: autentsuse funktsiooniks nüüdisteatris ei pea olema tingimata mingisuguse eheduse kuulutamine, vaid selle kombineerimine, muutmine, aga ka tema võimalikkuse eitamine ja hoopis autentsuskasuka voodri näitamine. Kui varem mõisteti näiteks etendaja autentsust olukorrana, kus näitleja on laval justkui „tema ise“, siis lava on ikkagi maagiline paik, tähenduslikult muutub seal kõik millekski muuks, tõelist autentsust ei saavutata kunagi ning seetõttu ei hakka ka etendajad, ruumid ja olukorrad olema laval kunagi „nemad ise“. Seepärast võiks autentsust vaadata nüüdisteatris mitte eesmärgina, vaid tööriistana. Selle eesmärk on avada ruum, tekitada siiras suhe publikuga, luua teatud usutavus – ning siis selle kõigega manipuleerima hakata. Nagu teatris ikka.

Kui aga küsida laiemalt, miks autentsus on sedavõrd kõnekas, siis tuhandete võimalike vastuste seast valin miskipärast hetkel Elfriede Jelineki küsimuse: „Kuidas on võimalik pärast Auschwitzi rääkida armastusest?“ Kuidas on võimalik fantaseerida, kui reaalsus on niivõrd kohutav, niivõrd … ehe? Tuleb ilmselt sellele reaalsusele näkku vaadata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht