Uus teater – Keha

EERO EPNER

Endiselt kohtab arvamusi, et keha on pind, mida mööda jooksevad määravad piirid. Kui varem peeti keha kasutamist laval tantsuks, siis uuemal ajal räägitakse ka füüsilisest teatrist või leitakse, et keha intensiivsem kasutamine ongi see, mis eristab sõnateatrit etenduskunstidest. Lühidalt: kehalisus on justkui nüüdisaegne, mittekehaline traditsiooniline. Miks on keha jätkuvalt piirivalvur nende kahe vahel, on raske lõpuni mõista, sest pole traditsioonilisemat osa näitlemisest kui näitlemine kehaga.

Võimalik, et see on seotud juurdunud arvamusega, et klassikalise teatri võrdkujuks on psühholoogiline teater, aga psühholoogia keha ei vaja. Psühholoogia sünnib justkui sõnades, hinges ning näitleja pupillis, kuid mitte tema kehas, mille näitleja on sunnitud lavale kaasa võtma, kuid kasutab seda seal vaid pea keeramiseks ning väikeseks maitsekaks žestikulatsiooniks.

Nüüdisteater kasutab keha tõepoolest julgemalt, intensiivsemalt ja avalikumalt. Päris palju on see mõjutatud performance’i-kunstist ning tantsust, kus keha (aga mitte tingimata liikumine) on olnud loomulik ja orgaaniline etenduse osa. Ent öelda, et keha ongi see, mis teeb teatri­lavastusest nüüdisteatri lavastuse, on siiski liiast. Keha on üks väljendusvahend teiste seas ja tema kasutamine loomulik, mitte eriline, ning oleks isegi üpris tobe talle eraldi kontuure ümber joonistada. Kuid kuna keha kasutamine äratab endiselt võõristust, siis püüdkem vastata küsimusele: milleks keha?

Nüüdisaegses sõnateatris on keha kasutamine näitlejate töös – kas saadetuna sõnast või ka sellest ilmajäetuna – mitmel moel paeluv. Esiteks ei ole kunagi halb, kui artisti arsenali kuulub veel üks kasutusvahend. See muudab nii näitlemise kui ka lavastuse mitmekihilisemaks, aga ka ambivalentsemaks, sest sõnad kipuvad sageli tähendusi rangelt piiritlema, neisse on harva võimalik sisse panna selliseid impulsse, mida keha väljendab. On lavastajaid, kelle arvates lavastuse väljapaistvaim osa ehk kunstiline kujund sünnibki pigem kõikvõimalike teiste väljendusvahendite koosmõjus kui sõna abil. Ometi on libe tee hakata vastandama sõna ja keha, sest nii see kindlasti ei ole. Võtkem näiteks Tiit Ojasoo, kes on viimastel aastatel programmiliselt uurinud ja edasi arendanud Mihhail Tšehhovi teooriast pärit psühholoogilise žesti kontseptsiooni, mis sõnale ei vastandu. Ma pole küll selle ala spetsialist, kuid on jäänud mulje, et psühholoogiline žest ehk kehalise reaktsiooni kaasamine näitlemiskorpusesse ei olegi mõeldud millelegi vastandumiseks, vaid tähendusvälja avardamiseks. Näitleja ütleb näiteks psühholoogiast pungil lause, kuid tema keha väljendab samal ajal midagi groteskset – ja ongi vastuolud, ambivalents, kujundlikkus. (Liialdan, nii lihtsalt see muidugi ei juhtu, ent liialduse eesmärk oli näidata võimalikkuse olemasolu – keha kaasamine toob endaga meeldiva avardumise.)

Samuti on lavastajaid, kelle arvates on ilma keha kasutamata väga keeruline üleüldse mingeid teemasid laval käsitleda või seisundeid saavutada. Kuidas olla raevunud istudes ja rääkides? Kas iha või kirg on usutavad, kui see on liikumatu inimese riimlause ahelates? Kuidas puudutada kurbust, erootikat, armastust, melanhooliat või äkilist sööstu teise poole nii, et käed on taskus ja jalutatakse? Isegi surma ei ole võimalik kujutada nii, et keha pole mängus. Sest kui öelda „kehalisus“, siis ei tähenda see tingimata aktiivset füüsilist tegevust. Keha võib olla nüüdis­teatris mängus ka siis, kui sellele ainult osutatakse. Näiteks vanadusest rääkides paljastatakse laval korraga eaka näitleja keha – küsimus ei ole provokatsioonis, eputamises või milleski säärases, vaid loomulikus ja isegi poeetilises teos: sõnad ju ei hääbu, hääbub keha. Või tuuakse lavale inimesed, kelle keha ei vasta normile. Näiteks märkasin mõned aastad tagasi ühe Saksa riigiteatri trupis suurepäraseid näitlejaid, kelle keha ei vastanud aga üldse sellele klassikalisele standardile, mille alusel on harjutud näitlejaid teatrikooli vastu võtma. Näiteks mängisid trupis teiste seas äärmiselt ülekaaluline (kuid erakordselt dünaamilise liikumisega) noor meesnäitleja, peaaegu kahemeetrine harali kõrvadega naisnäitleja ja keegi väike vissis vanamees ning nende kehadele ei hakatud eriliselt prožektorit suunama – selleks puudus igasugune vajadus, nad olid tõesti äärmiselt head näitlejad –, küll aga oli teatri kehapoliitika mitte ainult kunstiline, vaid ka poliitiline samm. See ütles, et näitlemise juurde kuulub alati ka keha ja see keha ei pea vastama ühelegi kujutlusele normaalsusest ega isegi ilust, vaid võib olla kohmakas ja paista imelik, kuid on samamoodi inimese keha nagu ükskõik kelle teise.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht