Uus teater – Paus

EERO EPNER

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Pausil on teatris mitmeid funktsioone. Ta rütmistab, pingestab, lahutab stseene üksteisest või lubab tänulikul publikul aplodeerida. Londoni lavadel kehtivat kood, mille kohaselt annab näitleja publikule märku plaksutada siis, kui ta oma kõrvanibu masseerib – ja pausi peab. Teatris on olemas dramaatiline paus, tekst-läks-meelest-paus, partnerile allamängimise paus ning generaalpaus ehk kõigi pauside ema. Viimast kasutatakse tavaliselt siis, kui paus peab kõnelema rohkem kui teda raamivad sõnad. Publik aimab, et dialoog on olnud kõigest garneering, kuid alles näitlejate tihedaks teemandiks surutud energiaga täidetud paus on see, mis annab teatriõhtule tõelise maitse.

Nüüdisteatris on paus sageli mitte orgaaniline, vaid lavastatud. Paus pakub huvi mitte kui õhtu dünaamikat sujuvaks timmiv töövahend, vaid kui asi iseeneses. Mis on see, mis juhtub pausi ajal? Mõneti võiks võrrelda seda koomiksi kohta tehtud tähelepanekuga, kus kõige olulisem sündmus ei leia aset mitte pildis, vaid kahe pildi vahel pildipausis. Või veelgi täpsemalt öeldes: põnev ei ole mitte see, mis pausi ajal juhtub või ei juhtu, vaid mis funktsioon on pausil. Mida ütleb paus näiteks aja kohta? Kuidas tajume aega siis, kui tekib paus ning selle sügavuses näidatakse mitte midagi muud kui aja möödumist, tema temporaalsust?

Või mis juhtub pausi ajal reaalsusega? Kas paus on see hetk, kus lavale siseneb korraks reaalsus tema rohkem või vähem autentsel kujul? Oleme tajunud laval toimuvat fiktsioonina, etendajad näitavad meile kujutlusi, metafüüsikat ja poeesiat, ent kui nende aktiivsus vakatab ja lavale tekib paus, siis kas kõik eelnev tühistub ning oleme silmitsi reaalsuse puhta ning toore olemasoluga? Umbes nii, nagu laulupeol avastad pärast hinge minevat koorilaulu oma pükstelt hamburgerikastme lätaka. Seal ta on, keset kogu seda pühalikku fiktsiooni korraga tükike reaalsust.

Võimalik. Ent sellest ei pea tegema tingimata järeldust, et nüüdisteatris luuakse pausi abil lavale autentsus. Seda põhjusel, et autentsuse võimalikkus laval on äärmiselt küsitav. Jah, kahtlemata kasutatakse nüüdisteatris hulgaliselt autentsuse poole pürgivaid meetodeid. Laval on pärisinimesed. Nad räägivad pärislugusid. Või on laval näitlejad, aga räägivad pärislugusid. Parema kommunikatsiooni nimel publikuga ei tehta nägu, nagu oldaks XVII sajandi Portugalis, vaid tunnistatakse varjamatult, et ollakse selles ajas ja ruumis ning rollijaotuses, kus parajasti ollakse. Tunnistatakse ühise reaalsuse olemasolu ja kutsutakse seda jagama.

Või siis lähenevad autentsusele teatud mängulaadid. Taotletakse loomulikkust, laval olijad ei dramatiseeri nähtavalt oma energeetilist laetust ning kellegi või millegi imiteerimise asemel uhutakse end puhtaks kiusatusest kehastada kedagi teist ning ollakse justkui autentne.

Siiski võib osutuda vastandus autentne–fiktsionaalne teatris liiga lihtsaks. Sarnaselt Marcel Duchampi kuulsale tööle „Fontään“ (1917), kus ta asetas pissuaari galeriisse (pärast seda, kui näituse žürii tal lubas seda teha), muutub ka teatris iga lavaline tegevus kohe millekski muuks. Ta pole enam autentne, vaid on kujund. Ta võib olla küll kujund iseendast, ent siiski on ta kujund ning igasugusest tähistamisest vabast autentsusest kõnelda ei saa. Teatris on kõik tähistaja, kõik osutamas millelegi muule kui see, kes või mis ta ise on.

Sama juhtub ka pausiga. Isegi kui pausi tajume mingil moel reaalsena, siis lavalisse konteksti uputatuna on ka paus kujund. Ta võib tekitada paeluvaid atmosfääre või ka teadlikult loodud igavust, tema suur jõud on rütmide ja dünaamika orkestreerimises ning sageli võib muutuda paus tõepoolest väärtuseks iseeneses. Paus pole mitte vaheaine, vaid paus ongi just see, mida vaadata ning kogeda. Ent igal juhul on tegemist mitte juhuse ega ka mitte autentsuse ootamatu saabumisega, vaid teadlikult valitud tööriistaga. Robustsemalt öeldes: paus on võimalus manipuleerida meiega sel moel, et peame fiktsionaalset autentseks. Tegemist on omalaadse teatraalse vandenõuteooriaga, kuna vandenõuteooriad peavad alati väljamõeldist tegelikkuseks ja vastupidi – tegelikkus on sääraste teooriate kohaselt kõigest luiskamiste summa. Ent paus ei ole teatris kunagi füüsika, vaid alati metafüüsika.

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht