Uus teater – Video

EERO EPNER

Videost on teatris saanud samasugune märk nagu Jaan Toomiku purkidest kunstis. Öeldakse „nüüdisaegne teater“, aga mõeldakse: „video“. Või vastupidi, nähakse laval videot ja arvatakse, et nüüd ongi uus teater. Kuigi viimase kolmekümne aasta jooksul on tutvustatud, katsetatud ja näidatud uusi lähenemisviise näitlemisele, ruumile, kehale, ajale, rütmidele, tööprotsessidele, teatri funktsioonile või isegi teistsugustele inimsuhete võimalustele selles masinavärgis, maandub arutelu uue teatri üle sageli tõdemusele, kas laval vilksatas vahepeal midagi videolaadset või mitte.

Jätkuv video fetišeerimine ei ole õigustatud. Video on lihtsalt üks vahend – tema olemasolu ega ka puudumine ei defineeri mitte midagi. Ekraanil millegi näitamine võib, kuid ei pruugi olla märk nüüdismeetodist, sest omaaegsest avangardsest märgist on juba ammu saanud teatris samasugune harjumuspärane tööriist nagu prožektor, helid või tekst. Nüüdisteatri lavastajad võtavad video kasutusele siis, kui nad peavad seda sisuliselt põhjendatuks; kellelegi ei ole video enam elamus, sellega töötamine ei aja pulssi üles ning kulisside vahele ei kogune nüüdisteatri austajad, et võlutult vaadata, kuidas laval süttib projektori punane tuluke. Videoga töötajatele on see normaalsus, mitte erilisus. Vahel ei pane nad seda isegi tähele.

Seetõttu on keeruline video kasutamist üksipulgi põhjendada. Ta on üks lahutamatu osa tervikust ja kui hakata eraldi pajatama videost, peaks samamoodi hakkama lahkama, miks ikkagi teatris kasutatakse valguskiirt, žestikulatsiooni või stseenide puänteerimist. Teater on tervik ja tema lammutamine üksikosadeks väga kaheldav. Siinkohal võikski panna punkti.

Ent formaat nõuab, et tuleks siiski vastata küsimusele, mis on säärase ebaõiglaselt nüüdisteatri võrdpildiks saanud lihtsa vahendi head omadused. Proovime. Esiteks võimaldab video lisada lavastusse kihistusi. Ütleme näiteks, et eeslaval nõkutatakse süžeed arendada, tagalaval ekraanilt näeme aga karakteri alateadlikke hirme või seda, mida teevad teised tegelased samal ajal kaugel maanurgas. Tekib mitmeplaaniline tervik, kus vaatajale pakutakse korraga nii nähtavat kui ka nähtamatut, erisuguseid ruume ja isegi aegu, me ei kõnele enam fenomenist „siin ja praegu“, vaid „siin, seal, siin ja praegu, hetk tagasi, kohe varsti“. Sel pole midagi pistmist moodsuse, tehnoloogia või erakordse avangardsusega, vaid tegemist on endiselt loo jutustamisega, lihtsalt veidi teistsugusel kujul.

Teinekord jällegi avab kaameraga tegelaste jälgimine laval mingisuguse uue perspektiivi: me näeme lavalist sündmustikku mitte ainult läbi oma silmade, vaid ka mõne karakteri vaatepunktist. Meie istume endiselt seal, kus me istume, ent ekraanil näeme korraga, kuidas seda kõike näeb, tajub ja kogeb üks lavaolijaist, ütleme näiteks keegi Mihhail. Me astume nüüd Mihhaili sisse, vaatame kõike läbi tema silmade ja saame paremini aru, kuidas ta tajub sel hetkel kellegi Antsu agressiooni. See on hea viis mitte ainult perspektiivi ja subjektiivsuse lisamiseks, vaid ka empaatia kasvatamiseks.

Teinekord aitavad videolahendused luua hoopis atmosfääri ning nende funktsioon on võrreldav ruumi hämardumisega. Või siis on kaamera laval olija dialoogipartner: ta suhtleb kaameraga, mitte vaatajatega, kuid seeläbi suhtleb ikkagi ka meiega, lihtsalt ühtaegu suurendatult ja samal ajal võõrandunult. Video võib nihestada tähendusi, lisada abstraktsiooni või tuua hoopis sisse realismi, ta võib olla nii illustreeriv, tähistav kui ka iseseisev, tuues teatrisse senise stiihia kõrvale veel uutmoodi visuaalsust või virtuaalsust. Näitlejale võib video kasutamine olla ka raske ülesanne: ta peab vaheldumisi mängima laval teatraalselt ja kaamera ees filmilikult, või siis vastupidi, või siis üldse mitte registreid vahetama. Tekib teistsugune kohandumine, lülitumine, taju ja energia. Salapärastel asjaoludel on nii kõnelenud mõned näitlejad.

Muidugi ei tähenda see, et kõigile peaks video kangesti meeldima. Elu on lühike ja peale asjatundlikult soolatud toidu suudavad vähesed asjad kõigile ühtmoodi peale minna. Olen kuulnud väidet, et video ei ole autentne, aga teater on – video on liiga tehnoloogiline, võõrandab meid teatrikogemusest, publiku ja näitleja vahel on ebameeldiv läätsekujuline filter. Raske on sellele vastu vaielda. Ehk saabki öelda ainult järgmist: teatris on videolahendus samuti orgaaniline osa meie autentsest teatrikogemusest, ta ei muuda teatrit filmiks, küll aga lisab sellele õnnestumise korral meeldivaid kihistusi. Kui autentsus elas üle prožektorite süttimise ning helilindilt tuleva kauge kajaka karjumise, elab ta üle ka videopildi. Elab üle, sest see sobib.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht