Värske lihtsus, siirus ja liikumisrõõm

Nele Suisalu

„Tantsivad sportlased”: Jaapanis koreograafiahuvilisi noori koondav ühendus keskendub keha esteetikale ja selle arendamisele igapäevaelus, muusikas, tantsus ja spordis. REIO AARE Jaapanlaste esituses puudus Lääne-Euroopa tantsukunsti pretensioonikus, tahtmine olla kunst suure algustähega.

Nmatsu-posu (jaapani keeles su-po-tsu-ma-n ehk „sportlane”) on 2006. aastal Miyazaki ülikooli kultuuri ja haridusuuringute teaduskonna juurde loodud kaasaegse tantsu trupp. Tegelikult on neid seal rohkem kui Takafumi Kodama (asutajaliige ja peamine koreograaf),  peale tema veel Keisuke Kurakake, Sōhei Minowa (asutajaliige) ja Kensaku Shibata. Loetletud viisid Tallinna ülikoolis ja Fine5 tantsukoolis professor Rumiko Takahasi käe all läbi õpikodasid ning astusid üles Rakveres ja Kumus.

See Jaapanis arvukaid koreograafiahuvilisi noori koondav ühendus esindab keha kui vaimse kultuuripärandi füüsilist väljendajat ja edasikandjat. Keskendutakse mängulisusele, keha esteetikale ja selle arendamisele nii igapäevaelus kui muusikas, tantsus ja spordis. Kas laval olid siis sportlased? Kõrgele hüppamises ehk või leitud „tublide soorituste” mõnuga kordamises. Korraks ka kostüümis. Muidu ei mõelnud neist kui sportlastest ega kui tantsijatestki. Tegu oli hoopis millestki pühendunult huvitunud inimestega kolmes lühitöös: „Kuldsete tiibadega sisalik – poster #4”, „Loom nimega lind” ning „Treening ja paus”.

Sisalik oli valitud sümboliseerima kunsti ja kujundite maailma pürgivaid sportlasi. Sisalikuks muundusid neli esitajat üht sirget jalga diagonaalselt lae poole tõstes ja käsi teisele jalale põrandal lisaks toetades ja ringi kalpsates. Liikumisrõõmust sugenes koreograafiasse, abstraktsusest hoolimata, mingi praktiline eesmärgistatus: liikumine püüdles kujundiks saamise poole. Mitte kujundid ise, mis on loodud selleks, et midagi väljendada, polnud esiplaanil. Huvitav oligi selle püüdlemise ja otsimise tulemusena loomulikult leitu pärast. Vabadus teadliku valimise vaevast. Tekitas voolu grupist soolosse või duetti, harvem triosse. Nii nagu algul vaadati ja imetleti sisalikupeaga plakatit, niisamuti vaadeldi hiljem üksteise sisalikuks muutumise püüdu. Mängu, mille kõrvalsaaduseks olid esteetiliselt nauditavad kujundid. Isiklikud ja siirad.

20aastane Keisuke Kurakake esitas enese loodud linnusoolo. Keisuke oli pisut suure peaga ja armastas oma kenadele jalgadele üsna sageli pilku visata. Tema liikumine oli kui jaapani maal. Sellel oli ohtralt selga ja abaluudest tiibade otsimist, käte peal seisud lendamise tasakaalutust ja hõljumist asendamas, hammastega nokaklõbinat ja inimnäo varjamist. Publikul oli nii hea meel, et esitaja tõepoolest tahab midagi ilusat ja liigutavat näidata.

”Treening ja paus” seda ei olnud. Oli vähem poeetiline duett … pigem mõistuslik. Ei vormunud sellisena vaataja kogemuseks. Pärast kahte eelmist mõjus võõrana, kuidagi ebaloogilisena. Äkitsi tühi. Tühi emotsionaalsest tundlikkusest, keha orgaanilisusest ja küündimatu arutluselt. Vaataja oli eelnevaga teisele lainele seatud. Tundetasand oli avali visuaalsele kommunikatsioonile ning intellekt lasi end tahtmatult heljutada, selle asemel et ohje enese kätte haarata.

Kõigi kolme töö puhul oli muusikatki kasutatud väga kaunilt, filmilikult. Jaapani animelikult, tahaks eurooplasena öelda. Tegijatest õhkus Jaapanile iseloomulikku kõiges sügavusse ja lõpuni minemist, tagasihoidlikku ja siirast lihtsust, kehalise poole kontrollitud ilu. Kõlas inimese terviklikkus kõiges, mida ta teeb. Avaldus see kas või selles, et kavalehele olid märgitud ära iga trupiliikme „spetsialiteedid”, mis varieerusid spordialadest kuni kalapüügi ja kudumiseni. Iga detail määrab inimese ja sealt edasi tema tegevuse.

Mul oli võimalus osa võtta ka nende õpikojast, mille põhielamus sündis sellest, et ometi oli võimalik täiskasvanute seltsis täiesti siiralt ja südamest mängida. Päris energiat luua ja vahetada. Kumus nähtu andis omakorda tunnistust vaba- ja loovtantsu võimalikkusest kaasaegse tantsu laval. Värske lihtsus, siirus ja liikumisrõõm. Puudus Lääne-Euroopa tantsukunsti pretensioonikus. Õigemini puudus tahtmine olla kunst suure algustähega ja korraga oli tegevuses rohkem rõõmu. Vaatamiseski. Mõnus ilma intellektuaalitsevate uperpallide ja tiritammedeta. Sisse hingatav.