Väärtusetu viik

Tegemist on küll lavakunstikooli magistriõppe raames sündinud lavastusega, aga töö näitlejaga vajanuks siiski repliigi tasandil lavastaja Tormi Toropi suuremat tähelepanu.

OTT KARULIN

Schmidt&Kafka „Miljard aastat enne maailmalõppu“, autorid Arkadi Strugatski ja Boriss Strugatski, lavastaja ja dramaturg Tormi Torop, kunstnik Matis Mäesalu, kostüümikunstnik Eve Valme. Mängivad Johan Elm, Maria Reinup, Karl Koppelmaa, Dan Jeršov ja Liis Aedmaa. Esietendus 31. III Ülemiste Citys Valukoja 10.

Milline on piisav põhjus, et alla anda? Tõsta võitlustandril valge lipp ja öelda: „Mulle aitab! Elus on muudki, olulisemat, kui mingi idee pärast lõpuni minna või lausa surra.“ Kui aga kaalul on kogu maailmakorra püsimine, kas siis saab ükski põhjus olla piisav?

Tormi Toropi lavastatud „Miljard aastat enne maailmalõppu“ on Arkadi ja Boriss Strugatski alusmaterjalile üsna truu: jutustamisviis, kui järgmine stseen algab poole lause pealt, on leidnud huvitava lavalise teisendi, veidi on koomale tõmmatud tegelasi, mis vaid toob ülejäänute moraalsed valikud tugevamalt esile, kuid tegelaskõne on jutustusega üsna üks üheses vastavuses, mõjudes laval seetõttu kohati ebaloomulikuna. Tegelaste arutlustega difuussest mateeriast, homöostaasist, entroopiast jms on raamatu lugejal aega kaasa mõelda, laval väljaöelduna tuiskavad need aga selliste iilidena, et ajuti tekib kahtlus, kas need on üldse olulised.

Mõistes, et tegemist on lavakunstikooli magistriõppe raames sündinud lavastusega, kus näitlejatenagi laval lavastajad, peab siiski välja ütlema, et just töö näitlejaga repliigi tasandil vajanuks Toropi suuremat tähelepanu. Praegu on vaadates raske kaasas käia tegelaste arutluskäikudega maailmakorra ja -korratuse üle, sest lavakõnes pole rütm, tempo ja pausid piisavalt mõtte selgelt edastamise kasuks tööle pandud ning nii muutuvadki teaduslikud arutlused ühel hetkel sõnamüraks. Mõistan ka, kui lavastajat huvitasid ennekõike just tegelaste moraalsed valikud. Aga kas see ikka on piisav põhjendus, kui kaalul on ometigi maailmalõpp!

Peategelasena kehtestab Maljanov tervele lavastusele pingenivoo, mis kannab Johan Elmi rollilahendust kuni lõpuni.

 Pressifoto

Kui õudne võib olla see hetk, mil adud: kõik need viimaste päevade tüütused – aina plärisev telefon, mis annab märku järjekordsest valeühendusest, ootamatult kaela sadanud öömajaline (selline ahvatlev ka veel!) jne –, mis segavad tööd avastuse kallal, millist ilmselt eal enam teha ei õnnestu, polegi lihtsalt olmehäired, vaid koordineeritud hübriidrünnak. Kas tõesti on selle taga supertsivilisatsioon?

Maikale ja bokseritele hooletult peale tõmmatud hommikumantlis ja ilmselgelt tööhoos Maljanov (Johan Elm), kellega vaataja saali sisenedes silmitsi satub, mõjub esiti, kui ta super­tsivilisatsioonist pole mõelnudki, vägagi sümpaatsena, ehk isegi armastusväärsena. No parandatagu juba see kuradi telefonirike ära, näete ju, et inimene tahab mõtelda! Elm kehastab frustratsioonigi omamoodi rahuga, pahandades ja siis kohe unustades, et miski häiris, sest tõeline torm möllab samal ajal tema ajus, mis sööstab arusaamiselt arusaamiseni, kuni integraal lõpuks oma töö korralikult ära teeb ja arvutused paika loksuvad. Peategelasena kehtestab Maljanov tervele lavastusele pingenivoo, mis kannab Elmi rollilahendust kuni lõpuni ning millele saavad ülejäänud laval kas alluda või vastanduda.

Tähelepanuväärseimale energiaduellile kisub peategelase Karl Koppelmaa Veingartenina, kel vibreerib kõrgsagedusel vist küll iga viimanegi rakk ja seda ühtmoodi avastuselevusest ja joodud alkoholist. Vot see on teadlane, kes oskab elada: sündinud juht, varem või hiljem vähemalt kümne Nobeli auhinna laureaat, enam-vähem abikaasa (pigem küll vähem, aga ka tülitsemine on ju oskus) ning alati sõnaosav ja veenev, viimast isegi hirmu tundes. Kui on vaja paljastada supertsivilisatsiooni olemasolu ja vandenõu, palun väga, siin see on, kui aga tõestada, et ainus mõistlik reaktsioon ähvardavale ohule on võtta vastu veelgi juhtivam ametikoht ja tehtud avastus unustada, kuigi jah, see üks Nobel jääb tõesti pälvimata (aga neid tuleb lõpuks ikkagi kümme!), siis, no kuulge, mul ei ole ju valikut. Koppelmaa väline rollijoonis on pilkupüüdev, olek energiast pulbitsev ning samal ajal on just tema tegelaskõnes seda igatsetud selgust mõtte edastamisel.

Veingarteniga vastandpositsioonil ja isegi Maljanovist rahulikum (või targem?) on Gluhhov (Liis Aedmaa), kes on nähtavasti juba ammu läbi mõelnud, mis on elus oluline: lihtsalt olla, nautida telekast oma lemmikut krimiseriaali ja päriselus, mida see parajasti pakub. Kusjuures Aedmaa mängus pole grammigi allaandmist, otse vastupidi: tema Gluhhovi arutlused on oma ratsionaalsuses nii loogilised ja veenvad, et kellelgi – olgu ta laval või saalis – ei jäägi üle muud kui tunnistada vastuargumentide puudumist ning pakkuda välja viik. See patiseis on ehk hirmsamgi kui kaotust tunnistada, sest tegelikult oled leppinud omaenda väärtuste püsimatusega. Jõuame me tõesti igaüks lõpuks hinnani, mida lihtsalt pole võimalik maksta? Kas mina tean oma hinnalage ette või tunnen selle ära alles siis, kui seisan valikuga vastakuti nagu Maljanov, kelle murdumispunktiks osutub poja võimalik ohtu sattumine (naise ähvardamine, tuleb välja, polnud siiski liiga kallis hind – inimene tõepoolest õpib terve elu, eriti iseenda kohta)?

Ja ometigi Vetšerovski (Dan Jeršov) ei murdu, vaid kogub võitlustandrilt kokku sealt riburada lahkunud kaaslaste valged lipud (kenasti toimikuks köidetud uurimistööd) ning läheb nii, relvastatud kollektiivse teadmisega, edasi. Kuhu, kas vabasurma, või on siiski lootust? Jeršovi kirglik põhimõttekindlus teeb vaataja esimesest hetkest valvsaks: kuidas, milleks, aga …!? Ta on kui katalüsaator, mis kiirendab kaasteeliste – olgu nad laval või saalis – moraalset sisepõlemist, juhatab nad väärtusotsuseni. Kuna Jeršovi kõne eristab ülejäänutest ka äratuntav aktsent, avab mitu võimalikku tähenduskihti lisaks, aga et Toropi lavastus püsib teadlikult alusmaterjali juures, viitamata praegu toimuvale, jäägu nende avastamine igaühe enda pusida.

Peamine küsimus on igal juhul selge: milline on aktsepteeritavam põhjus võitlusest taganeda, kas oht lähedaste elule või isiklikule edule või piisab tahtest elada, nagu oskad? Statistiliselt on ju vägagi tõenäoline, et alati leidub mõni Vetšerovski, kes läheb idee nimel kas või vabasurma (pigem küll kuskile pärapõrgusse lihttööle) ning nii meie eest ja nimel võidu koju toob – või vähemalt lükkab kaotuse piisavalt pikalt edasi, nii et teine pool väsib ja nõustub patiseisuga. Siis saame jälle kõik koos võidulipud moraalimasti heisata ja hõisata: „Super! Tsivilisatsioon püsib!“