Vägivalla estetiseerimine on lavastaja otsus

Õõva pole, hirmu pole, lubatud groteski pole, ka koduvägivallale omast kõikehõlmavat sõltuvussuhet pole. On seksuaalsed jõumängud, kus üks mängib agressorit ja teine ohvrit.

KAJA KANN

You Will See So Many Pretty Things“ („Sa näed nii palju ilusaid asju“), lavastaja Emer Värk, kunstnik Mikk-Mait Kivi, helikunstnik Robert Nikolajev, dramaturg Eero Epner. Mängivad Rene Köster ja Jarmo Reha. Esietendus 9. XII 2019 Kanuti gildi saalis.

You Will See So Many Pretty Things“ on videokunstnik Emer Värgi debüütlavastus. Laval on Rene Köster ja Jarmo Reha, kelle kaudu rullub lahti ühe paari lugu. Elasid kord mees ja naine, nad abiellusid. Nende kauni pulmapäeva koidikul lööb mees korra naist. Naise tööks on vlogimine, mida ta teeb kodus, mehe tööst aimu ei saa. Kogu lugu on üles ehitatud kahe lähedase inimese seksuaalsetele ihadele ja võimumängudele, mis loogiliselt jõuavad punkti, mida laval väljendatakse punase värvi abil.

Lava ja publiku vahele on tõmmatud poolläbipaistev kilesein, millel näidatakse pilti samal ajal kile taga toimuvast. See ei ole neljas sein, pigem tekitab näitlejatele privaatse ruumi, kus oma fetišitega tegeleda. Sein väljendab saladust. Eks ikka ole põnev piiluda teiste inimeste magamistuppa – selleks annavad võimaluse lavale asetatud kaamerad, millele näitlejad mängivad.

Kodus, seal kile taga, mängitakse läbi mitmesuguseid erootikast tulvil düs­troofilisi sadomasomänge. On n-ö hapukurgi lörtsival ja võimendatud häälel lutsimist, on röhitsusmänge, on suhu võtmist ja sellele järgnev seemnepurse, on onaneerimist, kus türa osa täidab sümboolselt mikrofon. On seksuaalpartneri kilesse mumifitseerimist ja on kägistamismänge. Tugevaima ja selgeima sümbolina vägivallast esitatakse etüüd partneri orjastamisest. Mängitakse läbi rollimäng, kus üks on koer ja teine tema peremees. Koer joob peremehe käest, hiljem ka tema kust.

Erilaadseid pilte raamivad millegipärast ingliskeelsed pealkirjad, kuigi lavastus on eestikeelne. See võte tekitab distantsi ja paneb küsima, kust on need pildid pärit. Lavastust tutvustavates tekstides on põhiteemana esil lähisuhte­vägivald. Nähtud pildid aga meenutavad mulle erisuguse fetišivalikuga pornolehti. Õõva pole, hirmu pole, lubatud groteski pole, ka koduvägivallale omast kõikehõlmavat sõltuvussuhet pole. On seksuaalsed jõumängud, kus üks mängib agressorit ja keegi teine ohvrit. Kõik see sünnib kokkuleppel, täpselt nagu kerglastes sadomasomängudes, kus naudingu piirile jõudes tuleb lihtsalt kokkulepitud märk anda, et agressioon lõppeks. Sellised esmatasandi pildid vägivaldsest seksuaalsusest, mille saab lihtsa guugeldamise teel internetist kätte ja mis ajavad koodi tabava vaataja kiima.

Siinkohal hoiatan vägivaldses lähisuhtes olnud või olevaid inimesi. Ärge minge seda vaatama. Te ei saa sealt midagi teada teile tuttava olukorra kohta, see lavastus ei paku ka lohutust, ei anna teile jõudu tegutseda ega oma olukorrast välja astuda. Kui siiski peaks huvi olema, siis võtke lavastust kui informatsiooni kunstniku tegutsemismotiividest.

Etendusele järgnenud vestlusestid kõlama sõnad „põnev“ ja „äge“. Tegijail on naljakas tunda ja näidata vaatajale nii ülendust kui ka alandust. Kunstnikke paelub toorus ja jõud, nad rõhutavad usaldust. Usaldust, mis on tähtis selleks, et vägivallamänge mängida. Ei lavastaja Emer Värk ega osalejad Rene Köster ja Jarmo Reha ei taha anda hinnangut, nende asi ei ole moraalitseda, nad ei tea, kas lähisuhtevägivald on võluv või valus. Nad ei tea ka seda, kas laval nähtu peaks olema paeluv või peletav. See näitabki lavastaja küpsusastet. Ta on unustanud või pole kunagi teadnudki, et laval on esteetika eetika. Värk annab hinnanguid, nii et vähe pole. Tema hinnangud on esteetilised. Näeb palju ilusaid asju. See on vägivalla pühitsemine, kus lõdva käega teostatud vägivald annab keskmise kunstilise väärtuse.

Elasid kord naine ja mees (Rene Köster ja Jarmo Reha), nad abiellusid.

Alan Proosa

Kui minna esteetilist rada pidi edasi, siis ikkagi ei olnud nähtu kuigi ilus. Küllaltki keskmise värvilahendusega pildid, vorstina kõlav helikujundus ja pealiskaudne, mitte kuigi domineeriv võimusuhete rõhutamine jäävad lahjaks, et haarata vaataja täielikult esteetilise naudingu rüppe. Vägivalla puhul peaks millegagi kokku põrkama, tekkima vastu­olu, üks peaks olema teisest erinev, arusaamatu, isegi võimatu. Aga Värk esitleb ühtlaselt voolavat lugu, milles ei sisaldu erisuguseid võimalusi ja katkestusi. Seega on lavastust raske kirjeldada vägivaldsena, pigem oli tegemist armastuslooga, mida jutustati meile seksuaalsete ihade ja sõltuvuste kaudu.

Kanuti gildi saal kui nüüdisetenduskunsti lipulaev, kus on lubatud, isegi soositud läbikukkumine, on toonud lavale lavastuse, mille taotlus on vallatleda etenduskunsti turul. Selline soovitatud läbikukkumise risk kaasneb ettevõtmisega aga ainult siis, kui on tahe süveneda teemasse ning võtta valitud teemat ja teatrit ennast tõsiselt.

Selle lavastusega tahetakse olla äge – lavastus toodi vaataja ette, sest sai tuua. Lisage Eero Epner tegijate hulka, siis annab kultuurkapital raha ja Priit Raud ruumi, nii lihtne see ongi. Tänapäevane etenduskunst on end kehtestanud ning sellega koos on hajunud professionaalsusepüüe ja igasugune vastutus välja tuleva lavastuse eest.

Miks on see nii? Ainuke vastus, mille suudan leida, on see, et heal ja halval, professionaalsel ja ebaprofessionaalsel ei ole vahet. Kultuurkapitali rahastatud projektide puhul, kus enamjaolt löövad kaasa vabakutselised etendajad, ei teki hierarhiat. Esimene katsetus saab sama palju toetust, publikut ja tähelepanu, sama palju saaliaega kui pikalt praktiseerinud etenduskunstnik. Ajalehtede toimetajad valivad ikka põnevaid ja ägedaid teemakäsitlusi. Ka publik ei hääleta jalgadega. On arusaadav, et kultuuri­ministeerium ei saa anda hinnanguid, aga häirib, et teatriväli ise on loobunud seda tegemast.

Teisalt, iga otsustus ongi hinnang. Kunsti tegemise puhul on alati kaks valikut. Kas laval on mees ja naine või mees ja mees. Kõrvalepõikena: laval oli mees, kes ikkagi jäi tähistama naist. Lavastaja valib, kas vahendatud või vahetu pilt … Sa valid selle või teise ja see ongi sinu hinnang. Nii nagu lavastuses läks esteetika üle eetikaks, on ka Kanuti gildi saali iga otsus nende hinnang. Ägedad asjad on kihvtid, toovad publiku saali ja saab palju nalja, olgu siis teemaks perevägivald või hommikune kohvijoomine.

Viimaks ei saa jätta küsimata, mis oli dramaturgina mainitud Eero Epneri roll selle teemakäsitluse juures. Võrreldes kahte teost, Värgi lavastust ja Epneri leheartiklit,* milles mõlemas käsitletakse lähisuhtevägivalda, on nende kahe mõju täielikult erinev. Esimene estetiseerib vägivalda ja sellega tühistab teema, teine tekitab emotsiooni, seob lugeja teemaga nii tugevalt, et enam ei ole kellelgi võimalik sellest mööda vaadata ja teemat naeruvääristada.

Ma ei tea, kuidas trupi töö käis. Ilmselt andis Epner sisendi ja lubas seda kasutada, kuidas iganes trupp heaks arvab. Ilmselt ei käinud ta vaatamas lõpptulemust, kus oleks selgunud, mis tema antuga peale hakati. Aga ikkagi, Eero, tuleta meelde, kuidas kõlas küsimus Tiit Ojasoo eelviimases teatriga NO99 tehtud lavastuses „Heasoovijad“: kas see lihtne töömees, kelle ülesanne on keerata gaasikambri uks lukku, on süüdi holokaustikuritegudes või mitte? Nii Ojasoo kui ka Värk tegelesid laval eneseõigustuse ja vägivalla pühitsemisega. Ja see ei ole ilus.

* Eero Epner, Sest nad saavad. – Eesti Ekspress 8. V 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht