Vahtralehemaa vallatud kurvid

Norm Foster pole tõesti Shakespeare, Ibsen ega Kivirähk, aga see ei loe: näiteks Kivirähk on tõestanud, et tobedat plära ajades võib väga palju öelda.

ANDRUS KARNAU

Rakvere teatri „Vallatud võtted“, autor Norm Foster, tõlkija Peeter Sauter, lavastaja Peeter Tammearu, kunstnik Jaanus Laagriküll, valguskujundaja Märt Sell, muusikaline kujundaja Tobias Tammearu. Mängivad Silja Miks, Tuuli Maarja Möller, Margus Grosnõi, Madis Mäeorg ja Eduard Salmistu. Esietendus 15. IX 2023 Rakvere teatri väikeses majas.

Kanada näidendikirjutaja Norman (Norm) Foster on vahtralehemaal väga populaarne, samuti iseloomustab teda viljakus: kirjutanud kümneid komöödiaid. Enne teatrimaailma astumist töötas ta raadios hommikusaate juhina. Fosteri kombinaadi toode „Vallatud võtted“ („Skin Flick“) nägi ilmavalgust 2009. aastal, Rakvere teater tõi selle näidendi sügisel rahva ette, lavastas Peeter Tammearu. Vaatasin „Vallatuid võtteid“ Jõgeva kultuurimajas detsembri algul. Lavastus rändab mööda väikesi kohti: Lihulas ja Võrus käidud, ees ootavad Elva, Otepää ja Kolgaküla.

Ühest Kanada teatriblogist lugesin Robyn Lesteri artiklist, et kümme aastat tagasi Ottawas laval olnud „Vallatute võtete“ näitlejad olid sunnitud etenduses pause tegema, sest publik naeris nii maruliselt, et järgmise lause ütlemiseks tuli oodata. Kuigi kriitik lahkus etenduselt pettunult, ei jätnud ta tunnustamata, et lavastus meeldis rahvale pööraselt. Frustratsiooni põhjustas näidendi nõrk ja sidususeta lugu.

Niisiis tõotas tulla hoogne teatriõhtu linnas, mille südames majaseinal ripub Alo Mattiiseni üleelusuurune foto ning laternapostidele on kinnitatud Betti Alveri luuleread. Mis jäi tulemata, oli Lesteri kirjeldatud kärarikas naer ja vaimustunud plaksutamine. Jõgeval naeris saal kummagi vaatuse kestel korra, ülejäänud aja kostis siit-sealt muigvel turtsatusi.

Istusin ja kuulasin teksti ning tahtsin kangesti naerda. Näiteks siis, kui mees hakkab naisel pluusinööpi kinni panema, aga on nii koba, et käsi satub kogemata rinnahoidjasse, ning seda jäädvustab mitu telekaamerat, sest kõik juhtub riiklikult tähtsal pressikonverentsil. Mees on juhtumisi teleoperaator ja naine reporter, kelle sõnu pidi ta eetrisse vahendama.

Tühine lookene, aga kui olmeäpardust osavalt esitada, oleks naljakas küll. Esitus nõuaks pause ja rõhke ning tegelaskujusid, kes usuksid ise, et pole midagi valesti teinud. Tahtsin naerda kohe nii, et peaks tooli käetoest kinni hoidma, aga selleks ei tulnudki võimalust. Ma ei oodanud intellektuaalseid vaimukusi ega peent musta huumorit, olin valmis naerma ka selle üle, et esimest korda pornostseeni tegevale noorele naisele on probleem kaasosalise külmad sõrmed.

Norm Foster on tobedate ja vähem tobedate lookeste rittapanemise meister. „Vallatute võtete“ lugu: abielupaar jääb töötuks, nagu ka nende peresõbrast kaameramees, kes käe naise pluusi alla pistis. Et raha teenida, hakkavad nad filmima vallatuid kaadreid ehk pornot. Internetieelsel ajastul levis selline kraam videokassettidel.

Näidendi lõpp on banaalne, aga inimlikult armas. Pornofilmi mees- ja naiskangelane armuvad, filmiprodutsentidest abielupaari luitunud suhe lööb samuti lõõmama. Tõepoolest, kriitik oleks sellist lugu nähes frustreerunud, aga ma ei hooli sellest. Teater on teater: loeb ainult see, kas lavastus on hästi tehtud ja publik lahkub rõõmsana.

Kui järele mõelda, on pornofilmi lavastamisel ka sotsiaalne mõõde. Abielupaarile tähendas film oma tavapärasest sotsiaalsest rollist väljaastumist, see oli nende mikroskoopiline seksuaalrevolutsioon. Ottawas oli lavastaja Venetia Lawless lisanud publiku harimiseks materjali pornograafia ajaloost. Peeter Tammearu ei ole näidendi laiemat mõõdet tähtsaks pidanud. Mingil põhjusel on lavastaja otsustanud anda näitlejatele ülesande mängida nagu algajad harrastajad. Nii napib laval usutavaid karaktereid: tegelaskujud veiderdavad ning naljad antakse sageli enne ära, kui need jõuavad üle huulte tulla.

Kui Jõgeva laval nähtut meenutan, on ainus seletus, et nii lavastaja kui ka näitlejad häbenevad näidendit ega võta seda tõsiselt. Ju nad arvasid, et kui annavad lavastusele eemalolevalt üleoleva vormi, on nad justkui pääsenud kohustusest mängida lihtsas komöödias. Foster pole tõesti Shakespeare, Ibsen ega Kivirähk, aga see ei loe: näiteks Kivirähk on tõestanud, et tobedat plära ajades võib väga palju öelda. Ega Fosteri näidendiski moraal ja mõte puudu. Kui situatsioonikomöödia on mängukavva võetud, siis minu meelest võiks nalja saada ikka nii, et …

Näitlejate rõivastuses tooni andvad pruunid ülikonnad ja jaburad pükskostüümid ei aita kuidagi luua kerget õhkkonda, mis on komöödia hädavajalik eeldus. Või dekoratsioonid, kus on valdavaks värvimata puitlaudise imitatsioon. Maitsetud elemendid justkui otsiksid kõige madalamat ühisnimetajat.

Tegijate sotsiaalse närvi puudumisele viitab ka lavalt ühes repliigis kuus-seitse korda korratud „pede“. Sõna, mis oli kümmekond aastat tagasi ebaviisakas, on viimastel aastatel juba nii tugevalt poliitiliselt laetud, et korrutamine meenutas erakondlikku kihutuskoosolekut. Vägisi tekkis tunne, et Rakvere teater ootab etendusele matse.

Kui kultuurimajast välja astusin, põlesid hoone ees väljakul jõulu­tuled, kõige keskel säras valgustorudest „Jõgeva“, milles õ-täht oli teistest suurem. Otto Wilhelm Masingu Äksi kirik pole sealt tõesti väga kaugel. Vaatasin õ-d ja mõtlesin, et Jõgeva kultuurikeskuse lava on silma järgi otsustades nii kitsuke, et riigiteatrite lavastused sinna enamasti ei mahu. Rakvere teater teeb tänuväärset tööd, kui kihutab linnast linna. Kas aga Jõgeva ja teiste väikeste kohtade teatrisõprade saatuseks ikka peavad olema lavastused, millega Tallinna külalisetendusi andma kunagi ei sõideta?