Vaikimine pole kuld

Ei piisa enam maailma portreteerimisest – seda tuleb muuta. Eesmärk pole tegelikkust kujutada, vaid muuta taasesitus tegelikkuseks.

OTT KARULIN

Viini pidunädalad 12. V kuni 21. VI.

Olen kasvanud kõnekäänuga „rääkimine hõbe, vaikimine kuld“ (rääkimata kanade kusemise müsteeriumist). Selline mõtteviis on ajakohatu ja naiivne, isegi kõrk – agressiooniuriini kirbe hais on vallutanud maailma, mis kaetud inimkonna ülbusepasa kihiga. Vaikimine on argadele, sest ajatud inimväärtused jäävad püsima vaid siis, kui igaüks meist liitub häälekalt protestikooriga, nagu viitas oma Viini pidunädalatel peetud kõnes Euroopale ka Nobeli rahupreemia pälvinud kodanikuvabaduste keskuse juhataja Oleksandra Matviitšuk.

Liialdan, jah? Ei. Ma ei ole enam nõus tegema nägu, et aktuaalsete teemade vältimine teatris on kõigest inimese põhiväärtuste mõtestamine. Poliitikapimedus ei tee kellestki prohvetit, kes Teiresiase kombel teab tulevikku küsimatagi (pealegi pani see Antiik-Kreeka mütoloogiline ettenägija ka üksjagu puusse, sünnitades oma eksimatusesse uskujaile tragöödia tragöödia järel). Ära fantaseeri – nõua!

Mis siin salata, praegu Euroopa festivalidele kutsutuist on mulle kõige mõistetavam Milo Rau autoripositsioon. Kuigi Viini pidunädalatel nähtud „Antigone Amazonases“ (NTGent, 2023) ei järgi esmapilgul kõiki tema Genti manifesti kümmet punkti, on peamine eesmärk silme ees nii laval- kui ka saalisolijail: „Ei piisa enam maailma portreteerimisest – seda tuleb muuta. Eesmärk pole tegelikkust kujutada, vaid muuta taasesitus tegelikkuseks.“*

„Antigone Amazonases“ on Sophoklese antiiktragöödiast lähtuv koostöölavastus Brasiilia Maata Tööliste Liikumisega (Movimento dos Trabalhadores Sem Terra ehk MST) ning lõpetab Rau antiikmüütide triloogia (koos lavastusega „Orestes Mosulis“ ja filmiga „Uus gospel“). MST on aastakümneid võidelnud võrdse maakasutuse eest riigis, kus kaks kolmandikku kasutatavast maast kuulub mõnele protsendile elanikest, rakendades oma õiguste kaitseks valduste hõivamist, etteteatamata proteste ja teisi ebaseaduslikke võtteid.

Seega on Sophoklese tragöödia lähtepunktina igati õigustatud: Kreon nõuab, et järgitaks tema kehtestatud reegleid (võimupositsioon annab õiguse otsustada, mis on õiglane), Antigone on kindel, et õiglus pole alati seadustesse kätketav. Seejuures ei sea Rau otseselt kahtluse alla õigusriiki, vaid osutab, et võimust pimestatu muudab selle relvaks. Paralleelid viimaste aastakümnete sõdadega, mida sageli õigustatakse nutikalt punutud juriidiliselt korrektsete lugudega, on vaatajale ilmsed, kuigi Rau on vältinud üldistuslõksu ja keskendunud ühe kogukonna, ühe liikumise loole.

Lavastus algab 1996. aasta tee­blokaadi taasesitusega (politsei käe läbi hukkus 19 ja sai vigastada 69 MST liiget). Seejärel liigutakse mööda Sophoklese stseene, kusjuures rollides astuvad üles MST kogukonna liikmed. Seega on enamik lavastusest publiku ette jõudmisel juba toimunud ning meie näeme videoekraanidelt vaid läbimängitu (ja -kogetu) dokumentatsiooni, mida illustreerivad otse laval samal ajal, aga videopildi suhtes väikese viitega näitlejate ette kantud stseenid.

See võte paneb publiku (ja teatri) paika: turvaliselt saalis istudes ollakse kõigest pealtvaataja – küll huvitunud piidleja, aga mis kasu sinust on, kui oled kaugel ja reageerid alati hilinenult? Võiks ju õhata, et just seepärast ei peakski teater pärismaailma tikkuma, aga no andke andeks: ma saan iga kell suurema elamuse tänu Rau põhjustatud vastikule äratundmisele oma privilegeeritusest, kui püüdes end pingsalt ära tunda järjekordses fiktiivsusemaski taha peidetud tegelases.

Selle sajandi teatrilugu võikski jutustada autentsusotsingute kaudu. Visandan siin kolm etappi: metanäitlemine, kus etendaja distantseerib end osaliselt oma tegelasest, võtab tema suhtes seisukoha (teatri NO99 algusaastate lavastused passivad selle näiteks); oma kogemuse etendamine, millest tuntuim on argielu ekspertide kasutamine Rimini Protokolli lavastustes; ning publiku etendajaks muutmine ehk osavõtuteater (alguses anti publikule väiksemaid ülesandeid, millest lavastuse kulg palju ei sõltunud, et luua siis aina enam selliseid olukordi, kus iga osavõtja kogemus ongi ainukordne, nagu õnnestunumates rännaklavastustes).

Eks näis, kas Viini pidunädalatel kogetu on järgmine samm, sest mitmed lavastused on jõudnud justkui ringiga tagasi selgepiirilise loo jutustamise juurde, aga tehes seda äratundmisega, et isegi kellegi teise päriselt kogetu taasesitamine võimalikult autentselt pole piisav, vaid iga lavastusega seotud inimene peab kaasa tooma oma autoripositsiooni. Maailmas toimuvat ignoreerides ja isiklike lugude jutustamist peljates pole see aga võimalik – ega usutav.

Kui eksiili sunnitud Marina Davõdova räägib oma lavastuses „Loendamatute häälte muuseum“, kuidas ta igatseb tagasi Venemaale, kihvatab mul korra sees, sest kuidas saab tahta end kuidagigi siduda selle agressorriigiga. Hukka tuleb mõista! Privileegipimedus seegi, kui pole pidanud endalt kunagi küsima, kes ma olen – ja kas ma siis veel olen, kui ütlen protesti märgiks lahti oma kodumaast, oma kultuurist.

Davõdova on lavale loonud muuseumisaali, kus eksponaatideks rahvused, inimesed ja (riigi)piirid, mis eri ajalooetappidel on olnud seotud (olnud võimul!) territooriumil, kus praegu oma iseseisvuse eest võitlevad ukrainlased. Tajutava irooniaga jutustatud ajalugu ja kohati väga julge huumoriga esitatud tegelased (audio vahendusel) võtavad ajuti nõutukski, aga äratundmine, et see, kui miski tundubki mõistlikule inimesele naeruväärne, on vaid vesi võimuhullude veskile, sest hullu ei viitsi ju keegi karta, võtab sõnatuks. Miks me nii lollid oleme? Ammu oleks pidanud selle hullu pukist maha võtma! Kuidas sa võtad, kui õiguslikku alust pole – rahvas on ta ju valinud …

Nii Rau kui ka Davõdova – esimene jõulisemalt, ehk isegi anarhistlikumalt ja ennekõike vaevatute eest seistes, teine kaude, pigem intellektuaalsest huvist – vaevad neis lavastustes õiguse ja õigluse omavaheliste (võimu)suhete paikapidavust ja küsivad, kas me pole inimkonnana kussutanud end liialt õigusriigi turvavõrku ja üldiste väärtuste vaieldamatu kehtivuse pimesi usku.

Ka Oleksandra Matviitšuk küsis oma kõnes Euroopale, miks ei takista kahe maailmasõja õppetunnid enam ajaloo kordumist. Seadused on vajalikud, aga need kehtivad vaid siis, kui jagatakse samu väärtusi ning igaüks on valmis nende kaitseks sõna võtma, kui keegi need (ja meid) kahtluse alla seab. Kunst ja ehk eriti just sõnakunst on sellisteks sõnavõttudeks võimas lava – miks me siis seda ei kasuta? Mis täpselt peab veel juhtuma, et Eesti teater üles ärkaks ja tahaks küsida, nõuda, protestida, kahelda … muuta taasesitus tegelikkuseks?

* Ott Karulin, Tants käeraudades. – Sirp 15. II 2019.