Vana aja hea usu teatrist

KRISTO KRUUSMAN

Teatrifestival ?Kuldne mask? toob Moskvasse kokku teatrid üle Venemaa. Väidetavalt on tegemist parimate lavastustega, mis esietendusid eelmisel hooajal. Lev Dodin pälvis festivalil lavastuse ?Onu Vanja? eest parima lavastaja preemia.

Võiks välja tuua kaks suunda: traditsiooniline psühholoogiline teater ning katsetused vormiga, kus minnakse oma teed, et raputada teatrit kui kunstiliiki, isegi kui tulemus ei rahulda. Selliste katsetuste tulemus võib olla oma teatrikeele loomine väikseimate detailideni (Eimuntas Nekro?iuse või Anatoli Vassiljevi tööd, mida festival esitles); ning teiseks traditsioonilise teatri kummastamine, võõritamine mingis osas.

Nii klassikaline, et laval on ainult mehed

Mulle tundus, et osa festivalil pakutud töödest kinnitab pigem klassikalise teatrivormi tugevust. Mõnede katsetuste taga on aga soov teha teistmoodi, kuid puudu jääb kirest ja kannatamatust vajadusest teha just nii ja mitte teisiti. Sellist vajadust on tunda vanameister Vassiljevi töödes. Ta läheb meelega mööda vene draama üldvoolust, kuid elab juba oma ainuõiges maailmas, mis annab vabanduse: ?see on Vassiljev, ta ei saagi teistmoodi?. Tal on oma teatrikeel, maailm, müüt.

Elutu lavastuse puhul saab publiku muusika ja eriefektidega ära petta. Publik tunneb hea ära sellest, et neil on huvitav. Lavastaja tahab muidugi teha huvitavat lavastust, ja nii pöörataksegi näitlejad kasvõi pea peale, et publikul oleks huvitav. Vabaduse ristteel saavad tegijad-loojad küsida, miks või mille nimel see ?parim? saavutatakse. Tuleks eristada seda huvi, mis tuleb sellest, et lavastus uurib inimesi, sööstes elu argipäeva, selle müstikasse; ning huvi, mis tekitatakse kunstlikult väliselt (dekoratsioonid, efektid). Küsimustele ?mille nimel??, ?miks?? saab vastata mitut moodi: uurida inimest või maailma kiht-kihilt üha sügavamalt; teisalt, teha õnnestunud festivalitükki võib olla eesmärk omaette. Kuigi publik ?miksi?? ei näe, saab vahet teha, kui elus on lavastus.

Lavastaja käsutuses on ka stilistika vahendid, mille heaks näiteks festivalil W. Shakespeare?i ?Kaheteistkümnes öö?, lavastaja, viimaste aastate venelaste lemmik Declan Donnellan (T?ehhovi rahvusvaheline teatrifestival Moskvas). Klassikaline suure lava tükk, nii klassikaline, et laval on ainult mehed, ilma üllatusteta, kuid väljapeetult ühes stiilis, mille juurde käib tühi lava, näitlejate taotletud maneerlik mäng (väljaspool head ja halba maitset, kuid siiski ühes stiilis). Nende poosid, stseenid, pikad allarippuvad tüllsambad jõuavad sümboli tasandile, nad esindavad inimesi, ajastut, kirgi, alatust, üle kõige rõõmu petutarkusest.

Lavastuse headus seisneb puhtuses

Klassikalise teatri vahenditega, tugevate näitlejatega loodud lavateos oli festivalil A. T?ehhovi ?Onu Vanja?, mida mängis Peterburi Väike Draamateater ehk Euroopa Teater ja mille lavastaja Lev Dodin pälvis parima lavastaja preemia.

Lavastus näitab meile suletud maailmas elavaid mitmeplaanilisi ja ootamatuid inimesi, pea peal seismata, eriefektideta. Dodin laseb dramaturgial kõnelda, ei sega vahele, pöörab tähelepanu väiksematelegi muutustele tegelases (näit. usu kaotamine kellessegi) ning omavahelistes suhetes. ?T?ehhovi inimesed? on saladuslikud, nad ei paista läbi. Nõnda on neid huvitav vaadata, kuna nad ei tunne ei ennast ega teisi enda ümber, nende ees on valusad avastused, mida autor dokumenteerib lausa naudinguga ? ja seeläbi ka publik.

Selle lavastuse headus seisneb puhtuses, on inimesekeskne. Lavastaja ei trikita, teda huvitavad inimese hingevarjundid. Iga tegelane on justkui pidevalt muutuv värv. Ilmudes lavale muudab ta üldist värvipilti. Tulemuseks on pidevalt muutuv üllatuslik elu. Näiteks stseen, kus Astrov (Pjotr Semak) seletab Jelena Andrejevnale (Ksenija Rappoport) kaardi peal metsade hävimist: Astrov on justkui väga huvitatud seletamisest, kuid Jelena Andrejevnat see üldse ei huvita, ta kuulab Astrovi häält. Järgneb suudlus. Siseneb onu Vanja (Sergei Kurõ?ev, parima meesnäitleja preemia). Jelena Andrejevna süveneb meeleheitlikult kaarti. Laskub venna ette põlvili. Siis siseneb tema abikaasa Aleksander Serebrjakov (Igor Ivanov). Lavajoonise puhtus võimaldab jälgida inimeste reaktsioone, muutumist. Pole midagi üleliigset, kõik on oma kohal ja töötab täpselt. Publik tajub, et nähtava ja ilmse käitumise taga on tegelikult vägagi vastandlikud taotlused.

?Onu Vanja? lava koosneb kahest tasandist, maisest ja taevasest. Tühjale põrandale (lisanduvad laud ja toolid) tullakse ja lahkutakse paremal ja vasakul pool olevatest anonüümsetest ustest. Inimeste pea kohal ritvadel seisavad liikumatult hiiglaslikud heinakuhjad, looduse muutumise ja kaduvuse märgid. Inimesed elavad risti-rästi lava horisontaalses ruumis, kannatavad ning ihkavad sealt välja pääseda. Igatsevalt vaatavad nad läbi akna aeda. Valed ootused seisavad neil ees nagu sein, moraalireeglid ei lase õnnelik olla (?peab õnnelik olema?, ?meie abielu?). Ja kui kõik on lahkunud, Sonja ja onu Vanja üksi jäänud, laskuvad heinakuhjad ülalt alla, maa peale õnne tooma.

Näitlejatest olid huvitavamad Semak (Astrov) ja Rappoport (Jelena Andrejevna), nende mäng oli kõige laiahaardelisem, paindlikum, külluslikum, täidetum.

Lavastust näinud väliskriitikute arvamus läks lahku. Angelika Molnar (Ungari) ütles, et see oli väga hästi tehtud, väga traditsiooniline ja… igav lavastus. Et miks peab tänapäeva inimesele näitama naiivset ja vana aja hea usu teatrit. Portlandi teatri kunstiline juht Chris Coleman (Ameerika) arvas, et lavastuse lihtsus toob esile näitlejate tugevuse, tulemuseks on loomulik ilus töö.

Põhiteema: sõja tungimine inimeste ellu

Väljaspool festivali programmi nägin Moskva Kunstiteatris (MHAT) 30. aprillil esietendunud ?Valget kaardiväge? (alapealkiri ?Turbinite päevad?), mille on lavastanud Sergei ?enovat?. See Bulgakovi näidend on nii Moskva Kunstiteatri kui publiku jaoks erilisel kohal. Sellega algas 1926. aastal koostöö Bulgakovi ja MHATi vahel, poliitiliselt tundlik näidend keelati ja lubati siis jälle lavale. Stalini lemmiknäidend, mida ta olevat 14 korda vaatamas käinud. Praegune on MHATis neljas ?Turbinite päevade? lavastus.

Publiku jaoks on Bulgakov tuntavalt ?oma?, Moskva kirjanik, kelle tegelased on ?omad?. Kui T?ehhovi tegelased kuuluvad juba mineviku must-valgesse hämarusse, siis Turbinite perekond on värviline ja pärit kaasaja elulõimest. Ning see omadus andis lavastusele erilise elava atmosfääri, sädeme.

Põhiteema: sõja tungimine inimeste ellu. Ühel pool kaos, tänaval kajavad sõdurisammud, teisel pool kodu oma vanade heade asjade ja lõhnadega, intiimsus, mis tehakse avalikuks. Laval pole enam romaanist tuntud kreemjate kardinate taha suletud Turbinite kodu. Lavaruum on avatud. Kunstnik on loonud alt vasakult paremale üles mineva järsu kaldega lava. Ühte nurka on kuhjatud Turbinite mööbel, klaver ja kell, suured tänavapostid, ning sealsamas on ka tänav ja sõjaväe peakorter. Ruumi hajuvus, kindlate piiride puudumine stseenide vahel sümboliseerib sõja võimet mängida saatusega, muuta tavapärase elu kindlat ja aimatavat kulgu ning paisata kõik segi. Hea valguskujundus aitab hajutatud ja aukliku ruumi loomisele kaasa. Valgus on kord pehme kollane nagu vana aja elektripirnide oma, või valusvalge nagu tõde või kuul, millest pole pääsu.

Stseenid kasvavad üksteisesse. Kui Aleksei Turbin tapetakse, siis veel enne, kui perekond sellest teada saab, kõnnivad nad hämaruses lebavast Alekseist meetri kauguselt mööda. Kui T?ehhovi ?Onu Vanja? tegevus toimus suletud ruumis, millest perekond üritab välja pääseda, siis Turbinite koju tungivad lapsepõlvesõbrad, sõda, tänav, vaenlased, muutes kõik üheks avatud sündmuste vooluks.

Pinget hoiab üleval vaevumärgatav helijada, samuti annab lava kalle näitlejate liigutustele pinge, allakukkumise energia. Inimesed elavad sõja surve all justkui avatud katalüsaatoris.

Näitlejate puhul avaldas muljet ansamblimäng: nad olid orgaanilised, elus, ebastaarilikud, kuigi vene retseptsioon on rõhunud sellele, et tegemist on seriaalidest või reklaamidest tuntud nägudega. Ühtlaselt tugeva rolli tegid nii Konstantin Habenski (Aleksei Turbin), Natalja Rogo?kina (Jelena Vassiljevna, hubisev nagu leek, väga naiselik) ja Ivan ?idkov (Nikolka Turbin) ? tema Nikolka oli naeruhimuline, optimistlik, siiras ja lapselik. Ning publiku lemmik, koomilise ja siirana Lariossiku rollis ? Aleksandr Semt?ov. Võis küll märgata, et näiteks Habenski Aleksei Turbin järgis üht morni kangelase tüüpi ning nii ?ervinski (Nikita Zverev) kui Mõ?ljajevski (Mihhail Poret?enkov) olid huvitavamad ja paindlikumad vastavalt sõja käigule. Kuid Aleksei Turbin hukkus, murdus, aga nemad paindusid. Ja tormina jooksid üle sündmuspaiga Moskva 154. polgu sõdurid.

Miks see 1918. aasta Kiievi sõjasündmustest jutustav lavastus on kaasajas oluline? Sõda on kõrvalise tähendusega. Eelkõige on lavastajat huvitanud intiimse ja hubase pere-elu püsimajäämine surve all. Siin on üks põhjus, miks ?Valge kaardivägi? läheb ka praegu korda: kuna mängivad vastandid südamlikkus ? kalkus, perekonnaring ? võõrandumine, on rõhk kandunud poliitikalt inimsuhetele. Vene kriitikud näevadki ?enovat?i tugevust oskuses näha ja luua inimlikku-igavest ning märkavad, et sõda esineb tema loodud stseenides väliselt, niipalju kui mõjutab inimeste elu. Inimese elu on küll kaduv, kuid mõned asjad on igavesed.

Rohkem rituaal või palvus, kus teatraalsust vähe

Anatoli Vassiljevi teatri külastus ja tema ?Iliase 23. laulu? peaproov olid rohkem rituaal või palvus ning teatripärast (liikumine sündmuselt sündmusele) on seal vähe. Ta on ka öelnud, et teda huvitab rohkem protsess kui tulemus: laval on üle neljakümne äraseletatud ja keskendunud näoga näitleja, laulja ja tantsija, kes hakkavad omaenda antiikmaailma looma, arvestamata eriti publikuga. Vassiljevi teatris nägime kolme saali, kõigis maksis põhimõte: valge värv, läbipaistvus, loomulik päevavalgus. See tähendab, et lavaruum on avatud (uksed, koridorid, aknad, sambad). Põhisuund maailma teatris on teha kõigist mustad black-box?i tüüpi saalid. Vassiljev aga loobus enda sõnul mustast värvist sellest hetkest, mil ta loobus tegelemast inimhinge musta poolega. Tema eeskujuks on eepiline antiikteater, ruumi loomisel on järgitud sakraalseid ehitisi (peasaal Manee?i basiilika eeskujul, Londoni Globe?i eeskujul tehtud saal haarab viit sfääri: põrgu, maa ja kolm taevast kihti). See oli teater, kus valitses kummaline maailmast eraldatuse õhkkond.

Tugevad, teatraalsed tööd

Tugevaid lavastusi oli ka Jevgeni Gri?kovetsi ?Piiramine? Moskva Kunstiteatri väikesel laval. Heas mõttes teatraalne töö, kus kombineeritud erinevaid ajastuid, stiile, maneere ning mis suhtleb siiralt ja vahetult publikuga. A. Ostrovski ?Tõde on hea, aga õnn on parem? (lavastaja Sergei ?enovat?, Väike Teater/Malõi Teatr), puhtalt näitlejatele ja tundlikule lava-atmosfäärile üles ehitatud klassikaline vene dramaturgia.

Anton T?ehhovi ?Kirsiaed? (lavastaja Eimuntas Nekro?ius, Meno Fortas, Leedu; Stanislavski fond, Moskva) jäi mul nägemata, aga kolleegid ütlesid, et kujunditega üle uputatud, osa on loetav, osa mitte, publikule on jäetud mõistatada, mida ta mingi kujundiga mõtles; tema ? see on Nekro?ius, mitte T?ehhov ega näitlejad. Lavastuses kõlab palju muusikat, seega pole see näitlejate rütmika peal üleval hoitud.

Kama Ginkase lavastus ?Pagenduse unenäod? (Moskva Noorsooteater) kujutas endast tudengite M. Chagalli maalide põhjal loodud etüüde, mida Ginkas aitas üheks lavastuseks kokku panna. Oli huvitavaid kujundeid, leide, kuid ei tekkinud tervikut, mis oleks teinud liikumise kas sü?ee- või kujundiliini pidi jälgitavaks. Isegi kui üks stseen viskas õhku küsimuse või lahendamata pinge, jäi see järgmises vastuseta. Tekkis kaos nendest keerulistest ?püssidest seintel?, mis ka viimases vaatuses pauku ei teinud. Jällegi sõjateema, juutide saatuse kaudu.

Lõpetuseks kujund rongist, mis sõidab kaugele, kupeeuksed on avatud ja möödujad heidavad uudishimulikke pilke kupeedesse, nagu loodaksid leida midagi ebatavalist, huvitavat, nagu loodaksid kohata seal üldinimlikku õnne. Kupeedes istuvad inimesed, ja kogu elu, mida möödujad näevad, tundub tavaline ja tuttav. Ometi heidetakse üha uusi pilke kupeedesse, sest igas kupees on see elu natuke erinev. Selles mõttes ei pea näitleja ?pea peal seisma?, et huvitav olla. Publikul on huvitav kui nii inimesed laval kui lavastused ise on mitmeplaanilised ning lavastajad on meistrid süüvimaks inimese hinge.