Värvitu „Võõras“

„Enesetapu vastand on olla surmamõistetu“ – see piiripealse tunnetuse vahedus on VAT-teatri uuslavastusest puudu.

KAUR RIISMAA

VAT-teatri „Võõras“, autor Albert Camus, tõlkija Henno Rajandi, dramatiseerijad Mihkel Seeder ja Margo Teder, lavastaja Margo Teder, kunstnikud Pille Jänes ja Pille Kose, helilooja Madis Muul, valguskunstnik Sander Põllu. Mängivad Ago Soots, Karolin Jürise, Meelis Põdersoo, Tanel Saar ja Kristjan Sarv. Esietendus 21. IX Sakala 3 black  box’is.

VAT-teatri „Võõras“ on kujundatud ja lavastatud absurditeatri võtmes: huvitavad lapilised kostüümid, kubistlik grimm ja nurgelised suhted tegelaste vahel. Huvitav lahendus, ehkki Camus’ „Võõras“ pole absurditeatri tekst, see pole ka absurdne tekst, vaid üsna lihtsa­koeline realistlik lugu, millel on hulk filosoofilisi implikatsioone. Lavastus ripub mingis tähendusetus limbos ning lõpuks pole siin põnevust ei absurdi­teatri-huvilisele ega ka kogemustega absurdinaudile.

Vahel pannakse Camus ja Sartre ühte eksistentsialismipatta kokku (ja mõnikord lisatakse sinna ka Heidegger), ehkki nii Camus kui ka Heidegger sõdisid selle määratluse vastu. Camus on absurdist, tema filosoofia kese on inimese mässamine absurdi vastu, Sartre otsib filosoofilist alust eksistentsile. Inimese olemus järgneb tema olemasolemisele: kõigepealt sünnitakse ja siis tehakse endast see inimene, kes olla tahetakse. Jumal taevas ei anna inimesele enne sündi mõtet nagu meistri­mees noale, mis valmistatakse teadlikult käepideme ja teraga selleks, et midagi lõigata. Keegi ei sünni auto­mehaanikuks või õpetajaks, see on subjektiivsete valikute tulemus.

Camus’ meelest püüavad nii Heideg­ger, Sartre kui ka Kierkegaard (jt) anda mõtet millelegi, millel pole mõtet. Aga milleks? Milleks viimasel hetkel siiski loobuda võitlusest ja petta ennast kujutelmaga, et mu töö, kolleegid ja mu pere on kuidagi universumis mõtestatud, kui mina sellele kõigele mõtte annan? Ei, õige on mässata.

Camus’ „Võõral“ on kaks enam-vähem võrdset osa (ca 30 lk + 30 lk). Minajutustaja Meursault’ juhtumised enne arreteerimist, sh ema surm ja matus, kohtumine Marie Cardonaga, töö, sekeldused naabritega ja lõpuks araablase tapmine rannal. Teine osa koosneb Meur­sault’ kohtumistest uurija ja advokaadiga: küsitlemised kohtuprotsessi jooksul, süüdistus- ja kaitsekõned, kohtu­otsus. Kui esimeses pooles on rohkem sündmusi ja dialoogi, siis teine pool on valdavalt Meursault’ mõtisklused, kusjuures jätab ta osa olulisi seiku ümber jutustamata (advokaadi kaitsekõne jms).

VAT-teatri „Võõras“ algab kahe osa vahel: Meursault (Ago Soots) on arreteeritud ja peab jutustama uurijale (Kristjan Sarv) senistest sündmustest võimalikult täpselt. Raske öelda, kui täpselt, aga lõviosa lavastusest ongi „senised sündmused“, siis tuleb näpuotsaga kohtuprotsessi ja edasi jääb Meursault oma kongi. Kogu teine osa Camus’ jutustusest on puudu, vähemalt filosoofiliste allusioonidega osa. Tõsi, siin on raske midagi dramatiseerijatele ette heita, kuna teine osa tulnuks Camus’ tekstile juurde kirjutada: näiteks seesama advokaadi kaitsekõne. Siis poleks tekst mitte enam Camus’ „Võõras“, vaid Seedri-Tedre „Võõras“, aga see oleks kindlasti huvitavam variant, kui seda on praegune sündmuste ümberjutustus.

Camus’, õigemini küll Meursault’ jutustus on intensiivselt hele ja värviline, selles on palju puhtaid toone. Püksid on sinised, särk helevalge, tüdruku lehv juustes on roosa ning agulinoormehe lips punane. Nende puhaste toonide ümber on kirju kontrastne maailm, mida võimendab alatasa lõõskav päikene: „Maapind oli kaetud kollakate kividega ja juba käresinise taeva taustal helevalgete asfodillidega“. Marie ei korja lihtsalt niisama lilli, vaid just mägi-iiriseid, mis annab omakorda hulga siniseid, lillasid ja kollaseid toone jutustusele juurde.

„Võõra“ lavakujundus on aga tavaline Eestimaa november: mustad tüllkardinad, kostüümid on tumehallid ja mustad, nägudel on kubistlik grimm. Tõsi, kui Meursault tapab araablase, muutub prožektorite valgus läbitungivaks ja hetkeks tunneb publik promilli sellest, mida võis tunda Meursault araablast tappes. Praeguse elektrihinna juures polegi tarvis kogu valgusparki Alžeeria päikese kombel hõõguma panna, aga hall mustal värviskeem ei toeta kuidagi Meursault’ psühholoogilist arengut, s.t seda, kuidas tema maailma näeb.

Võib-olla õigustab musta lavakujundust see, et Tedre „Võõras“ algab Meursault’ ülekuulamisel? Värvides kullendav rand, lõhnad ja imelikud inimesed on möödanik ning Meursault’ jagu on niisked vanglaseinad? Siin tuleb mängu üks uus põnev küsimus, millele saaks üles ehitada terve dramatiseeringu-seminari. Kas tagasivaatavat sisemise fookusega minajutustust on võimalik dramatiseerida jutustajata?

Sündmustele tagasi vaatav minajutustaja jutustab selle inimesena, kelleks ta on sündmuste käigus muutunud, ta on juba läbi elanud oma jutustuse viimase ja kõige olulisema sündmuse ehk puändi või on jõudnud selle lävele. Camus’ jutustuses on läveks surma­otsus: „Nii surma lähedal oli ema end tundnud vabanenuna ja valmis kõike uuesti läbi elama. … Ja minagi tundsin end valmis kõike uuesti läbi elama. Nagu oleks see suur viha mind puhastanud halvast ja uhtunud minema kõik lootuse, avasin end selles tulede ja tähtedega kirjatud öös esimest korda maailma hellale ükskõiksusele.“

See on see psühholoogiline taust, milles Meursault oma loo jutustab. Lavastus algab aga ülekuulamisega. Seega on tagasivaatavale jutustusele peale ehitatud veel üks tagasivaatav jutustus karakteri ja teksti sisemisest loogikast hoolimata. Seisukohad, mida Sootsi Meursault omab lavastuse algul pärast mõrva uurijale oma tegusid seletades, on Camus’ tekstis „puhastunud“ Meursault’ omad, aga VAT-teatri Meursault pole sel ajal veel teadlik oma surma­otsusest. Just surmaotsus on see, mis talle juba unustatu meelde tuletab.

Näiteks (I osas) einestab Meursault nagu tavaliselt Celeste’i juures, kui tema lauda istub „õun-ümmarguse näoga“ ja „sätendavate silmadega“ naine. Naine sööb, lahkub ja Meursault läheb talle järele vaatama, aga „unustab ta peagi“. Eirata seda, et oma elu vaikselt surma poole veeretav inimene ja surmamõistetu suhtuvad maailma erinevalt, on eirata kogu Camus’ filosoofia tuuma. Või ka näiteks pole võimalik ette kujutada Sootsi suus Meursault’ lauset „Perenaine parajasti naeris koos Marie’ga. Võib-olla esimest korda hakkasin tõsiselt abielu peale mõtlema“. See on just niisugune kirgastumine, millest ilma jäetuna tunneb inimene end võõrana, nagu Camus „Arutluses absurdist“ kirjutab.

„[A]bsurditunne ei sünni lihtsalt mingi fakti või mulje uurimisest,“ kirjutab Camus, „vaid sähvatab esile mingi situatsiooni … teo ja maailma võrdlemisest, mis sellele teole ei vasta. Absurd on olemuselt lõhe.“ Võrdlusmomenti, lõhet ei teki, sest lavakujundus ja tegelased sulavad ühtlaselt kokku mustaks fooniks. Seejuures võiks vastu väita Camus’ enda sõnadega: „Igasuguse ilu taga on midagi ebainimlikku, need kingud siin, mahe taevas ja puude siluetid kaotavad silmapilk petliku mõtte, mis me neile andsime … Maailma ürgne vaenulikkus jõuab läbi aegade taas meieni … me ei mõista teda enam, sest me oleme teda sajandite vältel mõistnud ainult sümbolite ja skeemide kaudu … Maailm libiseb meil käest, sest ta muutub taas iseendaks.“

Ka naise „sädelevad silmad“ on sõnastus, sümbolid, ja teatrilaval pole nii ehk naa võimalik luua midagi tõelist: isegi elus taim muutub lavale asetatuna pelgaks dekoratsiooniks. Tegelasi mingisse becketlikku mittemaailma surudes unustatakse lavastuses ära aga see, et absurdism on optimistlik, maailma vaatav ja nägev filosoofiasuund: „Ma pean toetuma sellele, mis on nii silmanähtav, isegi kui see on sihitud minu enda vastu. Sest mis muu on aluseks sellele konfliktile, mis muu tekitab kuristiku maailma ja minu vaimu vahel, kui mitte teadvus, mis mul maailmast on.“ Pole lihtsalt võimalik, et VAT-teatri Meursault jõuaks oma jutustuse finaalis selle vaimuseisundini, mis teda jutustama sunnib. „Enesetapu vastand on olla surmamõistetu“ – see piiripealse tunnetuse vahedus on VAT-teatri lavastusest puudu.

„Võõras“ on sisemise fookusega jutustus: siin pole ühtegi seika, mis pole Meursault’ isiklikud mõtted, tähele­panekud, muljed – tema enda sõnad loovad tema maailma Camus’ hääle ja hinnanguteta. Meursault ei näe preestri rüüd, vaid sutaani, tema kallim ei korja lilli, vaid mägi-iiriseid. See, mismoodi ta märkab araablase harali varbaid, on osa tema surma lävel muutunud psüühikast, mida pole võimalik kõrvale jätta, kaotamata seejuures karakteri sügavuses.

Kuna näitlejad siiski peavad laval tegutsema ning nad ei saa tegutseda Meursault’ „pilgu läbi“, siis tekib ületamatu probleem: seesugune tekst lihtsalt ei lase ennast oma rikkuses põhimõtteliste kadudeta lavastada. Ago Sootsi Meursault pole ka kuigi tähelepanelikuks mängitud. Ta on peaaegu poolteist tundi lihtsalt loid. See on tegelane, kes teab, mismoodi üks eksistentsialistlik tegelane istub ja astub, kummas suunurgas „sellel kuulsal fotol“ on Camus’l sigarett, aga kokkuvõtvalt on ta sisutu, absurditaju eeltingimuseks oleva lõheta. Temal pole seda sisukat ja tundlikku pilku, mis on Camus’ Meursault’l.

On erksamaid hetki, ehedat reaktsiooni, kui Meursault ja Marie (Karolin Jürise) ujumas käivad või teineteise seltskonda naudivad, aga siis rikub mulje Sootsi aluspükstel särav Ganti logo, mis (muheda absurdiga seejuures) ei sobi kuidagi ülejäänud kostüümide lipilapilisusega. Kristjan Sarve uurija saab erinevalt Sootsist reageerida sündmustele (jutustatule) vahetult ning tema stseenides ärkab lugu rohkem ellu – isegi kui Sarv lihtsalt seisab lava kõrval ning jälgib toimuvat. Talle on Meursault’ elu- ja teguviis ehedalt arusaamatu. Absurd sähvatub esile, kui Sarv seisatub.

Algtekstis on väga oluline tegelaste realistlikkus: Camus näitab, et isegi objektiivne kohtusüsteem on irratsionaalne, samamoodi nagu tavalise inimese püüd maailmale ratsionaalset hinnangut anda on eos luhtunud lootus. Nendele inimestele on oluline, kas Meursault jäi tukkuma surnuvalve ajal, jõi ta piimaga kohvi või miks ta tulistas ühe korra asemel viis (kuigi on täiesti ükskõik, mitu korda tulistada juba elutut keha).

Ainult realistlikud inimesed saavad ütelda midagi niivõrd absurdset nagu „see oli õnnetus, ja meie mõistame nüüd õnnetuse üle kohut“. Kodust eemal viibinud poeg, kelle ema haamriga surnuks peksab, naabri absurdne suhe oma koeraga, kummaline väike naisterahvas, kes kogu raadiokava sinise pliiatsiga alla joonib – need on jutustuses päris inimesed, mitte nukud või konstruktsioonid. Alžiiri räpased tänavad, Alžeeria teravate varjudega värvilised maastikud pole samuti kulissid Camus’ filosoofiale – otse vastupidi.

„Võõras“ ei oleks absurdismi tüvitekst, kui seal poleks neid sädelevaid värve ja karaktereid. Absurdi vastu mässata tähendab ju näha maailmas ilu, teisi inimesi, põnevaid seikasid, hoolimata, et lõppkokkuvõttes pole sel kõigel mitte kõige vähematki mõtet.