Vigade parandus

Valle-Sten Maiste

Täna on ehk raske ette kujutada, mida tähendas ?Filosoofipäev? 1994. aasta alguse Eestis, kus püsis nõukogudeaegne tava: üks korralik filosoofiatõlge kümne aasta kohta, polnud ühtegi teost ?Avatud Eesti raamatu? sarjast, lugematuid moodsate teooriate kursusi kõikvõimalike stuudiumide juures ning tänaseks põhjatud postmodernismistki omasid ettekujutust vaid mõned tollal valdavalt kõrvaliseks ja loetamatuks peetud intellektuaalid. Ühtviisi harulduseks olid nii vähegi tihedamal teoreetilisel alusel põhinevad tekstid kui ka kultuurifenomenid, mis oleksid kuidagi küsitavana kombanud idealistlike heakodanlike arusaamade kehtivusalust ja tagamaid. Pole siis ime, et kui lavale toodi näitemäng, mille üks tegelastest lausus Martin Heideggeri sõnu, sai sellest välja loetud opositsioon mitte niivõrd vastasmängija Kanti, vaid kogu jõuetu kultuuritegelikkuse vastu, kus pikaleveninud ja uues argipäevas valusalt mõranevad rahvusromantism ja traditsiooniline humanism keeldusid kangekaelselt millelegi uuele teed andmast. Kant oma absoluutse seaduse kultuse ja imperatiividega sobis küll näiliselt hästi selle opositsiooni sümboolseks märklauaks. Muidugi polnud selline lähenemine muud kui Kõivu näidendi ja ka Pedajase lavastuse vaesestav väärtõlgendus. Jah, Kõiv rääkis kohast, maastikust ja ruumist vastandina tollal nii armastatud inimlikkusekontseptsioonidele. Sellest järeldus justkui ka, et miski ei ole olemuslik, vaid pigem kontekstist sõltuv. Ometi ei tähendanud see traditsiooniliste sügavate inimlike tähenduste ja küsimuste, igaveste probleemide ? kui soovite ? taandumist. Nende asendumist mängleva suvalisusega, nagu tollane retoorika moekate postmodernsete tsitaatide najal lootis. Täna ma ei mõista, kuidas ma oskasin ?Filosoofipäevast? otsida mingit postmodernistatud heideggerlikku ärapanemist. Pigem räägib see näitemäng just sügavatest igavestest probleemidest, filosoofia paratamatutest ummikussejooksmistest, küsimustest, mis ikka ja uuesti, ühe ja teise rõhuasetusega kerkivad ning vaid midagi maha salates näilisse lõpetatusse saavad jõuda.

Harold Bloom on lähimineviku kõikvõimalike struktuuridega tegelemisest vaimustunud kirjandusteadlaste seas eriline, kuna omistab jätkuvalt rõhutatud tähtsust üksikisiku rollile kultuuri ja kirjandusloos. Oma üle-eelmise raamatu on ta pealkirjastanud ?Geenius?, justkui õrritamaks nimme akadeemilisi uurijaid, kellele sel terminil enam ammu muud tähendust pole kui tühi tiitel laiade publikuhulkade tarvis. Mõistagi ei ole ka Bloomil auklikuks kritiseeritud geeniuseteooriate asemele pakkuda midagi uut, ei ürita ta ka vanu akadeemiliste ringide jaoks tõsiseltvõetavaks lappida. Ometi peab ta vajalikuks eristada autoreid, kel on õnnestunud luua teoseid, mille originaalne mõjutusjõud on püsinud läbi aja. Teoseid, mis suudavad inimest haarata, kandes möödunut elusa ja kõnekana tänasesse, üha uute epohhideni.

Täna tundub naeruväärne mu omaaegne soov näha ?Filosoofipäevas? vildakalt loetud Heideggeri toel mingit olemise relatiivsuse ja tähenduste suvalisustamise apoloogiat. ?i?ekliku moesõna järgi tuleks see näidend täna näiteks hoopis vastupidiseks ? kantilikku seaduse ja autoriteedi jõudu kultustavaks tõlgendada. Ometi on Kõiv üle selle tasandi, kus esitataks mõnd eespool mainitud või muud ideoloogiat. See on Pedajasele väga selge olnud ning sellest ka ta lavastuste kõikehaarav lummus (kõrvalmärkusena: siia komistasid minu arvates Mikiveri, Lensmendi jmt Kõivu lavastused). Pedajas on loonud igatsevalt lummava atmosfääri inimolemise metafüüsiliste küsimuste igavikulisusele ja nende ikka ja uuesti tulemisele ning toonud sellel foonil muhedas ja kammerlikult suurejoonelises vormis lavale sõja ja rahu, korra ja anarhia, armastuse ja abielu jmt igapäevased küsimused. Nii on need lavastused ühtaegu uudsed (kuna inimolemise suurte küsimustega tegelemise juurest on puudunud siinmail filosoofiline kultuur) kui ka ajatud. Siit ka nende lavastuste laiahaardelisus ja ootamatu menu kõige erinevamate vaatajate seas. Pole ime, et Pedajase Kõivu lavastustest on saanud uue iseseisvusaja teatritipp.