Võta spits ja pea aru

TAMBET KAUGEMA

Septembri algul, kohe pärast seda, kui Tallinna Vene teatri (endine) kunstiline juht Filipp Loss esines Facebooki veergudel ülekohtuse ja solvava postitusega,¹ esitas üks režissöör, teatrilavastaja ja stsenarist-näitekirjanik samas suhtluskeskkonnas küsimuse, kas Eesti pealinna Vabaduse platsil peab üldse seisma venekeelne teater. Õnneks pole irooniline meelelaad lõplikult kadunud. Selle tõestuseks vastas sealsamas lõimes muusik, kes aeg-ajalt on ka teatris tegev, et Vene teater sobib sinna küll, ent risti võiks tõesti õhku lasta. Pidades ilmselt silmas seda (järje­kordset remonti ootavat) klaaskäkki, mis kõrgub platsi teises servas. Eesti tõesti väärib Vabadussõja võidule ja seeläbi saabunud vabadusele pühendatud sammast, millel oleks kas või Laidoneri hobuse pikkuse võrragi rohkem kunsti­väärtust kui praegusel, ent lähikümnenditel pole vist loota, et keegi hakkaks uut sambakonkurssi korraldama.

Vene teatri platsile sobivuse postitusest poleks põhjust rohkem rääkida, kui ei paistaks, et sel teemal on praegu rohkem kaasanoogutajaid. Samuti septembris avaldas Eesti Päevaleht Ahti Kallikormi arvamusartikli,² mille (vähemalt) teatrit puudutav osa jättis mulje kui sõgedast kaikaga vehkimisest. Vabandust, aga ma ei saa tõsiselt võtta inimest, kes väidab, et tema kui maksumaksja ei ole nõus andma oma maksudest punast sentigi ühe või teise – praegusel juhul Tallinna Vene teatri – ülalpidamiseks. Suurfirma juht kindlasti teab, et maksuraha laialijagamine nii ei käi, et igaüks otsustab ise, kas tema maksud lähevad Pätsi pea püstitamiseks või rattateede tarvis punase värvi ostmiseks – milleks siis selline banaalsus?

„… miks meile üldse on vaja riigi rahastatud venekeelset teatrit? Kus on soome-, inglise-, saksa- või lätikeelne riigiteater Eestis?“ küsib Kallikorm. Ega siin midagi keerulist ole: kui soomlasi või lätlasi asub Eestisse elama sama palju, kui siin on praegu vene keelt emakeelena kõnelevaid inimesi, siis tulevad ka Soome teater ja Läti teater. Nii nagu Helsingis on Rootsi teater ja Riias Vene teater. Jättes isegi kõrvale selle, et Eestile on kasulik, kui siinsed venelased on kultuurihuvidega ja käivad teatris (tõsi, palju rohkem võiksid nad külastada eestikeelseidki teatreid), siis Vene teatrit läheb tarvis kas või siinse teatripildi mitmekesisuseks. Kas selle liigirikkuse saavutab endisel moel tegutsedes või on vaja muudatusi, on iseküsimus. Võib-olla tõesti oleks abi trupi vähendamisest ja liikumisest suurema projektipõhisuse suunas, nagu soovitas kolmteist aastat tagasi kriitik Margot Visnap,³ või millestki muust, aga Vene teater on praegu paremas seisus, kui oli tookord.

Kallikorm nimetab Vene teatri loomingulist taset olematuks ja võrdleb selle näitlejaid-lavastajaid Venemaa provintsiteatrite kolleegidega. Venemaa provintsiteatritest on aeg-ajalt tulnud vingeid lavastusi, aga meie Vene teatri trupist julgen küll nimetada mitut väga head näitlejat ja arvestatavat hulka heal tasemel näitlejaid. Mis aga lavastajaisse puutub, siis 2016. aastal pälvis Artjom Garejev lavastusega „Vaenlane“ Eesti teatri parima lavastaja auhinna, eelmisel hooajal lavastasid Vene teatris Elmo Nüganen ja Priit Pedajas jne. Vene teater on praegustes oludes ka hea paik, kuhu kutsuda külalisena tööle Venemaalt emigreerunud teatritippe (tuleval suvel toob Timofei Kuljabin lavale Brechti „Kolmanda Reich’i hirmu ja viletsuse“, mille puhul pole raske taibata paralleele praeguse keerulise ajaga).

Millised on Vene teatri sulgemist ärgitava suhtumise põhjused? Küllap karjuva ülekohtu tajumine, mida Venemaa julm sõjakäik Ukrainasse on põhjustanud, ilmselt pettumine Eesti venelastes, kellest ehmatavalt suur osa toetab Putini vallutussõda, võib-olla ka üldine ohutunne närvihaige naabri ees. Kindlasti ei aidanud mõistvaid suhteid hoida ka Filipp Lossi sõnavõtt. Ent Vene teatri trupis on õige mitu Ukraina juurtega ja selle riigiga seotud inimest, samuti ports muidu normaalseid isikuid, kelle meelsuses pole põhjust kahelda. Statistiline tõenäosus lubab arvata, et ilmselt on ka Punn-Mutini ihalejaid, aga kuni nad pole oma vaadetega avalikkuse ette astunud, on üllas eeldada vastupidist.

1 Vt Vene teatri lahkuv kunstiline juht: kõigist pragudest roomas välja mädane ja kõle russofoobia! – Postimees 1. IX 2022.

2 Ahti Kallikorm: Stalnuhhin leinab tanki ja veerand venelastest toetab sõda. Milleks meile Vene teater? – Eesti Päevaleht 6. IX 2022.

3 Margot Visnap, Vene teatri rulett Eesti moodi. – Sirp 20. VIII 2009.