Delfi kommentaaride keelest

Anni Oja

Delfi kommentaarid on üks huvitav teema, mille kohta on tavaliselt igal aktiivsemal eestimaisel Interneti-kasutajal midagi öelda. Ütlemisi on seinast seina: kellele neid kommentaare üldse vaja on, peldikusein või rahva hääl (eks üks vist teise osa ole), kas ja kes ja miks peaks neid „modereerima” (et mitte öelda: tsenseerima) ja üldse. Mõnikord tuleb jutuks ka keel, aga jälle nii- ja naapidi: kas kommenteerijad kirjutavad isemoodi või ei oska kirjutada,  ja kas ehk see kirjaoskamatus võib lausa lokkavaks osutuda (halvates ka muu elu kõneja kirjavõime) või koguni nakatada niisama-lugejaidki, eriti nooremaid, kelle keeletaju alles nõrguke.

Neist ütlemistest ja aruteludest kasvas huvi kommentaaride keelt lähemalt vaadata: kas 11. kommenteerimisaastaks (Delfis kommenteerimise võimalus avati 1999. aasta lõpus) on välja joonistunud silmapaistvaid erijooni ja  ehk koguni muutusi. Materjaliks noppisin igast aastast juhuslikke kommentaare, aasta kohta 10 päeva- ja 10 meelelahutusuudiste teemast, ning analüüsisin neid normikeele seisukohast, et näha, mis täpselt normist erineb. Juba enne keelelist analüüsi selgus, et päevauudiste kommentaarid on meelelahutusuudiste omadest märkimisväärselt pikemad: päevauudiste puhul tuli teksti keskmiseks pikkuseks 28 sõna, meelelahutusuudistel  aga vaid 17. Põhjuseks tundub olevat uudiste sisukus ja kaalukus. See, mida karjus riidepoes mõni tühikuulsus, kogub kommentaarideks palju lühikesi emotsionaalseid hinnanguid või küsimusi, miks üleüldse selline uudis välja pandud on. Sisukate uudiste kommentaarides hakkavad suurema tõenäosusega hargnema ka sisukad arutelud ning keelekasutuski on ehk asisem.   

Kui Delfi kommentaarid oleks lõpukirjand, tuleks parandustööd teha õige ohtralt ning hinnegi jääks kesiseks. Hoopis teine pilt avaneb aga siis, kui seda keelekasutust rahulikult normikeelega kõrvutada, kõik erinevuste tüübid välja sõeluda ja tulemused netisuhtluse  konteksti panna, seejuures suulist kõnetki arvestades. Vaatame paari näidet, et paremat aimu saada.   

ha ha ha .. oh uh .. lamedad inimesed 🙁       

Siin on juba pikemalt süvenematagi näha kirjutatud kõnet: häälitsuste peegeldusi,  samuti näoilme või emotsiooni lisamist (kurbust väljendav märgikombinatsioon :(, mis peaks kujutama allapoole suunatud suunurkadega nägu). Kahekordse punktiga on tähistatud pausi, pigem küll alateadlikult kõnerütmi järgides. Suurt algustähte ja traditsioonilisi kirjavahemärke siin ei näe.       

imre arakas oli vist kunagi mart laari pingipoolik? mina küsin igatahes SO WHAT? kuidas se fakt oluline on. et kui minu kunagisest pinginaabrist / majanaabrist / koolivennast saab veidrik või pervert ja mina juhtun tuntud inimene olema siis seotakse asi kohe minuga ära või?  näen vaimusilmas pealkirju peaministri elukaaslane kuivatas topeltmõrvariga ühe nööri peal pesu. või koit toome ostis lastevägistajaga ühest poest vorsti või villu reiljan sõitis lapsepõlves tuntud transvestiidiga kooli sama bussiga       

Ka teises näites suurt algustähte ei näe, küll aga on läbivat suurtähte kasutatud jõulisemaks ütlemiseks: „SO WHAT” tuleb tekstis suurtähelisena esile, andes lugejale aimu sõnade intensiivsusest. Kirjavahemärke on kasutatud küll, lausungipiiride/pausikohtade märkimiseks. Samuti kohtab siin kõnekeeles üsna harjunult kõlavat küsimuselõppu „… minuga ära või?”. Kogutud kommentaare vaadeldes kujunes  kommentaarikeele erijoontest ja nende levikust üsna selge pilt. Oma funktsioonilt võib sellised erijooned kolmeks jagada: optimaalsustunnused, stiilitunnused ja lihtsalt keelevead. Optimaalsustunnusteks liigitub kõik see, mida Interneti-kasutajad teevad või pigem tegemata jätavad, et säästa aega ja energiat. Siia alla käivad puuduv suur algustäht, puuduv kirjavahemärk, puuduv või liigne tühik (ka kogemata sisestatud tühiku kustutamine  võtab aega), trükiviga ja täheasendus (kui klaviatuuril sobiv tähemärk puudub, asendatakse see muu sellesarnase ja käepärasega).

Stiilitunnustena kirjeldan kõike seda, mis kirjutatud tekstile Interneti-suhtlusele iseloomulikul moel värvi ja emotsiooni lisab: „liigne” suur algustäht, kõnekeelsus, läbiv suurtäht terve sõna/väljendi ulatuses, emotikon (kirjamärkidest moodustatud pisipildike, tavaliselt kirjeldamaks visuaalselt mõnd näoilmet/  tunnet/tuju), tähe- või kirjavahemärgikordus, muukeelsed sõnad/väljendid omakeelse teksti sees, alakriipsud/kaldkriipsud/tärnid sõnade ümber ja vahel ka liigne kirjavahemärk. Kahest eelmisest jäävad üle lihtsalt keelevead, millel ühtki muud tähendust ei paista. Optimaalsusena mõistetavate nähtuste sage esinemine seletub tõsiasjaga, et nii mõndagi harjumuspärases kirjakeeles hädavajalikku nüanssi pole netikommentaaris möödapääsmatult  vaja. Suur algustäht ja kirjavahemärgid aitavad meil tavalises kirjalikus tekstis lausete ja lausungite piire tabada. Kommentaaride puhul on aga tihti tegu üldse ühe lausega ja polegi piire, mida eraldi märkida: 

kosjakuulutusi saab ka mujal avaldada     

Samuti võidakse piire märkida lihtsalt mõnel muul, mugavamal ja/või kokkuhoidlikumal viisil:

mis te turumutid virisete?ilus paar ja tõega!vähemalt inimesed ei karda ennast näidata  sellised nagu nad on     

Eelmises lauses näitavad piire vajadusel kirjavahemärgid, küll aga ilma järgneva tühikuta,  kuna piir on niigi märgiga näidatud. Viimast lauset kirjavahemärk ei lõpeta, kuna kommentaar lõpeb ja seda on näha niisamagi. Veel võib näha lausungipiiride märkimist hoopis mitmekordse punktiga. Siin ei saa optimaalsusest küll enam rääkida, küllaga on aimata kõnes tavaliste pauside märkimist, mis liigitub juba stiili ja värvingu alla. Ei saa öelda, et kirjutaja ei teaks, kus kirjavahemärgid käivad, pigem kasutab ta neid siin kõnerütmi pärast – ja kolme  punkti sisestamine võtab ometi veel rohkem aega kui tavalise ühe jaoks kulub.     

Tundus et tee on vaba…aga ei olnud… no johhaiidiii       

Stiilitunnustest ongi kõige tavalisem mingil moel suulise kõne markeerimine. Selles on kirjutajad üpris osavad, võludes oma klaviatuurist välja mitmeidki huvitavaid viise mõne sõna või tekstiosa esiletoomiseks ja „toonimiseks” (ikka tuju või emotsiooniga). Väga palju leiab kommentaaritekstist suulisele suhtlusele omaste sõnade, hüüatuste ja  „häälitsuste” kirjalikku matkimist.     

( mine hakka moskvas limonovlaseks või midagi.. heh-heh-heee )   

Rõhutatud või lausa karjumisena kõlava ütlemise väljendamiseks on mitmeid võimalusi. Nii mõjuvad kirjavahemärgi pikad kordused:     

Mis!!!!!! Või viina-tubakat-kohvi ära keelama!!!!!! Kust ma nutsu saan?!? Kust osariik estbanaania raha saab?!? A narkots las on/jääb keelatuks. Kandid saavad raha, pudistavad polladelegi. Hinnad saab kõrgel hoida. Rahvast saab hirmu all hoida.       

Läbiv suurtäht:

Kas see ongi pürgimine Euroopa tasemele? Ei tea kas saangi enam sellist „LUKSUST” lubada, et ühistranspordiga sõita…         

Ja tavaliselt lausa karjumisena käsitletav püsiv suurtähe kasutamine:

MA TAHTSIN KIRJUTDA ET MA OLEN ESSA MA LUGESIN KÕIK LÄBI JA ARVAN ET LAPSED ON LOLLID!       

Tähekordused:

iiiiiiiiiggaaaaaaavvvvvvvvvvvvvvvvv 

Samuti tuuakse sõnu esile, piiritledes neid *tärnide*, _alakriipsude_ või /kaldkriipsudega/. Sellised esiletoomised võivad olla mitte ainult rõhutamise eesmärgil, vaid ka näitamaks tsitaadi algust ja lõppu:   

 _Mansoni vastne abikaasa Sweet on tantsija, tuntud ka lavanime Dita Von Teese all._ Tegemist on siiski porno-”tähega”, mitte tantsijaga.     

 Muukeelseid sõnu ja väljendeid kasutatakse üsna vähe, pigem kas huvitava tsitaadina eestikeelse teksti sisse pikitult või selliseid, mida just nooremate kõnekeeles sagedasti kohtab.    

nõt ne vredna, no bez polezna või kuidas see oligi       

Kui vaadata eelmainitud joonte levikut kommentaaride keeles ja selle keele üldist taset, selgub, et esiteks on kommentaarid kohati lausa üllatavalt normikeelsed ning ülejääva osa puhul ei saa rääkida kirjaoskamatusest, vaid uuest funktsionaalsusest. Otseseid keelevigu esines kogu analüüsitud tekstimahu  peale vaid 25 korral. See-eest kohtas kõnekeelsuseks analüüsitavat (nii vastavat sõnavara, kõnepauside märkimist, kirjalikke üneeme jm) 197 korral ja optimaalset kirjutamist vähemalt kahes kommentaaris kolmest. Mõnikord kasutatakse stiilivõttena ka valesti kirjutamist, et anda sellega sõnale irooniline toon, nagu järgnevas näites („Telfi” all mõeldakse siin „Delfisse”).       

noo ei ole mõistlik selliseid lugusid Telfi ülesse panna. Et pole objektiivne, seepärast. Lapse kaotamine on ikka väga valus asi. 

Vähemalt kõnealuses materjalis ei olnud näha kirjutajate keele tuntavat muutumist ajas, küll aga on tasapisi aimata kõnekeelsuse osakaalu kasvu. Seda ei pea sugugi halvaks märgiks pidama. Kommentaaride kirjutajad on aktiivses ja tihti üsna emotsioonidest laetud suhtluses, suunates oma teate artikli autorile, teistele lugejatele, teistele kommenteerijatele või ühele kindlale kommenteerijale,  alustades vahel lausa avalikku dialoogi. Sellisel juhul on tähtis kõikvõimalike värvingute efektiivne väljendamine ja mida kiiremini, seda parem, muidu liigub vestlus edasi ja kirjutaja sõna jääb õigel ajal vahele ütlemata. Poliitiliselt või muidu teravate teemade puhul võetakse kasutusele kogu Internetis võimalik stilistiline kahurivara, kõik, mida annab klaviatuurist kiiresti välja võluda. Lõppkokkuvõttes ei anna see võib-olla küll ilusat pilti eesti keele ilust ja sügavusest, küll aga näitab, et kirjalikus eneseväljenduses on veel mõni avastamata laiguke, mõni võimalus vürtsi lisada, mida küll keele käsiraamatuist ei leia, ent mis näitab keelekasutajate leidlikkust, niipea kui selle keele kasutamiseks kuskil rohkem isevoolu võimalust tekib.