Eesti kirjakeel – kas ohver või trikster?

Keeleteemad põhjustasid ka aastatel 1632–1732 kohati keemistemperatuurini viivaid pingeid, aga lõpptulemus osutus igati kaaperdamiskõlbulikuks.

KRISTIINA ROSS

Viimasel paaril aastal on meedias puhuti lahvatades hõõgvel püsinud järjekordne vaidlus eesti (kirja)keele ümber: kas ja kuidas tuleks keelt korraldada, kellel on volitused keele üle otsustada ja kes selliseid volitusi saab anda. Diskussiooni vahekokkuvõtte esitas eelmise aasta detsembris keelenõukogu esimees Birute Klaas-Lang, resümeerides optimistlikult: „Eesti keelel läheb kokkuvõttes siiski hästi, vaatamata sellele, et arutelud keelevaldkonna teemadel on põhjustanud ühiskonnas kohati keemistemperatuurini viivaid pingeid. Eesti keel erutab, eesti keelest hoolitakse – kõik need arutelud mõjuvad ju tegelikult eesti keelele hästi.“¹

Lootuses, et pikem ajaline perspektiiv lisab ka praegusele arutelule sügavuse mõõdet, annan mõningaid tausta­selgitusi meie kirjakeele sünniloo kohta seoses Kai Tafenau, Aivar Põldvee ja minu koostatud äsja ilmunud raamatuga „See kuningas sest auvust, põrgu­konn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732“.²

Raamat räägib samuti keele­debatti­dest, aga neist, mis peeti 300–400 aastat tagasi. Raamatu põhiosa moodustavad trükiste eessõnad, koosolekute protokollid ja kirjad, mis puudutavad omaaegset vaidlust selle üle, missugustest põhi­mõtetest lähtuvalt ja kuidas eesti kirjakeelt tuleks kujundada. Ajavahemik 1632–1732 ei ole kunstlikult tekitatud periood. See algab Heinrich Stahli kirikukäsiraamatu katekismuseköite eessõnaga, mis ongi esimene (tervikuna säilinud) eesti kirjakeele loomist käsitlev tekst, ning lõpeb Eberhard Gutsleff noorema tervituskõne ja eessõnaga Anton Thor Helle grammatikale, kus kirjeldatakse n-ö „valmis“ saanud kirjakeelt sellisena, nagu seda rakendati ka seitse aastat hiljem (1739) ilmunud piiblis.

Eesti, soome ja läti kirjakeele lugu

Eesti kirjakeele sünnilugu on oma­pärane, kuna ajaloolistel asjaoludel lõid selle saksa emakeelega pastorid. Kirjakeele kujundamisel rääkisid kaasa ka üksikud rootsi päritolu kirikuõpetajad, aga eesti emakeelega inimesed selles ei osalenud. Tõsi, veel XVI sajandi keskpaigast on Tallinna koolipoisi Hans Susi näol nimetsi teada eestlane, kes oli kaasatud kirikulaulude ja perikoopide tõlkimisse, aga pole selge, mis tema tõlgetest sai. Ja kirjakeele sünniloos kõige otsustavamaks osutunud perioodil, XVII sajandi algusest kuni piibli ilmumiseni 1739. aastal, ei pääsenud ükski eestlane keelearutelu otseselt mõjutama. XVII sajandi lõpukümnenditel ilmuvad eestlased köstrite ja kooliõpetajate rollis taas ettevaatlikult kirjakeeleskeene servadele (kuulsaim on Puhja köster ja kooliõpetaja Käsu Hans, kelle looduna pandi 1714. aastal kirja esimene eesti emakeelne kunstluuletus, nutulaul „Oh! ma vaene Tardo liin“), aga ametlike otsustajate ringi neid ei võetud.

Anton Thor Helle eesti keele grammatika frontispiss, mis on ära trükitud ka raamatus „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732“. Sellel on kujutatud Püha Vaimu tulekut nelipühapäeval ja tsiteeritud kreeka, saksa ja eesti keeles apostlite tegude raamatut (2:11): me kuuleme räägitavat meie endi keeles Jumala suuri asju.      Eesti Rahvusraamatukogu, digar.ee

Põhjanaabrite soomlaste juures oli olukord hoopis teistsugune. Ehkki soomlasedki olid Rootsi võimu all, säilitasid nad selgemini oma kultuurilise autonoomsuse, nii et kirjakeele kujundasid ikkagi emakeelsed soomlased. Kirjakeele rajaja Mikael Agricola etnilise päritolu üle on vaieldud, kuna ta on sündinud soome-rootsi segaasustusega alal. Ent selles, et ta juba lapsest saadik (ka) soome keelt valdas, ei kahelda. Asjaolu, et soome kirjakeele loojad soome pärimuskultuuri seestpoolt tundsid, tuleb eriti ilmekalt esile soomekeelse kirikulaulu näitel. Esimese laulutõlkija Jacobus Finno nimi kinnitab, et ta oli soomlane. Hemminki Maskulaineni 1605. aastal kokku pandud lauluraamatus on aga uurijad täheldanud rahvalaulu poeetiliste võtete (alliteratsiooni ja parallelismi) ning paiguti koguni nn kalevala-värsimõõdu kasutamist. Soome kirjakeel loodi küll rootsi, saksa ja ladina keele eeskujudele tuginedes, aga soome keele loogikast lähtuvalt.

Eesti omadega sarnasemates oludes tekkis läti kirjakeel. Ka Lätis olid kirjakeele loojateks saksa emakeelega pastorid, kuigi XVII sajandist on teada ka paar etnilisest lätlasest literaati. Eriti on kiidetud katoliikliku laulutõlkija Georg Elgeri rahvalikku keelt ja poeetikat. Ka on teada läti soost piiblitõlkija ja kirjakeele arendaja Jānis Reiters, kes oli muuseas ainus kaheldamatult kohaliku põlisrahva hulgast pärit üliõpilane Academia Gustaviana’s. Lätlaste suhe (peamiselt siiski) saksa pastorite loodud kirjakeelega pidi erinema eestlaste omast juba seetõttu, et läti keel kuulub saksa keelega samasse indoeuroopa keelkonda ega olnud sakslastele nii võõras nagu struktuurilt täiesti teistsugune, soome-ugri keelkonda kuuluv eesti keel. Kirikulaulude tõlkimise seisukohalt pole ilmselt tähtsusetu seegi, et ka läti rahvalaul daina on oma ülesehituselt stroofilistele kirikulauludele palju lähedasem kui parallelismirühmadele tuginev eesti regilaul.

Eesti kirjakeel kui kaaperdatud koloniaalkeel

Niisiis võib eesti kirjakeele sündi pidada siinkandis üsna erilaadseks. On valiku küsimus, kas kirjeldada seda läbi traagilise ohvriprisma või triksteriloo võtmes. Keelekäsitlustest esimese sobiva sildina pähe torkav määratlus „koloniaalkeel“ kallutab suhtumise esimese valiku poole. Ja ei saa salata, et eesti kirjakeele alguse üldjoonis sobib kokku tüüpiliste koloniaalkeelte tekkelooga, nagu Joseph Errington neid on kirjeldanud indoneesia ja suahiili keele näitel. Mõlemad kirjakeeled lõid indoeuroopa emakeelega eurooplastest misjonärid kohaliku, hoopis teist tüüpi keele baasil. Sõnaosa „koloniaal“ annab kogu mõistele paraku haleda ohvrivärvingu, vaatamata sellele, et mõlemad keeled osutusid tegelikult väga edukaks: sobival hetkel kaaperdasid põliskõnelejad neile loodud kirjakeele ning hakkasid seda kasutama misjonäride algsetest eesmärkidest sõltumatutel sihtidel. Täpselt samamoodi juhtus rahvusliku ärkamise ajal eesti keelega. Teatavasti viis see XX sajandil Eesti rahvusriigi tekkimiseni ja baltisaksa kultuuri täieliku hääbumiseni, millest kunagised kirjakeele loojad ei osanud kindlasti halba undki näha. See annaks justnagu põhjust käsitleda eesti kirjakeele teket triksteriloo võtmes (erinevalt indoneesia ja suahiili keelest pole eesti keelest siiski kujunenud piirkondlikku sildkeelt).

Äsja ilmunud raamatus püütakse hoiduda lugude konstrueerimisest ja pakkuda võimalikult neutraalset pilti, kuidas kirjakeele loojad ise oma tegevust käsitasid, kui tuliselt ja mille üle nad omavahel vaidlesid ning kuidas mõjutas nende keeleliste arusaamade muutumine saja kriitilise aasta jooksul seda, missugusena eesti kirjakeel XVIII sajandi 30. aastatel kehtestati.

Tagasivaates võib XVII sajandi keelevaidluste kohta öelda (Birute Klaas-Langi alguses tsiteeritud sõnu parafraseerides), et eesti keelel läks kokkuvõttes päris hästi. Vaatamata sellele, et kirjakeele lõid sakslased, hoolisid nad eesti keelest väga ja see erutas neid. Keelevaldkonnaga piirnevad teemad põhjustasid ka tol ajal kohati keemistemperatuurini viivaid pingeid, aga lõpptulemus osutus igati kaaperdamiskõlbulikuks.

1 Birute Klaas-Lang, Eesti keelevaldkonna tulised teemad. – Sirp 16. XII 2022.

2 Kuula ka Vikerraadio keelesaadet, kus raamatust räägib Kai Tafenau. https://vikerraadio.err.ee/1608935318/keelesaade-keelevaidlused-aastatel-1632-1732