Eesti teaduskeel – üleilmse teadmusrikkuse osa

Sõnasõnaline tõlge ega toorlaenud ei suuda kunagi täpipealt vahendada ühes keeles avalduvat loomupärast tunnetust mis tahes teises keeles.

PEEP NEMVALTS

Võistluse „Keeletegu 2020“ 16. märtsil välja kuulutatud peaauhind artiklikogumikule „Eesti teaduskeel keelterikkas teadusmaailmas“ on tunnustus kõigile teadlastele, kes on ingliskeelestumise survele vaatamata tahtnud ning suutnud mõelda ja väljenduda ka eesti keeli.

Igat keelt saab kõnelda mitut moodi. Eestiski on rohkesti mõnusaid murdeid-murrakuid, ealist, erialast ja muud slängi. Et kõik üksteisest aru saaksid, vajab rahvas ühiskeelt ja sellest kujundatud kirjakeelt – nn standard- ehk normikeelt – suhtlemaks nii kõnes kui ka kirjas, olgu üldkeelena kogu ühiskonnas või oskuskeelena erialati. Teaduskeele võib määratleda kirjakeele allkeelena, mis lõikub kõikide erialade oskuskeelega ja võimaldab väljendada teaduslikku tunnetust selgelt, loogiliselt, ühemõtteliselt.

Rahvusvahelisus ei võrdu ingliskeelsusega. Nagu maailma elurikkus kujuneb kõigi looduslike liikide koostoimel, moodustub üleilmne teadmusrikkus kõigis keeltes mõeldud rohkeist erilaadseist mõtteist. Iga keele iseloomulikud väljendusvõimalused vormivad mõtlemist, keel ja mõtlemine on tihe kooslus. Sõnasõnaline tõlge ega toorlaenud ei suuda kunagi täpipealt vahendada ühes keeles avalduvat loomupärast tunnetust mis tahes teises keeles. Vaid mõttekas keel rikastab.

Rahvusvahelisus ei võrdu inglise ükskeelsusega. Rahvusvaheline teadussuhtluski saab olla mitmekeelne vastavalt keelteoskusele, aga igal rahval on vaja oma kultuuri ja hariduse ning kogu ühiskonna arenguks emakeelset teadust. Eesti on ainus koht maailmas, kus arendada eesti teaduskeelt, milles õpetlane saab täpselt ning paindlikult uurimistulemuse esitada.

Võistluse „Keeletegu 2020“ peaauhind artiklikogumikule „Eesti teaduskeel keelterikkas teadusmaailmas“ on õieti tunnustus kõigile teadlastele, kes on ingliskeelestumise survele vaatamata tahtnud ning suutnud ka eesti keeli mõelda ja väljenduda, korrastades erialast terminivara või kirjutades kõrgkooliõpikuid. Neid esindavad kogumikus mitme ülikooli loodus-, reaal-, ühiskonna- ja humanitaarteadlased – enamikus eestlased, ent samuti saksa emakeelega muusikateadlane Gerhard Lock ja soome emakeelega ajaloolane Helena Sepp, kes teevad teadustööd ning õpetavad üliõpilasi eesti keeleski. Igaüks on mõtestanud eesti keele rolli teaduses ja kõrghariduses, ühtlasi seoseis teiste keeltega.

Millistes keeltes mõtlesid-suhtlesid varauusaja teadlased, mh Tartus, näitab klassikaline filoloog Kaarina Rein. Toona loodud meditsiini- ja (al)keemiasõnavara on vaja edasi anda ka eestikeelses arstiteaduse ajaloos, ent terminite kirurg, gaas või hermeetiline tähendus oli tollal teine.

Jaapani teaduskeele sõnavara ja väljenduslaadi eritleb japanoloog Maret Nukke, keskendudes teksti tihendamise võtetele jaapani kirjasüsteemis. Budismi tulekuga umbes VI sajandil hakati uurima Koreast toodud suutraid ja muid hiinakeelseid pühi tekste, millest kujunes Hiinaga seostuvaid distsipliine koondav haridus ja peagi sai sõnast kangaku (’Hiina teadus’) kogu teadust tähistav termin.

Kuidas ja millisena sündis ligi 30 rakubioloogi, zooloogi, taimefüsioloogi, geneetiku, molekulaarbioloogi, meediku, anatoomi, immunoloogi, keemiku jt koostöös eestikeelne rakubioloogia õpik? Asjaosalised leidsid, et ükski tõlketeos poleks katnud kogu rakubioloogiat. Nii küpseski Sulev Kuuse ja Toivo Maimetsa sõnul soov kirjutada just sellise sisuga raamat, nagu eesti hariduse jaoks õigeks peeti.

Füüsik Peeter Saari juhib tähelepanu sellele, mil moel võib keele hääbumise märkamatult põhjustada mõne muu keele mõju: „ .. tava- ehk lineaarse mõtlemise seisukohalt väikesed või tähtsusetuina paistvad nihked1 meie teaduskeele ja üldse eesti keele kasutuses võivad endas kätkeda arengustsenaariume, mille reaalteaduste analoogid on ootamatud, kuid kindlalt verifitseeritud.“ Põhjendatult järeldab ta: „Seetõttu on esmatähtis kaitsta eesti keele kultuurkeelena säilimise strateegilist tagajat – eestikeelset ülikooliharidust ja teaduskeelt“ (lk 23 ja 25).

Et raamat saaks toimida õpikunagi, on eesti teaduskeele olukorda käsitleva saatesõna järele lisatud olulisemate teaduskeele terminite loend koos iga tähistatava mõiste määratlusega. Teadlaskonnaski jääb võimest eristada mõistet ja terminit vajaka, mis võib eksitada õppureid, ähmastada teadusteksti ja raskendada oskussõnastike koostamist. Mõiste tähistab teadmusüksust, mis viitab mingile mõtestatavale olemile ühese tunnuste kogumina. Iga mõiste sisu tuleb määratleda ehk defineerida. Termin on mingi valdkonna (üld)mõiste sõnaline tähis, mille otstarbekust võib olla vaja selgitada.2

Taastagem eestikeelse teaduse loomulik koht. Seniste haridus- ja teadusministrite valik tunnustada kogumikku annab lootust, et taastame eestikeelse teaduse loomuliku koha ühiskonnas. Selle vajadust rõhutab sügisest saati riigikogu kinnitust ootav „Eesti keele arengukava 2021–2035“. Üheks strateegiliseks eesmärgiks on siingi seatud toetada eestikeelsete teadustekstide loomist ja avaldamist ning eesti teaduskeele, sh oskussõnavara arendamist ja ajakohasust.3 Lootkem, et arengukava peagi kinnitatakse, et siis päriselt neid sihte järgida, senisest läbimõeldumalt ka riigina eesti teaduskeele arengut ja õpet toetades. Praegusele vajakajäämisele on ses kogumikus juhtinud tähelepanu metallitehnoloogia insenerid Jakob Kübarsepp ja Priit Kulu: „Oskuskeele loome toimub praegugi tänu nende õppejõudude ja teadlaste entusiasmile, kelle emakeel on eesti keel ja kel mure eesti keele staatuse pärast kõrgharidus- ja teaduskeelena. Kahjuks sel tööl nagu mitmel muul ühiskonna teenimiseks liigituval tegevusel (õpikute ja käsiraamatute koostamine, teaduse ja oma eriala populariseerimine, standardite tõlkimine jms) ei ole seni veel sellist kaalu ja väärtust kui teadustegevusel“ (lk 209).

Rohkem rõhku terminivarale. Riigikogu kinnitust ootab ka „Haridusvaldkonna arengukava 2021–2035“, kus on ühe esmatähtsa eesmärgina ühist kultuuri- ja väärtusruumi kujundamaks esile tõstetud eesti keele kui kõrgharidus- ja teaduskeele arengu toetamine. On tänuväärt, et uued arengukavad on püütud ühitada, ent rohkem rõhku võinuks panna selgele, süsteemsele terminivarale.4 Riigikogus saaks veel eksperdi­arvamuste põhjal nii teha. Sõnatäpsus on äärmiselt oluline arengukavadeski, neist juhindutakse aastaid. Veel olulisem on see hariduses. Nagu tõdeb kasvatusteadlane Tiiu Kuurme: „Tänapäeva muutlikus tegelikkuses elame üle kiireid teisenemisi ka sõnavaras, mida kasutatakse kasvatusest ja haridusest kõneldes. Sõnal on võim ja jõud vormida tegelikkust, sest keel on sotsiaalse tegelikkuse osa, mis seda tegelikkust aktiivselt ka vormib ..“ (lk 99).

Tuleks teadvustada, et hariduse headust mõjutab keele täpsus ja selgus. Sestap on vaja riigi toel arendada kõrgkoolides teaduskeeleõpet igal erialal, eriti õpetajahariduses. See eeldab, et õppejõude-teadureid valides tunnustataks rohkem eestikeelseid teadusartikleid, õpikuid ja terminitööd. Haridus, teadus ja kultuur on ühtlasi olulisemaid kirjakeele rikastajaid. Nagu on tõdenud Johannes Aavik: „Ainult siis rahvas väärib olemasolu õigust, kui tal on rahvuskultuurilisi väärtusi, millede kadumisest oleks kahju. Tähtsaim rahvuskultuuriline aare on arenenud ja väärtuslik kirjakeel.“5

Unustada ei tohi, et üldkirjakeel ning oskus- ja teaduskeel mõjutavad üksteist vastastikku. Kui üldkeeles tarvitatakse näiteks sõnu rahvus, rahvas jt lähedase sisuga keelendeid üsna avaras tähenduses (ka sünonüümidena), siis teaduskeeles peaks neidki kasutatama täpselt määratletud mõistete tähisena võimalikult ühetähenduslikult.

Täppis-eestikeelsus kõrghariduses ja teaduses tagab eesti rahva, keele ja kultuuri kestmise läbi aegade, edendades ja avardades ühtlasi üleilmset teadusmõtet ning tuues kasu Eesti ühiskonnale teadmusloome ning kõigi haridusastmete kaudu.

Peep Nemvalts on TLÜ teaduskeele­keskuse juhataja.

1 „Tähtsusetute“ nihete kohta vt mh Väino Klaus, Inglispärase grammatika pealetung. – Sirp 26. II 2021.

2 Vt ka Peep Nemvalts, Mõistestik korda, terminivara otstarbekaks. – Sirp 10. III 2017.

3 Haridus- ja teadusministeerium. Haridusvaldkonna arengukava 2021–2035, lk 19.

4 Vt ka Peep Nemvalts, Haridus formaalse väljundamise distantsil. – Õpetajate Leht 11. XII 2020.

5 Johannes Aavik. Aforisme eesti keelest. – Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika. Istandik, 1936, lk 428.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht