Erudeeritud matsi võitlused estorantoga

Eesti (kirja)keele muutmine keskmise Euroopa standardi poole algas sajandite eest ning palju sellest on jõudnud ka kõnekeelde. Nii ei saa kõnekeelgi olla universaalne imerohi.

ANDRES HEINAPUU

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Raamat sisaldab 26 Jaan Kaplinski keelde puutuvat esseed-kommentaari, alates aastast 1962. Kuus neist on ilmunud esmakordselt. Avakirjutises „Oma keel ja keeled“ seletab autor ära oma keelelise tausta ning annab ülevaate oma õppimistest-tegemistest.

Kaplinski on tegelnud keelega ka akadeemiliselt ja süstemaatiliselt. „Tagantjärele leian, et see töö polnud suurt väärt, oli mehhanitsistlikult naiivne, püüdes kõike transformatsioonigrammatika reeglitesse mahutada,“ ütleb ta ise selle kohta. Muidugi, ühe vaba mõtleja jaoks on iga järjekindel meetod liiga kammitsev. Siiski arvan, et Kaplinski transformatsioonid on mõistlik viis eesti liitsõnade moodustamise seletamiseks, eriti keele nimetavalistest-omastavalistest-tüvelistest liitumistest arusaamiseks. (Vt „Liitsõna moodustamise tüübid eesti keeles (generatiivse grammatika seisukohalt)“ TÜ toimetistes „Keele modelleerimise probleeme 2“, 1968.)

Generatiivse grammatika harrastus andis Kaplinskile ka ühe lähtekoha järgnevaks tegevuseks. Nimelt kuulub GG enesestmõistetavuste hulka, et keele­uurija materjaliks on tema enda keelekompetents, juba olemas tekstid vms ei ole sellest autoriteetsem. Oma keelealastes arutlustes ongi Kaplinski lähtunud suuresti just omaenda keeletajust.

Teine oluline mõjutaja on olnud Sapiri-Whorfi hüpotees keele mõjust mõtlemisele. Raamatust saab teada, et just Kaplinski andis Uku Masingule lugeda Whorfi tööde kogumiku, millest too sai „tublisti inspiratsiooni oma boreaalse mentaliteedi esse jaoks“.

Tubli kolmandik raamatust kõneleb filosoofiast: kuidas sõltub filosoofia keelest, milles teda tehakse, ja millises suhtes on keel meie tajudega. Omaette teema on Martin Heidegger ja tema tõlkimine. Selle võib kokku võtta ühe lausega: Heideggeri filosoofia on nii otse seotud saksa keelega, et ta teoste eesti keelde tõlkimine on mõttetu ja võimatu. Pole mõtet eesti keele sisse saksa filosoofia keelt ehitada.

Olulisem on artikkel „Eesti filosoofia?“, kus Kaplinski arutleb defineerimise, võimu ja filosoofia üle. Eesti keel ei kipu määratlema, Euroopa filosoofia aga määratlemisest alguse saanud ongi. Eesti filosoofia peaks olema keele elustamine, keeles uinuvate mõttearenduse-võimaluste leidmine ja neile elu sissepuhumine. Niisugune filosoofia peab juba loomu poolest erinema sellest, mida Euroopas filosoofiaks peetakse. Kaplinskigi ütleb, et pole oluline, kas seda filosoofiaks nimetada või mitte, ja lõpuks jõuab välja „naljafilosoofiani“. Niisuguse määratlemata, meile omase filosoofia üle peaks edasi mõtlema küll.

Keelekorralduses on Kaplinski eeskujuks Kaarel Leetberg, kes vastandus möödunud sajandi 20ndail keeleuuendusele, ning Valter Tauli, tõenäoselt parim eesti keelekorralduse asjatundja. Keeleuuendusevastases võitluses tuleb taas kõne alla Whorf ja tema termin SAE (Standard Average European). Tegelikult oli nii Aaviku keeleuuendus kui ka Veski keelearendus suunatud ühele ja samale eesmärgile: teha eesti keelest kultuurkeel, s.t muuta see sarnaseks saksa, vene või prantsuse keelega. Aavik oleks nõus olnud niisuguse parafraasiga: „Eemale matsist ja tema keelest!“ Tulemuseks on uus keel estoranto, mida õpetatakse lastele koolis nagu võõrkeelt.

Taustal on põhimõtteliselt erinev suhtumine keelesse: kui Aavikule on keel masin, siis Kaplinskile elav organism, mis areneb omapäi ja mida mehaaniliselt muuta ilma teda lõhkumata on võimatu.

Aavik ei sallinud sugugi eesti keelele omast uute tähenduste väljendamist liitsõnade abil ning mõtles nende asendamiseks välja uusi tüvisõnu. Kummalisel kombel arendasid näiteks marid samal ajal oma keelt just liitsõnade abil, kuni nõukogude võim sundis nende asemel vene laensõnu tarvitama. Alles möödunud sajandi lõpupoolel hakati Juri Anduganovi eestvõttel vähehaaval liitsõnu rehabiliteerima. Sama on Kaplinski ette võtnud läbi raamatu. Liitsõnadega haakub ka tema vaen lühikese superlatiivi vastu. Tõepoolest, endisaegne pruuk kirjutada parima asemel kõigeparem ei tundu keelevõõras, sest on sisuliselt liitsõna (nagu ka saksakeel jms, mis keeleuuenduse-arenduse käigus lahku löödi; soome keeles on siiani alles nt Ratakatu, mis meil peaks Raja tänav olema).

Teema võib kokku võtta tsitaadiga: „Eesti keelele on estoranto suurem oht kui vene keel. Nii tuleks emakeelt kaitsta eelkõige estoranto vastu. Mis tähendab, et tuleks unustada koolis või mujal õpitud „õige“ ja tagasi minna vaba kõnekeele juurde.“

Jaan Kaplinski Põlvamaal Kõllestes oma maakodus.

Alar Madisson / Eesti Kirjandusmuuseum

Olen arvanud, et eesti kirjakeel on juba alates Tapa keelepäevast 1978 (algatajad Joel Sang, Tiit Hennoste, Udo Uibo jt) vabanemas liigsest normatiivsusest ning läheneb kõnekeelele. Pärast Kaplinski raamatu lugemist sain aru, et see liikumine on olnud ikkagi liiga aeglane. Loodan, et selle raamatu ilmumine annab talle hoogu juurde.

Raamatus on veel palju huvitavat, millel siin peatuda ei jõua. Saab teada identiteedist, keelte staatusest ja selle muutumisest. Samuti sellest, mis põhimõtteist on Kaplinski lähtunud tõlkimisel. Esmakordselt ilmus kogumikus ka „Vivat lingua latina“, kus seletatakse ladina keele oskamise tähtsust ja surnud ühiste keelte ohutust teistele keeltele, erinevalt nt elavast inglise keelest, mis neid lõhub. Esmapilgul tundus kummaline ühe riimialase artikli lisamine, kuid lugedes selgus, et see sobib seltskonda küll. Kaplinski eruditsioon on nii laialdane, et ületab keelkondade ja keele­teaduse piirid ning võrdlused-arutlused on õpetlikud. Üks näide: ülikoolipäevil jäi mulle veidi segaseks, kuidas tühjade bensiinitünnide tule­ohtlikkus Benjamin Lee Whorfile tema teooria algtõukeks sai. Artiklis „Tühi ilmaruum“ seostab Kaplinski sõna tühi eitusega nii veenvalt, et mulle hakkab mu ammune rumalus veidergi tunduma.

Tihti on kutsunud Kaplinski üles teisi algatatud teemaga süstemaatiliselt tegelema, sama tihti on jäänud see teistest tegemata. Küllap on tänapäeva akadeemiline teadus nii spetsialiseeritud, et laiemat vaadet ei vajata.

Sageli rõhutab Kaplinski vene keele sarnasust eesti keelega. Tõepoolest, Uurali keelte substraat vene keeles on märgatav. Kaplinski lähtub oma võrdlustes Nietzsche tõdemusest, et meie keeltes on subjekt nõrgalt arenenud, ja toob näiteks analoogiad mul on rahaу меня есть деньги ning et venelanegi võib öelda koidab, täpsustamata, kes või mis seda teeb. Analoogiat on ka mujal, nagu paarissõnad jm. Loetagu raamatust. Ei tohi siiski unustada üht olulist erinevust. Uku Masing on korduvalt kõnelnud indogermaani keelte vastandamismaaniast, kui eituse abil moodustatakse uusi mõisteid. Meie keeltes on see võimatu, vene keel on aga väga vastanduv. Nt недруг on venelasele vaenlane, meil nii ei ole: kes ei ole sõber, ei pea selle pärast veel vaenlane olema; halb ilm on neil непогода, eesti keeles on võimatu öelda, et ilma ei ole. Ilm on meil alati, ükskõik, kas ta meile meeldib või ei. Rannailmaga suusatama ei minda ega suusailmaga randa. Eesti keele mitte-sõnad on juurdunud saksa keele mõjul. Siiski on nad enamasti lihtsad eitused, mitte nagu saksa Unkraut (’umbrohi’, Kraut on kapsas, umbrohi siis mittekapsas). Ometi võib need mitte-eitused asendada lauses ka millegi paremaga. Ilmselt inglise keele mõjul on mitte-sõnad viimasel ajal vohama hakanud. Mõeldagu enne nende tarvitamist, kas saab ka teisiti öelda. Enamasti saab.

Veel ühes asjas tahaks vaielda. Artiklis „Keel ja tõelus“ seisab: „keel on informatsioon, mis võib sisaldada informatsiooni ka millegi muu kohta“. Kaplinski on siin ise liialt defineerima hakanud. Keel ei ole mu meelest informatsioon, vaid hoopis viis, kuidas informatsiooni edasi anda. Muuseas, Uku Masing on arvanud, et meie keeltes on „kuidas?“ palju tähtsam kui „mis?“.

Ja lõpetuseks: nagu raamatustki lugeda, algas eesti (kirja)keele muutmine „keskmise Euroopa standardi“ poole juba sajandeid tagasi ning palju sellest on jõudnud ka kõnekeelde. Nii ei saa kõnekeelgi olla universaalne imerohi. Radikaalsemaks vastukaaluks võiks olla vanemate, veel rikkumata keelendite teadlik juurutamine nii kirja- kui ka kõnekeelde. Ühe niisuguse katse on aasta­kümneid tagasi teinud Kalle Eller paradoksaalse pealkirja all – „Keeleuuendus“.

Kaplinski raamatut julgen soovitada igaühele, kes tahab sõnade, väljendite, keelte ja maailma üle mõtteid mõlgutada.

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht