Horror-tõlkijate pealetung

Ellen Arnover, (keele)toimetaja

Alustuseks üks mälupilt möödunud suvest. Läksin kinno vaatama „Jane Austini tõrjutud tundeid”. Film oli täiesti vaadatav, ometi lahkusin rahulolematult, sest tõlge hakkas rohkem tähelepanu endale tõmbama, kui see ühe filmi puhul mõistlik oleks olnud. Tavaliselt ei pane tähelegi, kas tõlge vastab sellele, mis kuuled, ja tänapäeva filmitekst on nii primitiivne, et jälgimisega pingutama ei pea. Seekord tegi mind valvsaks juba asesõna „teie” järjekindel suurtäheline kasutus,  mis kindlalt reedab, et tõlkija ei ole eesti keeles kodus. Tom Lefroy pöördub vallalise neiu Jane Austini poole „proua” (nähtavasti ütles ta aupaklikult madam või ma’am, s.t ’armuline preili’), Inglismaa krahvkonda nimetatakse hoopis riigiks, vähegi keerulisem lause, mis algkeeles on olnud kindlasti täiesti loogiline ja mõistetav, antakse edasi sisutu mulinana. Ridamisi tuli järjest suuremaid prohmakaid, mille „loominguline käekiri” tuli kangesti tuttav ette. Kas tõesti seesama tõlkija,  kelle raamatutõlget ma parajasti toimetan?

Küllap siiski mitte, lihtsalt abitute tõlkijate „stiil” on äravahetamiseni sarnane. Kust see omandatakse? Kes õpetab? Keegi ei ole kunagi kuskil õpetanud, et eesti keeles peab asesõna kirjutama suure tähega, et kõik väljendid ja nimetused, mis teises keeles on suure tähega, kirjutatakse eesti keeles täpselt sama moodi. Rääkimata interpunktsioonist – see järgigu tõlkija meelest raudselt originaalkeelt! 

Inglise keel on ääretult salakaval ja peaks ettevaatlikuks tegema igaühe, kes sellega rinda pista julgeb. Paraku julgusest puudu ei tule ja endas enam ei kahelda – nii tahaksingi hoiatada pealekasvava uue põlvkonna horror-tõlkijate eest, kellega kokkupuude on tõeline õudus igale toimetajale. Tõlkide ja tõlkijate liidust sain veel kord kinnitust, et selliste tõlkijate olemasoluga on juba justkui lepitud, neid tulevat järjest juurde. 

Horror-tõlkijad on saanud moodsa hariduse, võib-olla välismaal, neil on omandatud teaduslik kraad, ambitsioonid on suured, aga teadmised väiksed. Tõlkija arvates on aega vähe ja makstakse vähe, sellepärast kontrollimise ja kahtlustega ennast ei vaevata. Mida ei osata tõlkida, jäetakse toimetajale – las pusib.

Ka kogenud tõlkija komistab aeg-ajalt mõne väljendi otsa, mis teeb palju nalja – mitte viha! – tõlkijate-toimetajate siseringis, nii et kõige magusamatest pärlitest võiks ühistööna eraldi väljaandegi kokku panna. Klassikaks on saanud „ma olen külm, ma olen väga külm” (I am cold) või „ta läks trepist üles ja muutus” (she went up and changed for dinner), „näe, tal on tursk püksis” (cod-piece on XV-XVI sajandi meestepükstel genitaalide kaitse) või et õhtul enne väljaminekut „laseb naine juuksed alla”, mis tähendab hoopis, et ’lööb ennast üles’.

Horror-tõlkijad nalja ei tunne, nende apsakad  kedagi naerma ei aja, viitavad pigem silmaringi piiratusele ja lauslollusele. Nt „Julius Caesar alistab Pompei, kes põgeneb Egiptusesse” (Julius Caesar defeats Pompey, who flees to Egypt); „Anahoriidid eemaldusid ülejäänud maailmast nii põhjalikult, et neile loeti ette viimased usutalitused”, p.o „anahoreetidele tehti viimne võidmine” jne. Kas teate, et Elizabeth I „tegi oma nägu valgemaks seguga, mis koosnes munast, pihustatud munakoortest, mooniseemnetest, valgest  tinast, booraksist ja alumiiniumist”? (She whitened her face with a mixture of egg, powdered eggshells, poppy seeds, white lead, borax and alum); et „Potemkinist tegi Katariina Impeeriumi printsi” (She made Potemkin a Prince of the Empire); et Austen on kirjutanud romaani „Pruut ja eelarvamus” („Pride and Prejudice”); et „Inglismaal tekkis Luddite liikumine” (p.o ludiitide); et „Sidney Herbert oli Inglise sõjasekretär”, (p.o Briti sõjaminister); et „franko-preesi sõja tõttu 1870” pidi  kunstnik Mary Cassatt Ameerikasse tagasi pöörduma?

Terakeste sõkaldest eraldamine on kriitikavabade horror-tõlgete puhul äärmiselt vaevarikas ja tõenäoliselt üks toimetaja kõike ei märka, avastamist jätkub ka lugejale. Üha rohkem küsitakse: kas ikka peab toimetaja laused eestikeelseks ja mõistetavaks tegema, kui copyright on tõlkija ja kirjastuse oma?