Ideoot ehk Kui ortograafia kipub tegutsema tõlkija eest, saab abi internetist

HELI ALLIK

Täna on Euroopa keeltepäev ja 30. september tõlkijate kaitsepühaku Püha Hieronymose päev. Siinkohal pisut sellest, kuidas tõlkida suuri klassikuid õhtuti mõnusalt mööda netifoorumeid surfates.

Oletame, et tõlkija võtab ette eksperimendimaia prantsuse kirjaniku Raymond Queneau’ 1959. aasta romaani „Zazie metroos” („Zazie dans le métro”), mis tegi tolle hetkeni vaid kitsamas ringkonnas tuntud autori üle maa ja kaugemalgi tuntuks.

Kiirelt kultusteoseks saanud raamatu menu taga on kindlasti tegelased ja lugu. Krõbeda ütlemise ja terava silmaga provintsitüdruk Zazie, midagi Pipi, Tootsi, Lolita, Karlssoni ja Alice’i vahepealset, satub esimest korda Pariisi ja veedab oma transvestiidist onu juures mõned äärmiselt seiklusrikkad päevad.

Vähem tähtis pole ka romaani keel, mida Queneau ise nimetas néo-français’ks ehk uusprantsuse keeleks, ja selle lingvistiline lähtealus ehk fonetik. Meenutagem, et prantsuse standardkeeles erineb hääldus tuntavalt kirjapildist ja näiteks seesama Queneau’ loodud foneetikat tähistav sõna fonetik kirjutatakse standardreeglite järgi phonétique. Queneau’ uus keel tähendab niisiis sõnade kirjapilti, kus on järgitud hääldust ja mitte konventsionaalset ortograafiat. Toon selgituseks ka paar näidet.

Lisaks neile hääldusreeglitele, mis igas õpikus kirjas, on prantslastel kalduvus liigrasket (kolme või enama häälikuga) konsonantide gruppi häälduses niinimetatud tumma e-ga lahjendada.1 Sellest lingvistilisest tõsiasjast inspireeritud Queneau paneb onu Gabrieli suhu korrektse sõna exprès (meelega) asemel uudisleiu exeuprès. Teiseks liigub tumm e oma kohalt näiteks tihti ettepoole ning korrektne liitsõna peine de mort (surmanuhtlus) saab seeläbi Zazie’ suus ilusa kuju peine ed mort. Kolmandaks võib seesama tumm e sõnadest hoopistükkis kaduda ja nii võtab näitav asesõna cette (see) Queneau’ elegantse käe all värskendava kirjavormi steu. Muudatused tabavad teisigi häälikuid peale tumma e ning sellest teadlik Zazie (Queneau) ütleb võluvalt sõna homosexuel (homoseksuaal) asemel homosessuel ja sõnade quelque chose (midagi) asemel kèkchose. Suulisele hääldusele omast metateesi ehk häälikute kohavahetust praktiseeriv Zazie nõuab kokakoolat sõnadega Je veux un caco-calo! ning arvestades, et prantslaste suus muutub häälik d tihti häälikuks g, vannub ta korrektse hüüatuse non de Dieu! (kurat võtaks!) asemel vormis nondgieu!. Foneetiline mäng ei jää Queneau’ romaanis aga ainuüksi ühe sõna tasandile, vaid sellesse haaratakse ka liesoon (täishäälikuga algavate sõnade kokkusulamine eelneva sõna lõpuga) ja elisioon (täishäälikute kadu sõnapiiril). Neistki nähtustest võtab Queneau mis võtta annab, skeutadittaleur röögatab onu Gabriel tülitajale, selle asemel et hüüda ce que tu as dit tout à l’heure (mis sa just ütlesid), moi zaussi, nõuab Zazie, kui peaks ütlema moi aussi (mina ka) – ja samas vaimus edasi.

Niisugused hääldustendentsid on prantslase suus sagedased, kuid enamasti ebateadlikud ja kirja need enamasti ei jõua. Kiri on kiri, kõne on kõne. Ühest teise liikudes vahetab inimene automaatselt koodi ja transkribeerib helid, nagu kokku lepitud. Queneau on aga tõelise stiilimeistrina need häälduse tegelikud tõsiasjad alateadvuse soppidest päiksevalguse kätte meelitanud, reeglite alt välja puhastanud ning neile kirjanduses täieõigusliku koha leidnud.

Ka eesti keeleteadlased on toonud mitmeid näiteid sellest, et levinud seisukoht, mille kohaselt eesti keele hääldus vastab kirjapildile, pole lõpuni tõsi.2 Sõna äia ütleme tegelikult osastavas käändes äjja ning sõna viies – viijes. Sõna ootate hääldame oottatte, sõna aknad tegelikult akknat ja sõnad iga kord – ika kort. Sõna veatu kõlab meie suus tegelikult viatu, sõnad noad on toas – nuad on tuas. Arhitekt on eestlasele arhhittekkt ja pae – paae. Metateesi esineb ka eesti häälduses: auhind kipub pahatihti häälduma hauind. Sõnapiirid on meie häälduses peaaegu sama ujuvad kui prantsuse keeles: mul ei ole ütleme mul-leij-jole. Ja nagu prantslased, nõnda ka meie oma hääldust niisugusena ei taju – selle kirjapanemisest rääkimata.

Tõlkimine on aga teadvustatud tegevus. Tõlkijat, kes eestindab kõnekeelseid tekste, võivad needsamad emapiimaga omandatud ja muidu vägagi vajalikud transkriptsioonireeglid ka eksitama hakata. Ortograafia kipub tegutsema tõlkija eest.

Mida siis teha? Kust saada abi iseenda ärapetmiseks? Queneau’ puhul väga mõnusasti internetist.

5. XII 2013 Sirbis on ilmunud Tiit Hennoste netikeelt käsitlev artikkel „kuule ma eemale nüüd”. Autor kirjutab: „Netile omaseks peetud keelega mängimist näeb netikeeles tegelikult väga harva ning eesti netikeele morfoloogia ja tuletus on üllatavalt kirjakeelne.” Hennoste näited (vbndst, nujah, mõtsin, öheksa, ästi, maitea, ei läind, refekas, missa, vä, suht, nagu, vat, noh, kule, ee, aa) mõjuvad keeletundlikule lugejale üsna tuttavlikult ega jäta tõepoolest muljet netikeele suuremat sorti loovusest.

Kuid kui Hennoste otsis netikeelest teadlikku kõnekeelsuse taotlust (ja leidis vähe, sest see eeldabki juba teadlikke keelekasutajaid), siis asjale veidi teise nurga alt vaadates võib öelda, et netikeeles vohab keeleuuendus kohati kõige loomulikumal ja süütumal moel. Toon ühest eestikeelsest netifoorumist mõned näited. Teagnoos. Laovärvid (silmadele). Antibeebibillid. Potikud. Rasseerima. Pikiinid. Papakoi. Fikerkaar. Kombetentne. Himur (pliidi kohal olev õhupuhasti). Higemed. Toalettkleit. Hintelligentne. Pettja (kuidas teil, kas ka mees pettja). Transtsport. Vaskanatoomia. Ooksendama. Aaptekk. Lennukifrakk. Trastiline. Rönkken. Audism. Pruutbaar. Aukküsimus. Algiri (allkiri) ja teebu-õli (teepuuõli). Prefektne. Parkimistraff. Kombensjon. Kombliment. Rituusid. Argivahe. Hargipäev. A sotsiaal (asotsiaal). Piindlik. Kuradi ioodik. Visioloogiline lahus. 10-balli süsteem. Drikoofoor. Bulli tegema. Vana haisev rocky beer. Neoroos. Lütsjom. Kaua lennd kestis?

Siin on tegemist juhuslike hääldus­intuitsioonidega, keeletunnis mõistagi vigadega. Suulist kõnet imiteerivat teksti tõlkides on netivestlused aga see väga vajalik korpus, kus tõlkija saab õhtuti arvutivalgel kümblemas ja alateadvust kangeist rõivaist vabastamas käia. Kõnest kirja liikudes lülitub automaatselt sisse koodivahetusprogramm. Netis peaaegu unustatakse, et kirjutatakse. Inimesed tunnevad pigem, et räägivad, ning nii lipsab kirja kahe transkriptsioonisüsteemi vahelt seda, mis muidu püsib kindlalt meie suus. Suure prantsuse klassiku Queneau’ tõlkimiseks pole ent paremat abi.

„Sa oled lihtsalt ideoot,” ütleb Tuuli Kochi artikli „Lausing: Sepp ja Parbus läksid vangi Savisaare eest” (Postimees 16. XII 2013) puhul üks pahane kommentaator teisele.

VÕSi järgi tulevad idio-tüvelised sõnad eesti keelde kreekakeelsest idios’est (oma, era, enda) ja ideo-tüvelised sõnad kreekakeelsest idea’st (laad, algkuju, põhiolu). Seda kummalist etümoloogilist lühist on ilukirjandust tõlkides vahel päris kasulik meeles pidada. Kirjandus võidab endale tihti ruumi kõige ootamatumatest kohtadest. Ja võib juhtuda, et tema igavese nõiatriki tõttu saab kõige „idiootsemast” tekstist uus „idee”, uus „ideaal”.

1 Suulise prantsuse keele kohta vt nt Françoise Gadet, Le Français populaire. PUF, Pariis 1992; Sophie Jollin-Bertocchi, Les Niveaux de langage. Hachette, Pariis 2003; Aurélien Sauvageot, Analyse du français parlé. Hachette, Pariis 1972.

2  Vt nt Einar Kraut, Eesti keele hääldamine. TEA, 2000.