Kärt Hellerma

Suvi 2003, Ristivälja ? Käina.

Üks õhtu

I

Päike lõõskab lagipähe, keskpäevane õhk on kuiv ja tuline, valgus kalk ja ere. Palavus on kestnud vaid mõned nädalad ja juba hakkab see tüütama.

Siin, Hiiumaal, pole kaua vihma sadanud, vili ikaldub, kartul ei kasva, porgandid-peedid kiratsevad. Paar päeva tagasi tuli paar piiska, mille maa ahnelt neelas, aga pilved sõuavad endiselt nagu narritades saare kohalt kahelt poolt reas üle. Vahel kostab taeva äärest kauget müristamist, aga vett täis pilvelaamadel näib olevat käsk siit eemale hoida, lasta vihmal sadada ükskõik kus, ainult mitte siin, sellel saarel.

Astun mööda külateed, mis ei lõpe ega lõpe, vehin kotiga, et tõrjuda põdrakärbseid ja parme. Pea on  uimane, juuksed kleebivad otsmikule ja higi voolab mööda selga. Võtan kotist veepudeli ja lonksan. Veel on vastik mage maitse.

Tee ääres lokkavad angervaksad, valge vahuvaip laotab end mahajäetud taluõuedes ja võssa kasvavatel heinamaadel. Ka põdrakanep vohab, tema, suur kohaneja, elab hädaajad teistest hõlpsamalt üle. Aasa kirjavad hiireherne sinakaslillad laigud, mille vahelt kumab tedremarana ja tulika kollaseid õietriipe. Kollane tuleb tuttav ette: sama värvi õied levitasid suve hakul Lasnamäe tühermaadel võikat maguslääget vina. Erkkollased umbrohuväljad ? rakvere raibe! ? ulatusid silmapiirini, kõrgusid ülbelt üle möödujate peade, kuulutades, et inimesed pole ainsad, kes on võimelised absurdi tootma.

Külatee viib välja pikale sirgele kruusateele, kus kerge tuuleõhk parmud ja kärbsed minema peletab. Seal kerkib hing kergena õhku, jättes maa peale marssima vaid vaevatud ihu. Korraga olen nagu sufi, kes tee peal rännates kõndivaks surnuks muutub, hüljates ilma südametunnistuse piinata oma maapealse kesta.

Õnnis olukord, mil hing ihust eemal seikleb, ei kesta kaua, sest mööduv auto kallab mu peene halli tolmuga üle. Püüan kilekotti mässitud arvutiklaviatuuri tolmust säästa ja paremini kaenlasse sobitada. Paar päeva tagasi läks klaviatuur katki. Nüüd tuleb see viia parandajale, ühele Käina rauapoe mehele.

II

Kui arvuti ei tööta, tuleb ajada läbi sõnadega, mida üles kirjutada ei saa. See ei tähenda tegelikult midagi. Sõnad kirjutavad end ise, tulevad, kui tahavad, ja kaovad mõnikord jäljetult. Järgneb päevi ja nädalaid rahutust, hüljatustunnet, kurbust, mis nahast nähtavalt nõriseb, hulk läbi töötamata elu, klompe ja känkraid, mis üksteise võidu kisendavad: vaata, ma olen siin, kuulun sulle, olen su elu osa! Ära jäta mind keldrinurka, pööningule, puuõõnde, unkaauku, segasena seina äärde! Sina ei kuule ega näe, kõlgud tusa ja kõrkuse vahel, aeg-ajalt noomid ennast piinatult: ei tohi tõrkuda, ei tohi ühtki tegemist teisest paremaks pidada, aegu halvaks ja heaks lahutada. Süda ei usu seda juttu, on kurbust pilgeni täis, nõretab kurbusest nagu kärg, suur ja rabe. Mõnikord ajab kurbus üle, valgub südamest silmadesse, kust tilguvad rasked piisad köögilauale ja aitavad jälle natuke edasi.

?Eile õhtul oli jälle udu, mis oma kitsast valget nägu alguses eemal heinamaa kohal vilgutas, hiljem aga otse maja külje alla hiilis: mahe, piimjas aur, vee ja õhu niiske luule, mis mu alati natuke somnambuulseks muudab, aga ka südant kergendab.

Metsa äärde tekkis lai udulint, mis lehvis maa kohal nagu hiiglaslik pruudiloor, otsekui mälestus mõne õrnalt õhetanud pruudi ammumöödunud pulmapäevast, mis tema elu korraks igavikku üles tõstis ja siis hellalt, aga kindlalt noorusest vanaduse poole suunas. Hele udukangas lainetas, igavesti noored uduhaldjad  tantsisid, öösse sulguvat maad kattis leebe rahu.

Imelik, kuidas linnaudu ja maaudu üksteisest erinevad, mõtlesin. Üks mässib püstjad paneelmüürid vatist kookonisse, muudab need pehmete piirjoontega võlulinnaks, teine tekitab valguspildi, mis laseb endast läbi vaadata ka siis, kui silmaga enam suurt midagi ei näe. Udu, peenema maailma ilmutusvann, võtab kõik endale külge, elab varjuna läbi.

Ka mereudu on teistsugune kui maaudu. Ähvardav tinane udulaam võtab näiteks Kadriorus mõnel keskhommikul vastu Lasnamäelt alla sõitjaid. Alles oli taevas kirgassinine, päike siras, aga järsku on ümberringi niiske, hämar ja jahe. Vanadest pargipuudest on saanud sünkroheline, suitsja katte varjus kord-korralt pimenev nõiamets. Nagu halli käsna sees ringutab käsi Russalka, udusõdalaste musta riietatud ema. Puude jändrike tüvede varjust tavaliselt paistev meri on aga hoopiski haihtunud ja maailm lõpeb nagu niidetult ära.

Mõned uduolendid pidid olema kurjad, eksitama teekäijad udus ära, nii et need jäävad nagu äratehtult tammuma ringiratast tuttavates, aga ühtäkki võõrastes ja vaenulikes paikades. See palju ei loe: maailm, mida udu parasjagu ei kata, ei pruugi samuti olla turvaline ja sõbralik paik.

Olen udu siidjasse ihusse pööraselt kiindunud. Võiksin udu sisse elama jäädagi.

 

III

Kurbus on oma reetlikud seemned külvanud sellessegi väikesesse majja võpsiku serval, mille suvel mõneks nädalaks endale üürisin. Ütlesin endale, et põgenen ära linnakära ja rahateenimise sunni eest, aga see oli vaid osa tõest. See, mille eest päriselt ära jooksin, ootas mind siin juba ees. Me oleme juba kohal, hüüti mulle ukselävelt veel enne, kui üle selle olin jõudnud astuda.

Nüüd olen siin päevi võidelnud nähtamatu halvakspanuga, kopitushaisuga, pirisevaid sääski trotsides hommikust õhtuni tuulutanud, lapiga ringi tuuseldanud, peletanud laiali nurkades peremehetsevaid ämblikke, visalt magamistoa ahju kütnud, kuigi öösiti ei lase palavus magada. Aga maja ei tee mu ponnistustest välja, peab mu üle peenikest naeru, siristab mulle laest saepuru kaela, laseb tursunud aknaraamidel mu näppe veristada ja ajab mu poole öö ajal kahtlaste kolksatustega üles. Rõskus- ja hallitushais löövad igal hommikul uue hooga ninna, need on imbunud sügavale maja seintesse, jätnud märgid diivani ja tugitoolide katetesse, kiskunud kõveraks toa- ja kapiuksed, muutnud pudedaks piidad ja põrandad. Rõhutus istub luukerena kappides, peidab end kummutisahtlites nagu kitt või igikelts, millega rinnutsi minemiseks pole mul varsti enam rammu.

Vastukaaluks hoian õhtuti kaminas kaua tuld, kuigi puud on samuti niisked ja tuli põleb vaevaliselt. Ent aeda piiravate sangleppade vaikne kohin, neist kiirguv uduvalgus ?  udu, mu salaarm ? ja aknatagusel heinamaal õhtuti söömas käivad metskitsed kaaluvad kiusliku maja tembud seni veel üles.

Hommiku eel öised kurnajad kaovad. Tõusev päike peletab peitu kõik kaamed kummitusnäod. Läpatisest toituvad vaglad poevad vundamendi sisse tagasi. See, kes öösiti pööningul askeldab, läheb vana tolmuse õlgmadratsi sisse varjule või muutub katuseräästa alla pillatud roostetanud naelaks. Alles jäävad värske õhk ja vaikus, mida häirib vaid kaugel kirev kukk.

?Triangel, mis majas ööd läbi käis, ei meeldinud sugugi mu vanale arvutile, mille heade sugulaste abiga Tallinnast Hiiumaale olin toimetanud. Ta püüdis mind küll korralikult teenida ? nii, nagu see tal juba aastaid kombeks ?, aga pidi tavalisest rohkem pingutama.

Tema truuduse panin puhtast rumalusest proovile. Üht tellitud artiklit tehes kavatsesin selles parasjagu viidata Toomas Liivi luuletusele, mille peategelane näeb kaubamajas riidevarnade vahel kedagi, kes istuvat inimeses eneses, nii et inimene ise ei teagi. Hildegard von Bingeni sõnade kohaselt peidab selle olendi võrgutusvägi end sageli just melanhooliasse, muutes inimese kurvaks ja ahastavaks.  

Käina mees, kellele kilekoti klaviatuuriga üle annan, ei tea, et arvuti hakkas tõrkuma täpselt selle olendi nime sisselöömise pealt. Ma ei hakka seda  ? et just siis käis otsustav krõks ? talle ka ütlema. Teen parem väikese tiiru mere äärde.

IV

Rudolf Tobiase majamuuseumi juurest viib alla luhaheinamaale väike rohtukasvanud tee. Nii kui sellele pööran, kaovad siia-sinna sähvinud mõtted ja hinge valdab kummaline rahu. Õieti tuleb kõigepealt terav rõõmusööst ja siis alles rahu. Jalge alla jääv maa mõjub korraga heldelt, nagu oleks ta mind ammu oodanud. Ümberringi laiub kadakane rohuväli. Kaugemal, merepiiri lähedal söövad rahulikult lehmad, nende seas ka üks pull, kes paistab pika vahemaa pealt küll ohutult miniatuurne, aga sunnib mind siiski karjast eemale hoidma. Pelgan pulle, mu lapsepõlveunede Draculaid. Siiski ei jää roostikuga palistatud rannajoon kohast, kuhu kitsas karjatee välja viib, enam kaugele.

Veidra kergendustunde ajel olen äkki hämmastavalt innukas: sööstan edasi, kargan mätaste vahel nagu plika, ei hooli ämblikuvõrkudest, mis kadakate vahel käsivartele kleepuvad, ega lehmakookidest, mis siin-seal rohus varitsevad. Loovin kõige kõrgema künka suunas, lootes leida merele paremat vaadet. Tardun seal üllatunult paigale.

Künkatagusel karjamaal seisab kümmekond hobust. Kuum päev on neid kõiki väsitanud, täiskasvanud loomad ja varsad on kogunenud troppi ning vehivad putukaid peletades laisalt sabaga. Ühe teistest eraldunud kõrvi hobuse kogu joonistab õhtutaeva taustale elava, maalilise kontuuri. Ta näeb mind, teeb mõne sammu minu poole, peatub siis ja tunnistab mind hoolega. Kiirustan talle nagu äratehtult lähemale. Komistan, takerdun rohus, mis kriibib valusalt sääri, peaaegu et veeren künkalt alla, aga ei suuda hobuselt pilku lahti rebida.

Seal me siis seisame ja vahime tõtt. On vaikne, vaid paar mesilast sumiseb kuivade kõrte vahel. Miski helgib õhus, õnnestab, ergastab. Kirgas õhtupäike saadab maa peale säravaid kiiri, paneb karjamaa, rohu ja roostiku värviliselt lõõskama. Maailm on laetud, lõpmatu, teise mõõtkavva tõusnud; taevas on hiiglaslik helendav õis. Tajun kiirgust, peent ja õrna valgusvõrku, valgus ujutab mu üle, kustutab janu, mida olen kaua kannatanud.

?Tagasiteel kohtan hiiglasuurt nastikut, kes päikese käes maanteel peesitab ja mind nähes laisalt liikvele läheb, kollaste põskedega pea korraks kobra moodi püsti ajab, segajat etteheitvalt takseerib, siis teepervelt majesteetlikult alla laskub ja kõrge rohu sisse kaob.

Kas olen loomaaeda sattunud, on esimene pentsik mõte, mis pähe tuleb. Siis on kõik juba möödas.

Järgmisel ööl näen vastu hommikut poolunes samasugust, aga veelgi suuremat kollase-pruunikirjut madu, kes kusagilt mu naba juurest vingerdades välja poeb. Madu on pikk nagu kütuserong. Ootan kannatlikult, et uss otsa lõpeks, et must lahkuks viimanegi tume piisk. Kui see juhtub, tulevad rahu, vaikus ja sügav uni.

Klaviatuuri saan samal päeval tervena kätte.