Keeletoimetaja muutuste ristteel

Ehkki keeletoimetajat rõõmustavad kiiremad muutused keelekorralduses, on tähtis leida tasakaal korrastatuse ja vabaduse vahel.

HELIKA MÄEKIVI, RIINA REINSALU

Sügisest alates on kogunud hoogu arutelu seniste ja tulevaste keelekorralduspõhimõtete üle. Teemat on käsitletud päevalehtedes, Vikerraadio „Keele­saates“, 22. jaanuari toimetajaseminaril ja 19. veebruari teemapäeval „Keelekorralduse äärmised võimalused“¹. Sõnavõttudes on muu hulgas kõneldud palju keeletoimetaja tööst. Avaldatud on nii toetust kui ka kriitikat, aga puudu näib olevat tervikpildist.

Muutuv ÕS, muutuv keeletoimetaja

19. veebruari teemapäeval ütles riigikontrolli keeletoimetaja Urve Pirso: „Toimetajad on keelekorralduse elluviijad.“ Keeletoimetaja kulgebki keelekorralduse järel ja kõrval ning vahendab keele­kasutajale mitmesuguseid reegleid ja keelenõuandeid. Viimase aja aruteludest kumab aga läbi etteheide, nagu teeks keeletoimetaja ÕSi soovituste järgimisel tekstile, selle kirjutajale või lugejale liiga.

Ajakohastamisest rääkides peetakse enamasti silmas sõnade tähendust. Mõistagi pole tarbeteksti keeletoimetajal midagi selle vastu, et lähendada normingut tegelikule keelekasutusele. Ta teab, et pastast makarontoodet ei saa, trenažöör valmendiga ei asendu, tupik umbteeks ei muutu jne, ning ootab pikisilmi muudatusi.

Keelekorralduslikke uuendusi suunatakse vaatama Sõnaveebist, kuid keeletoimetajad suhtuvad sellesse uude keeleinfo väravasse umbusklikult. Umbusu taga on entusiastlikud, kuid luhta läinud katsetused teha Sõnaveebi abil toimetamistööd. Kui ei teata, et õigekirja ja käänamist-pööramist tuleb endiselt vaadata ÕSist, uusi sõnu ja tähendusi aga Sõnaveebist, on segadus kerge tekkima. Nii võidakse arvata, et nepaallane võib kirjutada ka kahe a-ga, et suurisse pesisse passib igasse teksti sama hästi kui suurtesse pesadesse ja kastist välja on loova mõtlemise kirjeldamiseks ainuvõimalik väljend. Samade raskustega seisab silmitsi iga keelekasutaja.

Rubriik „ÕS soovitab“ toetab küll keeletoimetaja tööd, kuid kuna see kuvatakse lehe servas ühendsõnastikust eraldi, ei pruugita seda märgata. Vaateväljast jäävad eemale ka rubriigid „Veel sarnaseid sõnu“ ja „Veebilauseid“, kuid nendega polegi keeletoimetajal midagi pihta hakata. Seega jääb üleminekuaja Sõnaveebil vajaka just struktuuri selgusest ja teabe usaldusväärsusest.

Tekst, kirjutaja ja lugeja

Keeletoimetaja töötab kõigil keele­tasanditel, kuid tähtsaim neist on tekstitasand. Ta jälgib nii õigekirja, sõnavara kui ka lausestust ühe eesmärgiga – saavutada koostöös autoriga selge, mõttetihe ja köitev terviktekst. Sellegipoolest on üks sagedasemaid ülesandeid sõnade ja sõnavormide vaheldusrikkuse suurendamine ning häirivate korduste kõrvaldamine. Keeletoimetaja ei tõsta kätt, kui tekstis on kasutatud korra või paar sõna oluline, ent kui teadusteksti ühesainsas lõigus on oluliselt suurem, väga olulise tähtsusega, ei ole oluliselt kasvanud ja olulisi muutusi ei ole toimunud, pakub ta kirjutajale sünonüüme. Samamoodi soovitab ta muuta sõnavormi, kui õigustekstis algavad lõigud järgemööda väljenditega sellest tulenevalt, sellest lähtuvalt, sellest nähtuvalt ja sellest tingitult. Nii aitab toimetaja suurendada teksti elementide varieeruvust, andes juurde mahlakust ja paeluvust. Viimasel ajal tihti kuuldav väide, nagu nudiks keeletoimetaja tekstid standardseks, ei pea paika – hoopis vastupidi: ta pakub võimalusi, kuidas autori isikupära veel säravamalt esile tuua ja tekst lugejale selgemaks muuta.

Hiljutistes keelearuteludes on kirjakeele normi kohast tarbeteksti kiputud vastandama loomingulise ja loovaga. Tegelikult ei pruugi kirjakeelsus autori isikupära ja väljendusrikkust mitte kuidagi kahandada. Reeglite ja normingute järgimine ei tähenda automaatselt loominguvabaduse kadu. Mõeldagu näiteks Rein Veidemanni, Ene-Margit Tiidu, Mihhail Lotmani või Marju Lepajõe kirjutistele – need on täis nauditavat omapära ja nõtkust, ehkki on kirjutatud ja ka toimetatud kirjakeele normi alusel.

Toimetaja näeb oma igapäevatöös erakordselt erineva taseme ja stiiliga kirjutajaid. On palju terava sulega inimesi, kelle tekst vajab üksnes kerget poleerimist. Mõnel juhul tuleb sõnavahu taha peitu jäänud mõte koos autoriga välja otsida. On juhtunud sedagi, et autor palub suures hädas teksti lausa ümber kirjutada, sest tunneb, et omaenda oskustest jääb vajaka. Praegu tähelepanu keskmesse tõstetud keeleliste valikute vabadus, mis kajastub ka Sõnaveebis, tekitab temas pigem vastakaid tundeid ja ta ei oska ega soovigi sellega midagi peale hakata. Seda ei saa talle sugugi ette heita.

Külli Habicht osutas teemapäeval huvitavale paradoksile: „Suunav keelekorraldus võib mõnikord mõjuda rangemalt kui käskiv.“ Keeletoimetajad nõustuvad sellega kahel käel. Vahel võib anda ükskõik kui pehme soovituse, ikka on kirjutajaid, kes otsustavad seda võtta range üldreegli või käsuna. Võib välja pakkuda terve sõnapaleti, anda Sõnaveebi ja veel kolme sõnaraamatu lingid, aga ikkagi soovitakse teada, milline on „õige“ variant või mida keeletoimetaja ise eelistaks. Kui kirjutaja ja keeletoimetaja vahel on välja kujunenud usaldus, võib sageli kuulda palvet „Tee lihtsalt see tekst korda“ või „Ma ei oska valida, pane sa nii, et on õige, hea ja ilus“ või „Aita mul see mõte selgeks kirjutada“. Samamoodi on ka juuksuri, kodulehe koostaja ja raamatupidaja teenuste puhul: me soovime neilt lihtsalt head lõpp­tulemust või selget nõuannet, mitte segadusse ajavat kirjeldust töö käigu, ajaloo, vahendite ja valikuvõimaluste kohta.

Muidugi, nii nagu on olemas eri tasemel juuksureid ja raamatupidajaid, on ka keeletoimetajaid, kes võivad olla liiga innukad või vastupidi, liiga pealiskaudsed. Igal juhul kannatab autor ja hiljem ka lugeja. Kui toimetamise tõttu algne mõte soovimatult muutub või kirjutaja omapära kaob, tuleb toimetajal astuda samm tagasi. Ta peab jääma alati kirjutaja selja taha ning tegema viisakat ja diplomaatilist koostööd. Keelehoolde­allikad ei ole siinjuures mitte lajatamiseks, vaid heasoovlikuks toeks.

Suur hulk tekstiloojaid suhtub keeletoimetajasse kui heatahtlikku proovilugejasse, kes märkab värske pilguga ka seda, mille suhtes autor on muutunud pimedaks. Toimetaja ei tegele üksnes õige ja vale, vaid ka hea ja halvaga, lähtudes autori soovide arvestamise kõrval kõige tähtsamast: lugejast. Kui kogenud toimetajal tekib tarbeteksti lugedes mõttelünk, võib see suure tõenäosusega tekkida ka lugejal. See, et tekst lastakse keeletoimetada, on lugejast hoolimise märk.

Ehkki keeletoimetajat rõõmustavad kiiremad muutused keelekorralduses, kaasneb nendega hulk ebamäärasust, mille tõttu on veel raske uut ühendsõnastikku kasutada, soovitada ja aluseks võtta. Toimetaja tegutseb niigi arvukate tegurite mõjuväljas. Eri autorid ootavad erisugust lähenemisviisi alates minilihvist kuni teksti ümbertegemiseni. Tööandja võib soovida üksnes korrektuuri, aga ka teksti ületõlkimist või viimase otsustaja rolli täitmist. Tekst paneb tegema sobivat valikut registrite, stiilinüansside ja sõnavara hulgast. Lugeja ootab endaga arvestamist. Kõigi nende nõudmiste vahel tasakaalu leidmine on miljoni dollari küsimus. Keelekorraldajate selged nõuanded, normingud ja kirjakeele põhimõtted on siinjuures tarbeteksti keeletoimetajale asendamatuks abiks.

Mõttevahetus keelekorralduse ja -hoolde üle jätkub täna eesti keele instituudi ning Tartu ülikooli eesti ja üld­keeleteaduse instituudi korraldatud arutelu­päeval „Eesti keel normi ja vabaduse vahel“².

1 Vt https://www.youtube.com/watch?v=GDmYPjhZVTA.

2 Arutelupäev toimub Zoomi veebikeskkonnas kella 10.00–17.15, vt https://us02web.zoom.us/j/87878680248?pwd=OHhJVFBLMitFNjlQNG16UzllOXB6QT09.