Khm. Mida öelda Hyvanguks?

Lauri Sommer/ Kago, labelivend

Eino kõike ei saa ausalt ärarääkida, sest tunnen Erkkit nyyd peaaegu kymme aastat ja iga aegkonnaga ta fenomen natuke teiseneb, vahel kirkamaks, vahel jälle tyytumaks. Nagu ju kõigil. Yldlevel pysib siiski aus ja novaatorlik. Nagu euraasia mannermaal, sisaldub ka Erkkis eri rahvaid, aegu ja kultuure, suhtumisi, retsepte ja eluvaateid. Temaga kokku juhtumised on tihti kosmilised loteriid, kus Jumal väntab kvindiruutu ringi, paneb seisma, avab teadvuse musta kasti ja keegi ei tea, mis loosi maestro seekord tõmbab. Meie kohtusime, muidugi, muusika kaudu. Erkki oli Kirikukoorist ära tulnud ja kulgev, siin-seal ylesastuv ning osalev tänavamuusik. Kunagises lahedas Tähe tänava Otto teatris 1995 alul, kus yhel õhtul mina esinesin trubaduurina ja Hyva yhes maalimees Martiini ja nyydse Y!-galeristi Magus Kriisiga uitimpro laadis, nagu vahel ikka tavaks. Ja siis jäime kahekesi jämmima ja hakkasime juttu ajama. Ja siis tegime päris mitmeid kontserte Tardoliinas: Zavoodis, Helleri baaris, Ylikooli rampsis ja kuskil vist veel. Yksteise lugudest saime osa võtta tagasihoidlikult, aga mingit yhist teada kraami oli kah. Kysitavused tekkisid siis, kui Erkki mõnes loos pidevalt tempot muutis, nii et tal väga raske kannul oli pysida. Aga pärast selgus, et kõik tema esitatu ongi kordumatu ja alati muutuv (tõsi kyll, vahel ka sitemaks, aga tegijal juhtub). Kuigi olen psyhhiaatri poeg ja levelleritega lapsest peale kokku puutund, pean tunnistama, et esimestel kuudel ei adunud ma veel piisava avarusega vaimset sõidukit, mis Erkki peas peitus. Selle ajamasina siseehitus avanes detail-detaililt suurejoonelise aeglusega ja asja taibanult hakkasin ma temaga intervjuusid tegema, millest on inimkonnale mõnda mõtteainet ja rõõmustust tõusnud. Kuuldavasti olevat kusagil veel teine ja varasem mystiline lindistaja, kellel olevat ikka terve ports intervjuukassette. Loodame, et ta on systemaatiline mees ja teab oma jäädvustuste kaalu ja meie lapselapsed saavad teada kogu tõe kvindiruudu1 olemusest, Erkki täieliku eluloo ja kompaktsed vaated olemise sõlmkysimustele. Ja praegune maailm pole nende täielikku avalikustamist veel väärtki. Olgu öeldud, et kiiks pole mulle kunagi tähendanud midagi madaldavat, tihti pigem vastupidi. Teadvuse äärealadel on loomingulisus tihti eredam. Taevaskäijaid on paljudes aegades ja maailm peegeldub ka nendes. Ja sellised omailmadega tegelased abistavad reaalsusest ärakäimisel nagu inimkujulised piibud. Kui me ei suuda yldistuse kõrval näha eripärasid, oleme ise munapead. Ja oleme ju väga tihti!! Erkkil oli see positiivne pisik ilmselt olemas juba enne, aga seitsmenda klassi lõpus (1980. aasta 25. juuli õhtul) sõitis ta rattaga auto alla ja tal põrutati ?ajud paika?, nagu ta ykskord ytles. Ja sest saadik on ta elu olnud kasvava ja kahaneva intensiivsusega performants. Stiil kujunes aegamööda välja ja on nyydseks poole sõna või vilksatuse pealt äratuntav. Tartu tähelepanelikumad inimesed on teda näinud sajas erinevas seisus, temast liigub lustakaid lugusid ja eri variatsioonides pajatab ta mõnesid ka ise. Näiteks olevat ta töötand Maarjamõisa haigla operatsiooniploki sanitarina, kirurgi assistendina, kuid löödud sealt minema pärast seda, kui ta yhe lõikuse eel kirurgile riistade ulatamise asemel sõnas: ?Kuule, las ma opereerin täna ise, mul tuli just inspiratsioon peale.? Või siis ajas ta läinud suvel kaubahallis alukate väel mingit koera taga ja ytles teda manitsema tulnud ja kesist riietust vaidlustavale turvamehele: ?See on ju suurmood!? Või vaatas Narva maantee yhika taga punarebase lendu, või viis kuldkala ylikooli rampsi kuivavate purskkaevude juurest Emajõkke ja kala tuli uuesti pinnale ja lehvitas talle uimega. Jne. Jne. Elukunsti vägitykkidele, maailmataseme viisakusele, tipp-riieturi staatusele2 ja suurepärasele omakäänulise arhitektoonikaga psyhhedeelsele jutustamisoskusele lisaks on Erkki kätt proovinud paljudel loomealadel: kunstist väärivad märkimist varased happeguashid (olid sel kevadel väljas Y!-galeriis ?Keeniuste? näitusel), treiteos (töötav ja tegutsev lamp) ?Olympiatõrvikule toetuv kvindikuup? ja ona-filosoofiline graafiline leht ?Naised käes?. Ja tema tuba ise on grandioosne kollaaþ, kus kohtuvad eri aegade popkultuur, erootika, kodustuudio ja hell sisustajakäsi. See Peetri tänava paigake ylejõe Tartus lausa kiirgab äärelinnautoopiat. Muusikat õppis Erkki kõigepealt Tartu lastemuusikaosakonnas kontrabassi erialal, keskas tegi ka bändi. No ega bändi ajal ta veel omi lugusid eriti ei teinud (aint yks instrumentaal läks loosi), vahepeal käis Erkki Tartu levimuusikapäevadel ja seikles muudel kontserditel ja see salvestamise asi algas kusagil 80ndate lõpus ja koduseid lindistusi, mida keegi kuuld pole, on tema fonoteegis ikka kymneid kassette: viiulit, synti, kontrabassi, klaverit, kitra, häält, linnulaulu, konkreetmuusikat pottide-pannide ja kahveldamisega, lugude tundmatuseni erinevaid versioone, ylipikki kidraimprosid, raadio muusikasaadetele peale mängitud bassikaraoket, luuletusi ja sõnasööste, yks koostöökassett, kus Väle Põder on teinud raalimuusika ja Erkki mängib kitrit peale ? see pärand on niivõrd lai, et vajaks uurimiseks tervet teadlasteryhma. Erkkil oli ka ylihape kuuldemäng ?Tulnuka kylaskäik?, kus ta mängis ise mitut karakterit, sealhulgas vanamutti, tulnukat ja ufoteadlase häält, ja muusika oli kaa, aga kahjuks kadus see kuhugi, aga kunagi ma seda kuulsin. Loova helidekonstruktsiooni kangeim inspiratsioon ja arhetyyp on meie kultuuriruumis muidugi Agu Sihvka lood, kus reporterimakiga poisike miksis myyrseppade brigadir Paaberitsu sõnadest ?Mina olen see myyrseppade, köh, brigadiri Paaberits, kas tead? köhatust välja lõigates valmis helindi ?Mina olen see myyrsegadir Paaberits, kas tead.? Yhesõnaga ? omaette ikka kujutlus lendab. Filmikunsti avarustel oleme teda kohanud filmis ?Võimlev jänes ja asjad? (1995) kehastamas yht neljandikku maailma kurjusest. Rariteetne seik kino ajaloost: see tegelane väljus tagaajamisstseeni käigus rollist ja naasis sinna alles pärast filmi lõppu, olles vahepeal aega veetnud nurgatagusel õllepeol. Film ?Pelu? (Erkki uudissõna poliitilise eesti elu tähenduses) hõlmab juba yksnes Hyvat. Ta räägib oma loodava kujutlusliku partei programmist ja minu lemmikstseen on see, kuidas ta tyhjas mõisasaalis tasakesi ymisedes õhust partneriga dramaatiliselt tantsu keerutab. Absurdse telesaatena serveeritud koduvideo ?Erkki Hyva Jõgeval? salvestusel Jõgeva raamatukogus oli mul au kohal viibida. Pärast kuudepikkust võitlust produtsentide tiimiga õnnestus mul (õieti mu diktofoni hoidval käel) filmi episoodiline roll saada. Tegelaskuju kokkuleppeliseks nimeks oli ?Väike buratiino hääl, kes ei taha kaadrisse tulla?. Aga Erkki, tõepoolest, valitses stuudiot, võttis vastu kõnesid, kysitles lapsi ja raamatukoguhoidjannat, lahkas päevaprobleeme, hoiatas saatesse piima mahaajamise eest, korrastas suhteid ja esitas analyytilise essee pealtvaatamisest ja -kuulamisest. Filmile lisasid rariteetväärtust pikad pausid (vahel yle 5 minuti), kus erkaanilt yldse midagi ei paistnud. Hulk musta materjali on valmis ka Erkki personaalfilmist, mida teostab Tartu mees Jaan-Jyrgen Klaus. Ei tea, kusmaal ta oma asjadega on? Olevat nagu kunstilist võitu nähtud? Paraku on pikk tsölibaat ja rahamured sundinud vanameistrit kaamera ees ka tilu välja võtma. Olen kindel, et tema stsenaariumi ja kontsepti järgi tehtavad pornofilmid oleksid revolutsioon maailma kepp-visioonide riiulitel, kuid Aivar Palumäe tundub ta algupärast annet rohkem ära kasutavat. Erkki on marginaalsena osalenud filmis ?Karu Tyra? (seal kõlavat tema laul ?Munga Uni?) ja kuuldavasti juba tooniandvamalt lurris ?Meesus?. Palumäe ?teeneks? on ka Erkki osalemine eesti pikima riistaga mehe valimisel (?Supernoks 2001?, meeleolukaid pilte vt. Eeva 8/2001, lk.16-17), kus ta Seksi Kristil ?kylas käis? ja tilli venitamise pärast diskfalifitseeriti ning napilt esikohast ilma jäi ning show keskel lõi seltsimees publikust talle veel yhe ?kulmuplaksu?. Vanade sõprade jaoks on Erkki siiski ulmeline lyyrik ja loodame, et tema novaatorlik, campilik, retrolik ja tundesygav helimassiiv leiab tee miljonitesse sydametesse ja temast saab tänase päeva nihkega Georg Otsa ja Urmas Alendri mikstuur. Olgu teda ja tema kraami palju. Sest, nagu ta ise ytles: Mida suurem kamp, seda suurem camp. Ja pole vähe inimesi, kes peavad teda meie põlvkonna kõigi kirgaste lootuste ja läbikukkumiste kehastajaks yhtaegu. Õnne siis edasi seiklemisel, ja armastust, Erkki.

1 Kvindiruut on Erkki metafyysiline teisendus muusikakoolis õpitavast helistike asetusest kvintringist. Mulle esitatud teooriat ei suutnud ma profaanina aduda, aga tal on ka joonised ja rakendused jne.2 Kes olevat oma less-is-more hiilgeaegadel ka alasti linna läinud, aga mängib selle kandi moeahvikesed yle suvaliselt ja isegi unise peaga.