Kohanimed kuuluvad kogukonnale

Peeter Päll: „Mis puutub süsteemiarmastusse, siis süsteem ei saa olla liiga range, muidu see ei hakka tööle. Alati leidub elemente, mis sinna hästi ei sobitu.“

TIINA LAANSALU

Tänavuse Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna sai Peeter Päll järjepideva panuse eest eesti keele, kultuuri ja identiteedi kindlustamisse nime­uurija ja keelekorraldajana. Mitu kaalukat tööd on laureaadil ka veel pooleli.

Pälvisid auhinna silmapaistva tegevuse eest nimeuurimises ja keelekorralduses. Kumb valdkond on sulle hingelähedasem? Kummaga oled rohkem tegelenud, kummale oleksid tahtnud rohkem aega pühendada?

See on nagu küsimus lapsele, kas rohkem meeldib ema või isa. Mõlemad on hingelähedased, aga tõsi on, et nimedega olen tegelnud rohkem kui keelega üldiselt. Muide, jätsid nimetamata nimekorralduse, mis ühendab mõlemad valdkonnad. Alati jääb midagi puudu, tegemata; tean, et keelekorraldajailt on pikka aega oodatud keelekorralduse teoreetilise poolega tegelemist. Nüüd lõpuks oleme kollektiivselt ka selle otsa lahti teinud.

Oled tegev olnud mitmes olulises nimekomisjonis ja -kogus. Mida huvitavat seal tehtust ja kogetust on põhjust esile tõsta?

1990ndad ei olnud mitte üksnes segaduste aeg, vaid ka paljude võimaluste aeg. Ühiskond oli avatud muutustele ja see hõlmas ka nimede korraldamist. Tagantjärele võib see tunduda sirgjooneline liikumine, aga mitu asja jäi ka pooleli, nt firmaseadus. Mõnikord oli mingi asja käivitamiseks vaja midagi erandlikku, happening’i-sarnast. Riiklik kohanimekorraldus võis saada algtõuke sellest, kui Võru liikumine taotles võrupäraste kohanimede ametlikustamist, saatis siseministrile märgukirja eesti ja võru keeles, ent ministri lauale jõudis vaid võrukeelne. Minister saatis seepeale asekantsleri EKIsse konsulteerima, selle tulemusena sündis Vabariigi Valitsuse kohanimekomisjon, kes töötas välja kohanimeseaduse (1996), mis hiljem sai ka mitme teise riigi vastavate seaduste eeskujuks. Mine tea, võib-olla oleks see kõik sündinud ka kuidagi muul moel, sest lahendamata probleeme jätkus niigi, nt külanimede taastamine, milleks puudus pädev organ (varem oli see ülemnõukogu presiidiumi otsustada). Kuid siiski oli juhusel tollal kaugelt suurem osa kui tänapäeva hästi korraldatud ühiskonnas.

Midagi samalaadset leiab ka isikunimesid käsitleva nimeseaduse ajaloost. Algul loodeti, et kogu nimede muutmist reguleerivate sätete vajaduse katab ära üks paragrahv perekonnaseaduses. See oli unikaalne paragrahv seepoolest, et jõustas otseselt Pätsi-aegse seaduse ühe osa. Paraku sai tolle aja vaim sellele ka saatuslikuks. Paragrahv nimelt keelas nime muutmise võõrapäraseks, kui nime kandjal oli eestipärane nimi või ta oli eesti rahvusest. See ei sobinud ühele nimemuutjale, kes soovis oma nimes ära näidata aadlisoo tunnused. Tema kaebuse peale asus halduskohus seisu­kohale, et nimetatud sättega diskrimineeritakse eestlasi. Säte tühistatigi, mistõttu tuli hakata välja töötama uut seadust.

Kuivõrd on Eestis ametlike nimede panek n-ö kammitsatest vaba ja kuivõrd seda piiridesse proovitakse suruda?

See sõltub vaatenurgast ja vaatajast. Laias laastus on kohanimeseadus nimede keelsuse osas rangem kui (isiku)nimeseadus. See peaks olema mõistetav, sest kui isikunimed kuuluvad eeskätt isikule, kes võib nime valikut pidada vaba eneseteostuse väljenduseks, siis kohanimed on avaliku ruumi objektid ja kuuluvad seega eeskätt kohalikule kogukonnale, mitte üksikisikule. Kohanimeks võib olla võõrkeelne nimi üksnes erandjuhul, lapsele võib aga panna mis tahes nime, mis on kusagil maailmas kasutusel.

„Eesti kohanimeraamat“ on suurteos, mille ilmumise järel võisime uurijatena uhkusega öelda, et valminud on esimene põhjalik kokkuvõte kogu Eesti kohanimedest. Milline on järgmine samm kohanimeteaduses?

Saame nüüd tõepoolest nentida, et eestikeelsed kohanimed on vähemalt niisama ammendavalt läbi uuritud kui Eesti ala saksakeelsed kohanimed. Oli ju selle ajani põhiteos, mida kasutati, Balti ajaloolise kohaleksikoni I osa (1985), mille põhimärksõnad on saksakeelsed. See annab ka sissevaate paljude piirkondade kohanimistusse, mida polnud nii süstemaatiliselt uuritud, nt Järvamaa, Pärnumaa ja Viljandimaa puhul. Eriti keeruliseks osutus Petserimaa, kus nimevariantide suur arv ja kirevus tegi etümologiseerimise pea võimatuks.

Edasi võib ajaloolise kohanimistu uurimisel minna kahel viisil: esiteks laiendada senist märksõnade valikut, hõlmates ka mitteametlikud ning ajaloolised, kadunud külad. Sellele viitas Enn Tarvel kohanimeraamatu esitlusel. Teiseks võib jätkata piirkondlike uurimuste sarja, millele pani aluse Valdek Pall Põhja-Tartumaa kohanimedega. Üks viis ei välista teist.

„Eesti kohanimeraamatu“ trükiversioon (2016) ja veebiversioon (2018) erinevad selle poolest, et esimene kajastab haldusreformieelset ja teine -järgset seisu. Mida saab tagantjärele öelda haldusreformi ja selle käigus tehtud nimevalikute kohta?

Kahju on sellest, et haldusreform sundis külanimesid muutma, sest tekkisid suured vallad, nagu Saaremaa, kus oli palju korduvaid nimesid; samanimelisi aga ei saa ühes vallas olla. Teisest küljest jäi häirima „linna“ kahemõttelisus, nt Pärnu linn kui haldusüksus on märksa suurem Pärnu linnast kui asustusüksusest. Kirjutada kohanimeraamatus seletuseks, et Pärnu on linn Pärnu linnas, ei tundu just eriti mõttekas.

Valmimas on järgmine suurteos: „Eesti perekonnanimeraamat“. Mis on nende kahe teose koostamisel sarnast, mis erinevat?

Sarnane on see, et tegijaskond on suuresti sama mis kohanimeraamatul; tegu on toreda üksteist täiendava kooslusega mitmelt erialalt. Erinev on muidugi ainestik oma eriomaste probleemidega, nt millised nimed lugeda kokkukuuluvaks kui variandid, millised mitte. Rusikareegliks on, et kui nimede kujunemise ajalugu õnnestub lahus hoida, on need eraldi märksõnad; kui aga nimed on omavahel vaheldunud, on tegu variantidega. Näiteks on kokku pandud nimed Aavik, Avik, Haavik ja Havik.

Oled öelnud, et oled natuke nagu hamster, sest sul on alati olnud huvi koguda andmebaasidesse haruldasi andmeid, mida mujalt ei ole lihtne kätte saada. Näiteks on sind huvitanud vähemusrahvuste kohanimed. Samuti tuleb esile tõsta su süsteemi­armastust: andmebaasid, tabelid, tingkoodid, indeksid … et kõik detailid oleksid kirjeldatud.

Mäletan, et koolipoisina vaatasin välismaal ilmunud kaarte, kus oli ka Eestit kujutatud, ega suutnud ära imestada, miks peaks kirjutama nt Kokhtla-Iarve või Piarnou. Õnneks see paranes, kui Eesti sai vabaks, ent tänini vaatame paljude rahvaste kohanimesid ametliku keele vahendusel, osalt muidugi pragmaatilistel põhjustel. Ometi on ju suur vahe, kas nimi on Ufa või baškiiri Öfö, Tšeboksarõ või tšuvaši Šupaškar. Seetõttu olen kogunud materjali, et need omakeelsed nimed vähemalt kättesaadavaks teha. Miinimumkava on valmis saada soome-ugri vabariikide kohanimeloendid, sealt on praegu puudu vaid Komi.

Aga see on pigem kõrvaltegevus, mille kohta aru keegi ei päri. Ametlikud tööülesanded on perekonnanimeraamatu artiklite toimetamine, EKI teatmiku toimetamine ja ühendsõnastiku kohanimekihi koostamine pluss keele-, sh nimenõuanne, ja hulk muid teemasid. Mis puutub süsteemiarmastusse, siis olen kogenud, et süsteem ei saa olla liiga range, muidu see ei hakka tööle. Alati leidub elemente, mis sinna hästi ei sobitu.