Ku-Ku klubi

Laapini Leo, Klubi veteran aastast 1971

Kus on kus on kurva kodu? See on see on Ku-Ku klubi. Albert Trapee? Seda vana head Ku-Kut enam ei ole. Ta on üks uue iseseisvuse ohvreid, sest möödunud okupatsiooniajal oli ta ainus eestluse saareke keset soveti haisust ja vaimutusest läbi imbunud ENSV pealinna. Kui Tallinn kuulus ajastu lõpuks juba pea tervenisti nõuka venelastele, siis Ku-Kut valitses veel vaimne Eesti.

Kõik, kes välismaalt, aga ka Moskvast või mujalt N Liidust Tallinna tulid, tahtsid seal ära käia, see oli justkui püha paik kõigile alandatud ja rõhutud soveti jobannõi intelligentidele. Seal sai mõistvas vennalikus õhkkonnas nii mõnegi klaasi hinge alla panna. Vene riiki avali sui kiruda, ka jõurata, klaase ja pudeleid lõhkuda, mõne lauagi ümber pöörata. Sigaduste eest muidugi määrati mõneks ajaks klubi keeld, mis peagi andestava personali heatahtlikkusest lühenes. Ka olid klubis oma kinnistatud KGB nuhid, keda kõik teadsid ja kes isegi seda ei varjanud.

Nii tuli ühel päeval jommis major Raus jällegi minu lauda ning vibutas sõrmega ja istus maha, oma joru ajama. Ei tahtnud tõpraga koos istuda, sõbergi vestluseks kõrval, aga kuis sa tast sunnikust lahti saad, kuulab jällegi Pagari tänavas mõne krutski eest üle, tõsiselt ja vihaselt, ilma mingi vennaarmuta ? asjatundja sihuke. Kui siis sõber O. R. läks korraks vetsu, mis klubis pidevalt umbe läks ning haises nagu laut, aga asja ajas läbi aastakümnete ära, ütles kagebiit muheldes: ?Tead, O. R. on meie poiss?. Noogutasin imestust matkides, aga ei uskunud. Läksin mina vetsu, ütles O. R-ile minu kohta sama.  Hea, et üksteist usaldasime ja rääkisime teineteisele saatana sigidiku valest, naersime ja lõime klaase kokku. Oleme sõpradeks jäänud siiamaani, aga mõnel umbusklikul läks teisiti, vihkab veel viimseni mõnd manalameest nuhina, kes seda üldsegi ei olnud. Ku-Ku oli hea paik nuhkimiseks ja provokatsioonideks. Räägiti, et organitele vajaliku infokeskusena teda toimida lastigi. Seinad olla lutikaid täis tipitud olnud. Eks see näe, kes seal nüüd põhjalikku remonti tegema hakkab.

Ku-Kus käidi tõesti oma kurbust välja joomas, aga ka rõõmu hõiskamas, käidi juubelitel, pulmades, peiedel, satuti ühe ruumi sünnalt, kus viin lõppes, järele hüüdma teise ruumi, kus üldsegi süüa ega juua ei tahetud. Nuteti, mindi lahku, armuti ja pidutseti hommikuni. Kui helilooja Schönbergi nimekaimust kodumuusikul veel jalad all olid, tantsiti tundide kaupa, kõik läbisegi, vanad noorte ja noored vanadega. Kunagi rabas mind oma pehmesse embusse minust paarkümmend aastat vanem lauljatar H. S., nii nagu mina mõni aastake hiljem mõne noorukese tirtsu. Vana sai noort ja noor vana maitsta, ei põlatud head vana gruusia veini, aga mitte ka värsket ja kirbet eesti viina. Sõber V. K. armus kokka ja pani talle pärast seda, kui tuntud arhitekt H. L. oli kõik nõud jookide katteks puhtaks pesnud, pliidi peal head ja paremat. Aga kõige pikem riist oli ikkagi Mil, kes seda lähedastele aeg-ajalt näitas, vedelas seisus kolmandik meetrit. Ka selline pikantsus käis klubi juurde, nagu seegi, et kui mõni ettekandja nägi, et mees on pikalt kuival olnud, halastas talle emalikult või kutsus sõbranna. Üks hea ja tervislik seks käis klubi juurde. Litse siin ei käinud, haigusi ei levinud. Ainuke, kes kummitas, oli kommunismitont.

2

Ka sport oli au sees. Mängiti malet, peaaegu pidevalt tagaruumis, suitsupilv kui udu kõike katmas. Seal oli küll kamin, aga pärast Eesti okupeerimist ta enam ei tõmmanud, kuigi Laulva revolutsiooni järel hakkas jälle tööle. Mängiti ja mängiti, keegi ei kiidelnud võitudega, keegi ei halisenud kaotuste pärast. Mängiti ka purjus peaga, mis mind eriti imestama pani, sest see oli tõeline ajude gümnastika. Arvan, et siit oleks sirgunud nii mõnigi purjuspäi-maailmameister males. Nüüdne piljarditagumine on täielik intellektuaalne allakäik. Ku-Ku veel viimasemas sopis oli pime ruum, kus hoiti klaverit ja muud kolu. Mõnikord toodi klaver lagedale ja siis mängis Hardi kõiki maailma hümne. Tihti aga viidi klaver taha, kus kord nägin üht eksinud umbes arhitekti tema klahvistikku siristamas. Klaver aga mängis veelgi paremini, sest see oli kõikekogenud pill.

Ku-Kus ei käinud üksnes kunstirahvas, siin võis aegade jooksul kohata peaaegu kõiki, kes kultuuriga kuidagigi seotud olid. Liikmete arv oli piiratud, ent külalisi võis kaasa võtta, kes omakorda tõid uusi külalisi. Et noortest kaunitest naistest oli alatasa nappus, tegin klubi juhatusse sattudes ukse lahti ka noortele kunstimeistritele. Elu läks palju põnevamaks, nii mõnigi armastus või abielu purunes, mõni noor sinisukk sai aga endale hoopis väärikama laste isa. Olen Ku-Kus tuttavaks saanud sadade inimestega erinevatelt elualadelt, siit on algust saanud paljud sõprused, sünergiad ja ?projektid?.

Arhitektuurielu revolutsioneerivaid salakoosolekuidki pidasime siinses tagatoas, samal ajal kui rahvaarhitekt P. talle reserveeritud teises lauas üle klubi anekdoote jõuras. Esimeses lauas aga istus kunstnike liidu juhtkond, see oli valitute laud ning sinna pääsemine oli noorele tegijale suur au. Kui juhid enda nina täis võtsid ja koju veeti, võis öö hakul ka noorem seltskond tollel aujärjel persetada.

Oluline paik oli nutumüür baari kõrval, ruumis, kus nüüd on Internet. Arhitekt Murdmaa, kes äsja sai seitsekümmend ja omal ajal, pärast järjekordseid töövõite, tihti kogu klubile välja tegi, oli oma kuuekümnendate uuendusprojektis ühe paest vundamendi müüri välja puhastanud ning sinna paksu puidust baarileti kinnitanud. Siin võis üksi, müüriga vastakuti tõtt vaadata. Ja see müür oli alatasa rahvast täis, pea iga õhtu istus siin ka igavesti baretti kandnud graafik, soliidne härrasmees L. E., kes kutsus vallatuid noori ikka aeg-ajalt korrale. Kui kord 1970. aastate hakul Ku-Ku liikmeks sain, siis istus siin hulk baretimehi, vanu Pariisi kooli poisse, hingelt muidugi, sest L. E. sai kunstide Mekasse vist esmakordselt alles 1980. aastatel, perestroika ajal. Ükskord katsetasin, mida siis annab pidev, ööst-päeva baretikandmine, ja jõudsin selgusele, et pideval joomisel on barett just see, mis hoiab pea tervena ka kõige kangema joomatuuri järel, hoiab seda kogu aeg soojas.  Viimane baretikandja Ku-Kus ja vist terves Eestis oli möödunud aastal lahkunud hea sõber Ott Arder, keda nägin mõnikord magamaski baskeriga. Ja ta oligi soe inimene.

Ku-Kule mõeldes vahelduvad kurvad mälestused helgetega, sest olen seal nii armunud olnud kui ka lahutamist kinnistanud, olen salaja oma abiellumistki tähistanud, ent olen siit leidnud ka mõne hea partneri kähkukaks. Olen siin juubeligi ära pidanud, ka nii mõnegi hea sõbraga igaveseks hüvasti jätnud. Nii mõnigi mees on sealt igavikku lahkunud ka minu väikse laenuga. Olen kluppi nii palju raha investeerinud, et ühel päeval leidsime Arderiga, et oleme juba vähemalt paar autot sirgeks tõmmanud, nüüd võiks Ku-Ku ise meile välja teha ? et üldse elus ja olemas oleme. Ei õnnestunud see kaval plaan, aga laenu ikkagi anti ja rahakott, mis oli teinekord raha pungil täis, võeti baari kindlale hoiule, et raha veel ka järgmisteks päevadeks nii endale, perele kui klubilegi jaguks.

3

Kui mõnikord laua taha magama jäid, talutati vana olija tagatuppa ku?etile, et saaks peatäie välja magada ning siis jalad alla võtta. Kui ei olnud liiga täis, võttis hea ?veitser nagu vanem vend su õrnalt käevangu ja viis takso peale. Taksot oli tollal aga küllaltki raske saada, nii et sellegi teenuse eest hoolitses tubli eestiaegne vanamees, sest paljud pealinna restoranidest pensionile saadetud ?veitserid käisid enne surma klubist läbi. Kadunud kindad, salli, vihmavarju, kaabu ja portfelli võisid järgmisel päeval kindlasti klubist leida, nii nagu pohmellis Valgre leidis end tihti Kadriorust. Mäletan siiani üht hommikupoolset ööd, kui baarimees mult kella nelja paiku sõbralikult küsis, kas ma tahan ka hommikul ärgates, kui just nüüd temaga koos koju ei sõida, mõnd õlut peaparanduseks. Kust leiab sellist teenindust tänapäeval?

Aga klubiski ei joodud kogu aeg, seal lahendati tuhandeid probleeme, sõlmiti sadu leppeid, mis kehtisid. Anti tööd üle ja võeti ka vastu. Arvustati ja kiideti, sõimati ja kakeldigi, aga kallistati rohkem. Ja suudeldi palju rohkem kui tänapäeval. Toit oli seal palju parem kui mujal sotsialistlikus Tallinnas, pühade ajal toodi ka silmu, angerjat, kalamarja ja veel mõnd muud delikatessi, sest söögikraami toodi eliitrestoranist Gloria. Klubi pidudele panid daamid selga parimad tualetid, isegi härrad tõmbasid selga ülikonnad, kuigi mõnigi klassik käis siin aastaid ainult ülikonnas, kuigi ühes ja samas, mis mingi ime läbi ei kulunud. Elati vaeselt, aga ausalt, mis ei välistanud eestlastele iseloomulikku silmakirjalikkust. Siiski räägiti suu puhtaks. Teoreetilisi vaidlusi oli tihti rohkem kui vajagi, aga klat?i ei sallitud ega vajatudki eriti, sest kõik toimus kinnises klubis avalikult. Loll jäi siin ikka lolliks ja tark ei olnud enam nii tark, inetu näis ilusam ja ilus jäi igavesti ilusaks. Tänan teid, klubi ilusad naised!

Vana Ku-Kut pole võimalik enam taastada, olgu mälestus kui tahes armas. On ju see kõigele lisaks ka meie noorpõlve lugu. Olgu me, vanad klubi veteranid, pealegi kõvad korraldajad, poliitikud või diplomaadid ning andnud uuele Eestile presidendi, peaministri ja nii mõnedki tipp-poliitikud, ikkagi ei suuda me taastada seda klubi, nagu me ei saa uuesti elada ajas, mis on igaveseks käest libisenud. Ja vaevalt, et keegi peale major R-i või esimees P. enam seda okupatsiooniaega tagasi igatseb. Uue klubi loob uus põlvkond, kes mõistab uues ajas manipuleerimist paremini kui meie, vanad peerud. Aga kummaline on ikka kluppi sisenedes küll, et baar on seal, kus oli enne garderoob, ning nutumüüri üksindus on asendatud üksiolekuga Interneti taga. Ning, mis veegi üllatavam, peldik ajab ikka üle, kuigi siin on tehtud mitu uut remonti ja kujundust. Kui noorem põlvkond juba meie moodi oskab väljas käia, kusi põrandal ja hais üle pea, küll ta siis ka klubi elushoidmisega hakkama saab. Jõudu joole!

 

16. I 2005