Kuidas tabada Jumalat?

Tarmo Teder

Jumal ? on teda või mitte, elab ta kusagil igal pool või sinu enda kujutluses, millel pole fundamentaalselt mingit erilist vahet, on üks suur paranoia allikas. Sest ühtaegu ta jälitab sind, käseks nagu endaga tegelda, mõelda ja tunnistada, samal ajal ajad sina teda taga või hoopistükkis varjud, peidad ennast nagu kakand vettinud botiku all. Oled justkui salakütt sügiseses roostikus madallennul vastu vihma vuhisevat parti passimas, piiludes samal ajal teise silmaga võimalikke vardjaid, kes sind Natura alal kinni võivad pidada, sind ennast kui parti tabada ja ühes kõige järgnevaga politseisse puksida. Muidugi oleks kena ka varakevadises rabas, luure järgi ainult enda teada mänguplatsil, oma kätega punutud varitsusonnis ao ajal mõne laenguga tedremängu sekkuda, aga veelgi parem oleks püüda Jumalat kui pardist ja tedrest palju kõrgemat, peenemat ja käegakatsutamatut. Selleks söandan alljärgnevalt pakkuda mõningaid empiirilisi retsepte.

Tuleb minna esmapilgul justkui mingi vana kopitanud kiriku moodi asutise pööningule, kuhu on paigutatud perekond, õigemini nende säilmed. isa, ema ja laps kui triptühooniline mumifitseeritus. Et neid elavatega uuesti suhtlema saada, on vaja riputada head ja puhast tuhka ning mõne primitiivse röhatus-lausungiga loitsida kadunud hinged kontaktseks.

Mis on aga hea ja puhas tuhk? See on veidi esoteerilisem küsimus. Üldiselt on teada, et tuhk peab olema eneseküllaselt puhas aine iseeneses, Maakeral toiminud hea vaimuga orgaanilise aine põlemisjääk, mis aitab muumiale temast eraldunud hinge katalüütiliselt sisse puhuda, eluvaimu vahest mingitest stellaarsetest sfääridest atmosfääri tagasi tõmmata. Ent seda ainult mõneks hetkeks.

Tol õhtul oli seal pööningul aga liiga suur delegatsioon, õigemini ekskursioonigrupp, mis koosnes peaasjalikult mingitest kirjandusteadlase tüüpi huvilistest. Kunstilemb rahvas tungles kärsitult, mõni püüdis ekskursioonijuhist ette nihkuda, hõivata ülematalitaja ja rituaali eestvedaja esimest, privilegeeritud positsiooni.

Vahemärkusena olgu öeldud, et üks 46aastane kirjandusteadlane õpetas endast kümme aastat vanemat kirjanikku, kuidas meega määritud suguelundeid teineteise vastu hõõruda, et nõnda oma kadunud vanaisa uuesti tunnetada. Asjaolu, et need sõnakäitlejad olid mõlemad samast soost, täpsemini mehed, lisab puistamise-puhastamise müsterioossusele seksuaalset ja segavat pikantsi.

Tegelikult ei tohi tuha elustamis-puistamise käigus preestrist mitte keegi ettepoole nihkuda, muidu ei võta hinged vedu. Samal ajal aga võivad need, kes jäävad pööninguuksele kõhklikult kügelema ja omi eriharrastusi praktiseerima, olla jumalatunnetusele veelgi lähemal kui juhtjäära kaaskond. Kes on füüsiliselt muumiate asemest kaugemal, see on tegelikult lendunud hinge(de)le vaimses plaanis lähemal; kes kiirustades mängu ilu rikub, ei jõua mingile uuele, aga kes roomiskleb, ei pruugi üldse kuhugi välja jõuda.

Etteruttavalt korrates peab tunnistama, et viga tehtigi tol õhtul sellega, et esimese astme tuhapuistamisele-ülesvõidmisele kutsuti kokku liiga palju diskursante. Kuulujutt imet tegevast maagiast oli lahti läinud ja mõne nädala jooksul tekkis üle maa häirivalt tohutu pseudopuistamise laine. Millega nüüd peab tegelema omaette puhastuse puhastustalitus, aga selle, alles käivitamisel allüksuse spetsiifika oleks juba hoopis omaette jutt.

Samas on aga möödapääsmatu, et väärõpetuse praktika elimineerimiseks peab laiemale auditooriumile lihtsas keeles selge õpetuse tuuma kirja panema: kuidas ikkagi Jumalani jõuda, kuidas teda tabada? Selleks on teoreetiline seletus, inimkeeleline konstruktsioon, et paradoksaalloogilist müsteeriumi kuidagigi fikseerida. Teisalt aga ka praktiline juhis esimese astme läbimiseks.

Niisiis esmalt vana hea Eukleidese vaimus füüsilis-geomeetriliselt: Maa tiirleb ümber Päikese, Päike nihkleb galaktikas, galaktika konfigureerib koos miljardite omasugustega universumis, aga universum keerleb omakorda ümber Jumala. Edasi pole kuhugi minna. Vahemärkusena peab arvestama, et samad protsessid toimivad ka mikromaailmas ? rakkude, molekulide, aatomite, prootonite, kvarkide jne mõõtkavas. Aga tähtis pole mitte ainelis-ruumiline ulatus, vaid idee, habras võimalus tabada Jumalat.

Üle kõige laiub veel absoluutse transt­sendentsi ehk universumite paljususe oht, et universumid võivad olla üks­teisest läbi kasvanud, mida näib kinnitavat varjatud aine ehk võõra universumi aimu andva siirde suur hulk meie universumis. Lisaks pole üleliigne märkida, et meie universum võib omakorda varjatud ainena täies tükis kohal olla teises, meie suhtes mitteühtlases universumis, kus on varjatud olekus kohal ka palju teisi põhimõtteliselt meie omaga sarnaseid universumeid. Aga universumite hierarhilisel alanemisel või ülenemisel pole absoluutses mõõdus kui täisolemises erilist tähtsust, sest kõik sisal­dab kõike. Kõik on ikka kuidagi nih­ke­lises tasakaalus ja kvantfluktuatsioonide järgi peakski uni­ver­sumi ko­gu­energia olema null.

Kuidas see null aga nähtavaks, tajutavaks, Jumalana tunnetatavaks teha? See küsimus haakub otseselt mitte üksnes võimaliku Jumala tabamise, vaid ka hea ja puhta tuha puistamise protseduuriga.

Pööningut kui esimese astme hauakambrit võib vaadelda füüsilise Päikeseni jõudmise kontekstis. Püha perekond kui Jumalani jõudmise esimese astme instrument, kes elas kunagi korralikult oma maist elu, on nüüd oma hauas või sarkofaagis oleku faasis jõudnud just Päikese sümboolsuseni. Neid elutuid ja turistide silmavaateist mõneti pilastatud muumiaid on aga võimalik, oletatavasti kuni viieks sekundiks elustada. Et saavutada esimese astme kontakt Päikese vaimuga.

Selleks, nagu ma vist juba mainisin, tuleb hankida erakordselt puhast ja head tuhka ning liikuda soodsal tähtede ja taevakehade konstellatsiooni ajal, möödapääsmatult spirituaalse hingelaadiga seltskonnaga, s.t eridiskursantidega pööningule ning sooritada seal puistamis-, puhastamis- ja ülesäratamisrituaal, mida juhatab vastava kvalifikatsiooni ja pühendumusega eraviisiline preester kui protsessiooni juht.

Kust aga saada head ja puhast tuhka ning miks on maiselt püha perekonna säilmed hoiul just pööningul, aga mitte näiteks keldris või kusagil mujal? Need on tehnoloogiliselt nüansseeritud, kuid väärõpetuse praktika leviulatuse aspektist ülimalt olulised alamaküsimused.

Niisiis: hea ja puhta tuha saamiseks tuleb varahommikul ronida parasvöötme mäele ning korjata sealt alpikannikese õisi, valgust ja kastet niipalju, et selle kogumi eritehnoloogilisel põletamisel tekiks ligikaudu liiter head ja puhast tuhka. Neutraliseeriva sidususe saavutamiseks aga tuleb lisaks minna veel rappa ning korjata sealt jõhvikaid ja putukatoidulise huulheina õisi, kondentsudu ja noorkuu kiiri, et selle kogumi eritehnoloogilisel põletamisel tekiks ligikaudu teine liiter head ja puhast tuhka, mis segatakse mäetuhaga.

Pööningul on klimaatilis-esteetiline soodusasend, piisav ventilatsioon ja õhuniiskus, tolm konserveerib, toimib ka efektiivsem roti- ja tuvitõrje väli, mis kõik aitab muumiaid hoida latentses kõnepotentsiaalis. Protsessiooni juht puistab hästi segatud hea ja puhta tuha peamiselt isamuumiale kui perekonnapeale ning käitumuslikult talitsetud, soovitavalt sõnakäitlejatest koosneva ekskursioonigrupi silme all peakski see muumia viieks sekundiks põrmust tõusma ja Jumala tabamise järgmise astme juhtnööri lausuma.

Tähtis pole see, mis toimub pärast lühiajalist elustamist, vaid see, et elustamine-puistamine-äratamine ja ärakuulamine üldse aset leiaks. Ülemmuumia antud juhise kui võtmelausungi abil saab Päikesest edasi liikuda galaktika olemuse ülesäratamise protseduurini. Ja mis eriti tähtis: ka galaktika esindajate haud või säilmed paiknevad seal samal pööningul, sügavamas ja hämaramas sopistuses, kuhu enne preestrit protsessioon liikuda ei tohi! Muidu sulgub hüpoteetiline tee galaktikast universumini ja sealt edasi Jumalani.

Miks aga päikese-galaktika universaalsusega oletatavasti integreerunud Jumal üldse elab ja hingab, mis mõ­te tal/sel on? Küsimus jääb, aga väljaülene, igast mateeriabarjäärist läbi sammuv mõistus, mida sisaldab ka inim­­mõistus, vähemalt tahab ja kujutluseks muutudes ehk suudabki seda sa­ladust kompida, inimmõistusse tagasi kodeerida.

Lõpuks võibki veenduda, et ainult mõistus ja õige käitumine hoiavad koos üksteisest läbikasvanud transtsen­den­taalseid universumeid ning et seda universaalset mõistust leidub mitte üksnes meis, vaid ka alpikannikeses, jõhvikas, kuuvalguses, huulheinas, kondentsudus, pilliroos, pardis, isamuumias, tuhas, tedres ja Jumalas.