Lauri Sommer Sau Kusti avvohinna juttus

Kõne Gustav Suitsu luulepreemia vastuvõtmisel emakeelepäeval 14. III Tartu Kirjandusmuuseumis Nojah. Ma olen luulet kirjutanud umbes 15 aastat ja parematel hetkedel pole ma seda tehes kunagi mõelnud millestki kultuurilisest, kirjanduslikust või eesti luule konteksti asetuvast. See jutt on põgus vahekokkuvõte. Kuigi praeguses saavutusyhiskonnas kalduvad võistluslikud mudelid kergesti yle kanduma ka loomingu valda, on igasugune punnitamine ja upitamine minu meelest kõike muud kui looming. See on musklipumpamine ja tootmine, mida tehakse millegi muu pärast, kui inimlik selgus ja osadus. Ja teiste kadedus iga preemiasaaja suhtes on seesama rumala konkurentsi tunne, aga võiks olla hoopis loova kanali innustus, et nad oma rajal elusamalt käiksid, midagi sisimat selgelt jäädvustaksid. Siis liigutaks võiduhinna poole vanapärases tähenduses ? sisemise kasvamise, puhastumise poole, mis on heitliku varaseisuga loomeinimeste ainus kindel kapital selles elus. Luuletaja peaks oma teel olema tingimatu rändur, kellele yhiskond, toimetaja, juhendaja või kestahes autoriteet midagi ette kirjutada ei saa, kes moodustab endale lähedasest maailma, mis saab läheneda teistele, ja ise pole kategooriline reeglite pealesuruja, tyhja pärast vaidleja või vastanduja. Minul on kategoorilisuse ja hinnangute osas muidugi veel palju õppida. Aga ma tean, kust tee viib. See preemia oli muidugi yllatus. Aga kui mõelda, mis on lõunaeestilisus täna, siis ehk ka mitte. Gustav Suits on kirjutanud hulga täpse keele ja sisemise põlemisega luulet, kohati pisut keeruliseks ja resigneerunuks läinud, aga midagi on tast meie kultuuris kyll alatiseks alles. Seda tabasin reede õhtul Maal ja Ilmal, kui Jaak Tuksam laulis Suitsu luuletust, mille nimi on vist ?Yhele lapsele? nii ilusti, et nutt tuli peale. Läinud aastal sai selle preemia Kauksi Ylle ja ma näen siin seost. Minevik ja ääremaad tuikavad. Minu raamat on osalt kirjutatud vanavanemate talus Sännäs, mis on Ylle vanematetalust Saarlasõ kylas piki Pärlijõge vaid paari kilomeetri kaugusel ? niiet esiteks mingi kohaline lähedus. Lisaks on meil mõlemal nii või naa ka seto seos ja me laulame väga hea meelega. See on kummaline, aga just Ylle oli see, kes mind 1998. aastal selgemalt rahvalaulu juurde tõi. Tartu Lasteteatri laulud ja lapsena kuuldud Hellero plaat olid kyll ennegi meeldinud. Aga selle maailma mõistmiseks tuli millegipärast sõita ära Komimaale Sõktõvkari linna ja seal leida, kui palju avarust on näiteks sellistes lauludes nagu ?Joosi yle mäe? või ?Villakombalii?. Meestelaulu suhtes näitas hiljem teed mordva  lauluvägilane Jovlan Ol´o ja tema Toorama. Praeguseks olen pea viis aastat neid seto ja lõunaeesti laule koos Liinatsuradega laulnud. See on pannud väga paljusid asju mõistma ja andnud jõudu edasi minemiseks. Ka kirjutamises ? laulmine pyhib piire suulise ja kirjaliku väljenduse vahel. Seto leelo on ju vana aja väga kõrgel tasemel ja osalt koha peal loodav luule, milles on ikka alles kõne kõik võlud, tohutu keeleline leidlikkus, tundesygavus ja jutustamisoskus. Ja selle rahvalaulumaailma edasielamine praegu on ka kogu yks oluline hoovus. Teine on miski, mida võiks tinglikult nimetada trubaduurluseks vanapäraselt religioossel taustal ? nii Ylle kui minu raamatud on pikad ja isiklikud armastusega seotud rännakud, mis yhtlasi näitavad, kuidas vana ja uue kultuuri jooned kokku hakkavad. Ja inimlikkuse tähtsus on sama põletavalt  oluline ka täna, see parameeter ei saagi luulest kuhugi kaduda, seda ei asenda mingi kunstiline vigur, päevakommentaar, kyynilisus ega nali, sest aina kestab inimlikkuse põud, sisemised kokkupuuted on asendatud kõiksuguste vahenduste ja surrogaatidega. Aga kusagil on ikka veel inimesi, kelles paistab päike ka kõige pilvisemal päeval, kes suudavad teisi valgustada ? yhele neist keskendub see raamat ?, ja on kohti, kus kõik on nagu aastasadu tagasi. Sellele tunnetusele tuleb ainult ligi pääseda. Mind igatahes toidavad omased kohad ? Jämejala, kus olen syndinud, ja selle ymbrus, Võrumaa mäed ja metsad ja ka kirjutades liigun ma justkui mingit maastikku mööda ja samas loon seda vaimus juurde ? nagu ärkvelunenäos. Ka mu kolm luulekogu on igayks eri paikade jõuga kirjutatud. Esikkogu ?Laurila? kandis kyll ka varasemat, aga selle kujunemine oli suuresti mõjutatud Tartu luulepildist ja mulle väga vajalikust erakkondlastega koos avastamisest. Tagantjärgi pean seda siiski oma kõige kehvemaks raamatuks, sest seal libisesin ma tihti manerismi, kirjanduse tegemisse ja sõnaseadesse, mis oli päriskogemusest eemal. Selles mõttes on filoloogiline haridus luuletaja jaoks eksitee, aga seda saab vältida, kui julgeda lahtisemate silmadega vaadata oma elu. Mu tõeline esikkogu ?Raagraamis poiss? oli kirjutatud enne Tartusse õppima tulemist Viljandis. Seda tegin ma tihti unenägemise pealt: jäin päeval magama ja tõin unest fraase välja, kirjutasin need pliiatsiga kapi peale ja pärast tulid neist luuletused. Luuletamine ise on väga kummaline tegevus olnud kõigil selgematel hetkedel. See on eluliselt vajalik korrastamise, selgitamise ja aimamise protsess, mis on otseselt seotud kirjutaja elujõu ja sisemise tasakaaluga. Osalt hakkab tekstis nähtu alles hiljem juhtuma ja osalt võtab midagi läbielatut terviklikult kokku. Kirjanduslikest keskustest eemal ja alul ainustki noorluuletajat tundmata oli mul vabadus ja võimalus olla väljaspool hierarhilist eesti kirjanduselu, mida tundsin vaid mõnede raamatute põhjal. Mujalt oli mulle tähtis saksa varaekspressionism (Georg Trakl, Else Lasker-Schyler, Gottfried Benn ja nende sugulane Edith Södergran), Eestist Tõnu Õnnepalu ?Ithaka?, Ilmar Laabani ulmarännakud ning Ringo Ringvee, Taavi Eelmaa ja Andres Allan Ellmanni nägemuslik luule. Viimast tahaks tulevikus veel sygavamalt uurida, kui ta omaksed nõus on. Pean teda mõnes mõttes oma vanemaks vennaks eesti luules ? kuigi ta noorelt suri ?, aga ilma tema julguseta oleks mul kindlasti vähem pinda jalge all. Sama tuleb ytelda Uku Masingu kohta, kelle maailma avarus andis kätte perspektiivi ja julgustas mitmes suunas edasi mõtlema. Uku avastatud manner või koguni tähesysteem on samuti yks paik, kus ma uudistamas olen käinud. Aga paikade puhul on loomulik ka see, et nendesse ei takerduta. Minu yhene seostamine Masinguga näitab muuhulgas ka seostajate mõttelaiskust ja lahterdamisvajadust. Masing on eesti kultuuri rikastanud mõõtmatult palju ja ta mõjude eri tahud on luules toiminud juba alates Aira Kaalu nooruspoeesidest 30ndatel läbi ?Tolmu ja värvide? Kaplinski kuni siiani. Masinglikkus on ammugi luulelukku sulandunud ja muutunud kirjandusteadlaste suus mälutavaks ähmaseks katusterminiks. See toetub paarile stiilimarkerile, mis olid muutumises tema endagi puhul, kuid ei ava midagi pinnaalust. Aga yks asi on toon, teine see, millest ja kuidas täpselt räägitakse. Toon on uurimise ja sõbrustamise aastatega tõepoolest alateadvusse läinud ? nii, nagu regivärss läks esivanematele. Anonyymne ja isikuline pärimus vormivad koostoimes ju igat inimest. Ja minu syvenemine võimaldab teistel täna Uku hajali ja mahuka pärandi vahel ekseldes ehk veidi aega kokku hoida. Et meis on mõndagi meelsuslikult ja loomupäraselt sarnast, seda pole ma kunagi eitanud. Mastaabid, taustad ja seosed erinevad paratamatult. Kui Uku on parematel hetkedel Selguse Meri, siis mina olen ainult ringi rändav meritäht, kes selle lahtesid kylastas. Aga oluline pole hindamine ja võrdlemine, vaid see, et igayks omi võimalusi tunneks ja kyllalt kasutaks. Minu arvates jäi tast maha väärt tunnetus. See peab jätkuma ja muutuval kujul jätkubki, ning mingit koogutamist ja pateetikat selles ei ole. Tee on lahti. Kõik on kogemuslik ja praktiline. 

Nyyd jälle paikadest. Mulle on alati olnud oluline looduses kirjutamine, olgu siis hulkudes või kusagil istudes. See on ka teksti kirjalikkuse või raamatulikkuse kammitsast vabastav tegevus ja mõnusas kohas lugedes saad muidugi paremini aru. Koha vägi on miski, milles inimene kogub terviklikkust ja mida ta peab teistele selle maa ja keele asukatele vahendama. Ta on kihiline mentaalne päranditomp, mida igayks tunnetab natuke erinevalt, ja samas on ta tänane, homne ja ylehomne päev. Igas äratundmisega või omase meelsusega paigas on kogu kultuurilugu peidus ka kogemuslikul kujul. Selle sõnastamine võib olla tänu kogetu eest. Keel ise on muidugi ka tugev võimalus rändamiseks. Minu keel on kokku pandud Harjumaa, Kolgakyla ja Tallinna juurtega isapoolse ja Seto ja Võro juurtega emapoolse suguvõsa rääkimistest ? seega eesti äärte natuke erinevad mõtlemised ja ytlemised, mis siis kohtusid Viljandis ja hakkasid yhel hetkel sõnastikest ja kohalikest kildudest lisa koguma. Murded ja vana keel on mulle kyll kogu aeg olulised olnud, alul Aavik, siis Wiedemann ja Saareste, edasi Vestring ja Võro-Eesti Synaraamat ja Eesti murrete näited. Iga ylelugemisega see seostevõrk aina laieneb, sest yksikisiku keel on pidevas kujunemises ja vana suhtes nihkumises siinsamas, meie igapäevas, kus me meilime, vestleme ja nägemusi näeme. Luule on siis praeguse keelepulsi jälg, hinguse panipaik. Kunagi läks see vanade  hämaravõitu, tihti Aavikult pealiskaudselt laenatud sõnade pruukimine kindlasti ka liiale, aga praegu huvitab mind pigem iidne või kadumatu kogemus, mida sel puhul, kui ta on selge, polegi vaja meeletult vanapäraselt sõnastada.

Natuke sellest kogust ka. Olen seda kaua kirjutand ? kuus aastat. Mõni sõber jõudis vahepeal juba kaks raamatut avaldada, aga mina elasin edasi ja ootasin õiget keset, mille ymber seda ehitada. Kuna ma olin kogu hoolikalt läbi mõelnud, panin Internetti ka vastava lehekylje yles. Selle aadress on raamatu tagakaanel

http://www.kohvirecords.ee/ounaviks/artists/kago/n6idade_6rnus.html

Seda mitte lugeja suunamiseks, vaid lisaks, mida ei pea, aga võib huvi korral kasutada, kui mõni nimi või teema segaseks jääb. Ja et paljudel seostub sõnaga ?nõid?, ?nõidumine? jms midagi väga udust ja kli?eelikku, (maagilise realismi laadis või isegi peaaegu new age?ilikku), et nende kultuurikiht selle koha pealt on tihti suhteliselt õhuke, seda tõestavad kasvõi mõned Jyrgen Rooste mõttearendused selle raamatu arvustuses Vikerkaares. Niiet seletamine osutus siiski vajalikuks. Lisaks on sel saidil ka kuulamisnäited, sest toon, rytm ja kõnelisus on mulle tähtsad. Aga ma loen teile selle põhiteksti lihtsalt ette, sest palju neid inimesi ikka on, kes seda saiti kylastada viitsivad ja vanemad härrad ja prouad ehk ei kasutagi Internetti. ?Igas erksamaks läinud tajuga olendis on veidi nõid. Enamasti me ei tea, kuhu võiksid ulatuda meie piirid, kuhu avarduda vaim, kui sisemus veidigi korda saaks. Siis oleks väge paljugi teostamiseks. Vägi hoiabki elu liikumas. See on vald, kus igalyhel on oma õpetajad. Ainult Jumal on iseõppija. Mu silmade avaja Uku Masing kirjutas kunagi oma märkmete hulgas: ?Milline oleks kultuur: nõidmees ja -naine?? Seda lugedes taipasin, et olen asja yle omaette juba kaua mõelnud. Sihuke kultuur põhineks osaduslikul tajueksperimendil, mida hoiaks ? minu sõnadega ? käigus nõidade õrnus. See õrnus on siin ja nyyd saavutatav eelaste armastusele, mille tulevast olemust me praegu ehk ei aimagi. Õrnuse vaimsest plaanist täieneb keha, tekib uusi suhtlemisviise (jõe-taoline energiate yhendamine, unenäos koos viibimine, aimamine, mõtete saatmine ja koos mõtlemine, sygava mõistmise toel tehtavad yhised loomingulised leiutused, mis võiksid laieneda tervenisti improviseeritud Eluks, ehitada yles selgemaid maailmu) ja iga kohtumine enda ja teistega toimub avaramal pinnal kui ?minad? või sugupooled. Nagu hulk valguskybemeid liituks tuleks, mis valgustab tundmata või unustatud teeradu. Minu jaoks pole praegu midagi raskemat ja huvitavamat. Need luuletused on rännud, otsingud ja selgitused.? Nõidadest veel niipalju, et mu vanavanaema Taar´ka Kõvõrmägi Setomaalt Suurõ-Rääptsyvä (Rõsna) kyläst oligi nõiavõimetega inimene, ravija, kes teadis ussisõnu. Nimetage minu sõnumisi siis tema päranduseks kui tahate. See raamat sai mõeldud tajulise ja keelelise eksperimendina. Loomulikult ta seda täielikult pole ? arvan, et iga looja, kes yritab teha midagi hõlmavamat, võtab teosesse kaasa nii oma voorused kui ka puudused. Minu puhul võib selleks puuduseks pidada näiteks liigset romantilisust ? aga mida Sa ikka teed, kui oled loomult trubaduur? Ehk peaks selle yle hoopis rõõmustama? See on võibolla imelik jutt, aga mulle tundub, et kõik on alles alguses. Et ma praegu alles seisan selle Elu lävel, mida loovisik laiemas harmoonias olles võiks elada. Ja kui Elu Tulel leeki jätkub, siis teen selle kord teoks. Tänan Jumalat, kõiki isikuid, nähtusi, kohti ja paiku, kes võimaldasid mul midagi taibata ja leida ja seda kirja panna. Ja tänan ära kuulamast.