Liiasuse printsiip ja sõnastikureform

Miks rikkuda toimivat süsteemi? Olgu ühendsõnastik ja ÕS, digisüsteem ja paberväljaanne.

MALL LAUR

Sirbis avaldatud Arvi Tavasti EKI sõnastikureformi puudutavates vastustes¹ on kõik justkui avatud diskussiooniks, samas näib, et mõni asi on juba otsustatud: uut ÕSi eraldi digitaalses vormis enam ei tule, ÕS uputatakse ühendsõnastikku. Veelgi enam, uut ÕSi ei näe enam ka paberil. Näilikult on see raha kokkuhoid, kuid ka digisüsteemi ülevalhoidmine ja hooldus maksab ning üha paisuv süsteem aina rohkem. Digisüsteem on haavatav, see võib blokeeruda, kokku kukkuda, rääkimata häkkimisest, viirustest jms. Mis saab, kui see juhtub kriitilisel hetkel, nt eesti keele lõpueksami päeval? Pabervälja­anne peab kindlasti alles jääma. Raamatu kasuks räägib ka kultuuriajalooline põhjus, mille tõi esile Kaarel Tarand.² See on tähtis järjepidevuse mõttes, rääkimata keeleuurimise seisukohast. Eesti keele ajalukku tekib sügav auk. Pealegi on ühe veel avaldamata uuringu järgi paberil ÕS ja teised sõnastikud endiselt nii mõnegi tõlkija ja toimetaja igapäevases kasutuses raamatud. Sugugi mitte kõik ei silmitse ainult ekraani.

Igasugune süsteemide liitmine on põhimõtteliselt halb ega too kokkuhoidu, sest paratamatult lammutatakse olemasolev, et selle baasil uus ehitada. Tulemuseks on topeltkahju. Efektiivsed on aga paralleelsed, liiasuse printsiibil toimivad süsteemid. Võtkem kas või inimaju. Kui üks osa saab viga, ajutegevus taastub, sest ajurakud loovad kõrvaltee, uued ühendused. Sama on vereringega. Ja üldse kõige elavaga. Keel on siin parim näide: on sünonüümid ja on grammatilised paralleelvormid. Keel on liiasusele üles ehitatud süsteem ja toimib seepärast vägagi tõhusalt. Miks siis praegust liiasuse printsiibil toimivat süsteemi rikkuda? Olgu ühendsõnastik ja ÕS, digisüsteem ja paberväljaanne.

Omaette teema on keelenorming. Õigekeelsus on kokkulepe, aga kes ja kuidas kokku lepivad? Millele kokkulepe tugineb? Kas praegused keelekorpused on piisav baas, millele õigekeelsusotsus üles ehitada? Kahtlen selles. Kümmekond aastat tagasi koostati tasakaalus korpus: viis miljonit sõnet ilukirjandust, sama palju teaduskirjandust ja ka ajakirjandust. Kuigi sõnedelt arvukas, on autorite koguarvu poolest pilt eriti ilukirjanduse poolel kesine. Uuemad korpused, kuhu osa andmeid võetakse veebiportaalidest, sh mahukas ühendkorpus, ei ole lahendus, sest arvamused või kommentaarid ühismeedias ei ole ju kirjakeel, vaid täiesti uus keelevorm.

Ma ei ole korpuslingvistika vastane, otse vastupidi, imetlen viimase aja edusamme, kuid kahtlen, kas sõnavormi sagedus keelekorpuses saab olla keelenormingu aluseks. Esiteks on sõnavormi sagedus üksi liiga kesine näitaja, teiseks ei esinda ükski praegune keelekorpus statistiliselt tegelikku kõnelejaskonda. Kui teha keelekasutuse representatiivne statistiline uuring, peaks olema valimis esindatud proportsionaalselt kõik eestikeelse elanikkonna põhilised demograafilised kihid ning osalejaid vähemalt tuhat. See tähendaks koostööd sotsioloogidega. Miks mitte lisada paar keeleküsimust näiteks poliitikute ja parteide populaarsusküsitlustele, mida tehakse peaaegu igal kuul? Ise küsimus on, kas ja kui palju on vaja kõnelejaskonda keelenormingu paikapanemisel kaasata. Ka siin võiks olla liiasuse printsiip: küsitlus võiks täiendada keelespetsialistide arvamust.

Tahan siinkohal tänada kõiki keelehooldajaid, sest senine süsteem on toiminud hästi: kui vaja, sain keelenõu, kui vaja, kirjutasin ÕSi tagasisidesse kommentaari, mis võiks olla teisiti. Ärme lõhu seda, mis on, vaid ehitagem selle ümber ja juurde uut. Sellest võidavad kõik.

1 Arvi Tavast, Vastus pöördumisele seoses EKI algatatud sõnastikureformiga. – Sirp 4. VI 2021.

2 Kaarel Tarand, Keel vabaneb ahelaist. – Sirp 4. VI 2021.