Luuletused

 

Jürgen Rooste Pannitäis unistust

peeter oli vaikne poiss roosna-allikultvaevu nina suurde linna saandauto oli pann ja nokamüts kulund

reedeõhtal sõitis ta oma ford sierragapoe juurde nagu teisedki poisidseal jõid nad õlut kaklesid ja lõõpisid tüdrukutega

automakist mängis mõnusat musavolli helistas soovisaatesse ja ütles et toredadautoga kutid ootavad poe juures

kenasid tðikke kes oleks lõbusadja lahked ja tahaks pidu panna jakeegi ei tuld a nalja sai ja hommikul ärkas peeter peavaluga

aga tal oli üks unistuska temal väiksel inimesel oli miskimis ei lasknud end lihtsalt

president kümnest või hard rockist nööriribalaks juuamis sundis vaimu ärevilemis pani teda mõnikord igatsevalt aknast vaatama

ta vanemaid tegi see murelikuksäkki poiss on haige äkki on tal midagi vigamiski kiiks külges

kui peetrit kodus polnudtuulas ema ta asjadesta kartis kõige hullemat ?

et leiab päeviku või pildimapi või mõne klade luuletustegaei midagi säärast

isa arvas et äkki oleks poisil lihtsaltaeg naine võtta kah korralikult puki pääle saadaema äsas isale köögirätiga

millest peeter unistasei saanud nad kunagi teadaühel laupäeomikul leiti ta ärakärsanuna

oma ford sierra vrakistpeetri silmad ta põlend näos olid valla ja imekombel terved ja selged ja vaatasid igatsevalt käänduvale teele

eks hiljem käisid sõbrad sellepuu juurde lilli viimaseriti britta kes oli sel aastal esimest aastat

poes tööl ja kes hiljem vollilelapse sünnitas ? eriti britta käis sääl algusesrohkemgi kui peetri ema

noh mõned unistused surevad kahullemal viisil

Peavalu

mu kahe-poolene laps ütles ükspäe:kui ma suureks saan ja koolis ja tööl käinsiis hakkab mul ka pea valutama

võtame selle päälevõtame tuulepluusi kaasa jasõidame trolliga mere äärde või loomaaeda

teadsa ? sosistan ma tallema ka ei taha suureks saadamul hakkab ka sellest jamast pea valutama

telefon väriseb taskuslas ta värisebju ta kardab et viskan ta rocca al mare kooli juures

lihtsalt merre

 

Kaarel Künnap

Ühemõõtmeline

hall nagu õhu värskus hallil päeval,hall nagu asfalt ja betoon,elu ainukene kõikehõlmav joon.

kulmukortsutuste draam? ja paatos segilihtsa lahenduse selge veetluseja kauneimagi väljapeetuserutiinse automaatsusega,igavusega, endastmõistetavusega,mis jahmatav on skeptikutelegi.

rõlge äraspidisuse hellik ilunii surma kui ka mannapudru võrdses lihtsuses,sa ei mõistaks öelda valet vastust maailmas,kus on vägisõna rabe skisofreenia,on isaõpetuse naljavilu, ja seebiooper õigusjärgne elu,

kus on hea novelli igav lõpp ja armastusja tagurliku moeesteedi veider võimalusnäha peeneid tundeid kõige jõhkramas,ja asjad nii, kuis iseendast on.

rõlge äraspidisuse hellik ilufilosoofia ja hambapasta võrdses lihtsuses,ja see absurd mis on kui õde sõimab õde,ja maailm oma ühekihtsuses,on palju enamat kui tühipaljalt lame:ta on ühemõõtmeline ?ta on tõde.

***ma olen hingma olen häire olen värelustajumatus mõõtmesolen iseenda tajuolen staatiline rajuolen kreen ma olen iseenda ärevus.

ma olen iga kramp ja tuikja punastus ja vapp ja hingetõmmema olen ainult nüüd ja iga nüüd on õmmeelu järjepidevuse õmbluses.

ma olen ainult nüüdja iga neetud nüüdon meelte meelest ahistavalt kitsasma olen püüd, ma olen meeleheitlik püüdendast läbi, endast välja, endast kaugemale

ja tajumatult vähe eraldab mind tajumatust,jääb aistimatuks aistimatu pale

ja iga aist on talumatus paindesvälja tajuvuse piirest paiskuma,et kasvõi kordki saada mõnest ajest kinni,et ainus kordki saada ajest enne kinni,kui nüüdsena ta tegelikuks pääseb roiskuma

Pimedus

pimedus saadab mind öörahul linnaskui koju läen raugeval rammulpimedus sõbrana kõrgelt on hinnasta toetab mind igal mu sammul

pimedus juhatab trepikottaja aitab mind treppidest ülespüüdes mul kohati käe alt võttakohati kandes mind süles

pimedus pimedas ukse teeb lahtimind asetab voodisse soojata öösi mu peatsis peab pidevat vahtikui uinudes lambi löön looja

pimedus mõistab, ta ei ole kuriei tee ühtki sõjakat þestiei päri miks koju nii hilja ma tulinei pane mind koduaresti