MERJE KLAMAS

 

Kassid  

Tundsin, et mu juures on soe keha, kes armastab mind. Vaatasin üles. Seal oli ilus niiske roosa keel ja allpool  tumedamate ja heledamate triipudega pehme karv. Ta lakkus mu külge ja mul oli ütlemata mõnus olla.

Pööningul, kus me elame, on hallid sarikad ja nende peal hall laineline katus. Siin-seal ripub mõni ümaraharuline ämblikuvõrk või turritab samblatutt.

Aga palju huvitavam on see, mis on allpool. Seal on lõpmatud erineva kuju ja lõhnaga kolinad. Enamasti on need nelja kandiga, aga mõned on ka siledad ja laiad.

Põrand on seal üleval pehme, välja arvatud tugevad pikad ümarused siin-seal.

Kui ma käpa välja sirutan ja maha panen, tunnen kõigepealt karedat pehmust, mis käpa all kergelt järele annab. Neljal jalal seista on palju parem. Siis saab ettevaatlikult liikudes ümbrust uurida ja võõraste lõhnadega tuttavaks saada.

Mõned asjad panevad mind turtsuma: need kõditavad nina. Turtsumise järel lendab mõnikord laiali arusaamatut värvi vine. Enamus asju on pehmed ja mul tuleb neid puudutades alati meelde ema kõht. Ma olen aru saanud, et ka pehmust on mitmesugust: mõni pehmus on karedam, mõni auklikum, mõni aga tugevam ja siledam.

Nüüd ma tean juba, et mul on küüned ja kui ma mõne kõva asja peale satun, on käppade all kindel tunne, kui küüned välja ajan ja need pinna sisse kinni haagin. Siis usun, et saaksin juba mõne julgust nõudva tükiga hakkama.

Märkasin, et mul on peale ema ka kaaslane, kel on kaks ümmargust silma ja niiske nina, mis minu vastu huvi tunneb. Tundub, et vahel oleme võistlejad; siis, kui mul kõht tühi on ja otsin ema kõhu alt piima. On juhtunud, et mu paariline tahab ka samal ajal samast kohast midagi. Siis oleme võistlejad.

Juhtus, et ma märkasin kaugemale kõndides suurt heledat tühja kohta. Kõndisin uudishimust asja uurima ja nägin heleda tühja koha sees tumedaid kindlust pakkuvaid kõvemaid paiku, mida mööda sain etevaatlikult allapoole ronida.

Kutsusin kaasa ka oma kaaslase. Ka tema sai ronimisega hästi hakkama.

Alla jõudes olime täiesti siledal tugeval alusel, ümberringi võõrad lõhnad. Kõndisime ringi. Mõnes kohas sai ka ronida. Ühte kõva ja siledat paika nuusutades tundusid võõrad lõhnad tugevamad kui mujal. See tegi mind eriti uudishimulikuks. Lükkasin nina suisa lõhnava pinna vastu,  nii kõvasti kui võimalik. Miski kägises ja sinna tekkis auk. Sealt läbi minna oli juba väga lihtne. Mu kaaslane tuli mulle järele. Meid huvitas ka ees seisev sein. Puudutasin seda ninaga. See liikus. Lükkasin end teisel pool kogemata jälle seina vastu. Oli kuulda käginat, aga pragu, kustkaudu sisse olime saanud, oli kadunud. Esialgu olime selle peale ehmatanud. Vaatasime ringi, kus me oleme. Tundus päris põnev: teistmoodi kui pööningul ja tugevad lõhnad olid ikka ninas. Vaatasime ringi. Otse ees seisis kõrge neljakandiline kolakas. Meie lähedal oli mitu posti, mille vahel kandiline suur plaat ja kõrgemal, kus postid lõppesid, veel suurem plaat. Mõned plaadid olid seinte küljes kinni ilma postide abita. Plaatide peal oli igasuguse kuju ja värviga asju, mida ma pööningul ei olnud näinud. Tahtsime plaate pealtpoolt uurida. Selleks tuli küüned postidesse kõvasti sisse lüüa, et saaks üles ronida. Ühe  plaadi pealt sai hüpata järgmise peale. Selleks pidi pingutama. 

Nii nagu ma selle julgustükiga olin hakkama saanud, hakkasid asjad seal, kuhu ma olin just maandunud, kiiresti liikuma. Selle järel kuulsin allpool kohutavaid hääli, mis mind hirmsasti ehmatas. Värisedes ronisin alla tagasi. Samal hetkel, kui olin alla jõudnud, avanes mu vastas  kägisev sein ja minu poole hakkas liikuma kaks palju jämedamat posti kui need, mida mööda me olime just üles roninud. Need postid tegid ülevalpool häält. Tormasin nii ruttu, kui sain, postidest mööda ja olin korraga laias eredalt valges ja värvilises kohas, kus oli otsekohe ütlemata mõnus olla. Rahunesin seal.

Vaatasin ringi. Otse minu vastas paistis hall sein. Sain aru, et need on pööningult tuttavad kivid. Need kivid tundusid pakkuvat veel suuremat turvalisust kui ülejäänud ümbrus. Kõndisin müüri juurde ja tundsin, et see õhkus sooja. Sättisin end müüri juurde lamasklema ja sain osa kivide sõprusest. Uurisin ümbrust.

Mu kaaslane, kes oli mu vend, oli siinsamas. Ta sapsas mind käpaga ja vajus siis mulle peale. Mul ei olnud mängutuju. Lükkasin ta kaugemale. Kusagil pidi ka ema olema, aga ma ei näinud teda. Ega ma emast puudust ei tundnud. Kõht oli täis ja ümbrusest õhkus arusaamist ja lahkust.

Tõusin uuesti käppadele. Natuke eemal oli midagi, mis oli posti moodi. Kõndisin lähemale, lõpuks sain seda käppadega puutuda. Otsekohe tundsin, et küüned kinnitusid sellesse. Trügisin hooga ülespoole. Ronimine oli määratu mõnu. Jõudsin endast palju kordi kõrgemale ja vaatasin ringi. Oli uhke olla, nagu valitseksin kõike, mis mu ümber oli: rohtu, kive ja  putukaid. Tüdimuseni vaadanud ja rõõmu tundnud, ronisin tüve mööda rohule tagasi. Putukad olid kõige huvitavamad. Nad liikusid. See tõmbas mind nende poole. Pikas rohus edasi sumades nägin hulga putukate suurust sebijat, mis oli putukatest veel huvitavam, sest ta liikus kiiremini ja lõhnas neist etemini. Otsustasin temaga võistelda, kas püüan ta kinni või ei. Selleks polnudki palju vaja pingutada. Panin talle käpa peale ja mõtlesin: “Minu võit!”

Samas tuli selja tagant mu juurde ema. Ta haaras mu võidetu hammaste vahele, tõstis selle õhku, raputas ja pani uuesti maha. Tahtsin tundmatuga veel võistelda ja lükkasin teda käpaga, et ta jälle liikuma hakkaks ja et saaksin teda taga ajada. Kuid ta oli täiesti liikumatu. Olin pettunud.

Siis võttis ema ta jälle hammaste vahele ja surus hambad kõvasti kokku. Selle järel sai ühest asjast kaks. Ta näris ja neelas alla selle poole, mis oli tal suus. Proovisin teha sedasama teise poolega, mis rohul lamas. Sain nüüd aru, et see sobib mulle söömiseks sama hästi kui võistlemiseks.