Moonlight in Vermont Billie’le
oh ma pole kunagi Vermonti näind arvatavasti ei saagi
kuu olevat seal eriti ilus
aga eks seesama paistab siiagi kätte
–
ka oma halvimatel päevadel pole armastus inime
ta sööb kõike
ja ei värista tuisu käes õlgu
ei väsi ei külmu ega sure vanadusse
–
armastus ei ole inime
ta saab üksinda kah hakkama
valus küll natuke aga
mälu on tal pikk
–
ja vihma käes ei sula ära
kuskil elab ikka edasi
nagu sina sügavalsügaval mu sees
ekstaole
kui sa ainult kurat helistaks
ma nipliks käbe tiivad
ja lendaks põkkumisaldi laevukesena
sinu manu
–
ja kui ei helista
ei lõppe armastus ikkagi otsa
ta pole inime ju
unedes näeme piisavalt
–
seal ma õpetan sind õnnelikuks
ja terveks teen
ilusate värviliste plaastritega
üle kõvade katkiste kohtade
–
oh ma pole kunagi Vermontis käinud
kuskil pole
see sinuloodud sinuõpetatud linn
on mu ainus maailm
–
eks siingi hea
kuu otsapidi käes ja
vahel võib kulunud tänavailt
su tähetolmuseid jälgi leida
*
unenägudel ei ole mõtet
kui neid hommikul ei mäleta
ja kui öösi hirmuvärinais ärgates
pole kõrval kedagi
kellele ruttu rääkida
et hakkaks kergem et
jääks alles
üksijoomise kohta ei tea
seda ikka saab
mäsaolek ei peagi meelde jääma
ma olen ainult uskumiseks
ainult uskumiseks
ma ainul usuksin iga kuradi sõna
su linna tallatud teedel ja
ülehinnatud lillepoodides
kus armastust saab osta küll
väikese raha eest kusjuures
ja seksi veel väiksema
aga seda kes öösi konarlikke
üksteiseotsa pobisetud seosetuid
sõnu kuulaks
kes need endasse võtaks
et kergem hakkaks
hirmud naeruvääristaks
ja unerohtu annaks ja
verekohina kõrvus vaigistaks
seda ei müüda ju