Muutuv ÕS

Uus õigekeelsussõnaraamat sünnib meie kõigi silme all EKI ühendsõnastikus ehk Sõnaveebis.

MARGIT LANGEMETS, PEETER PÄLL

2018. aastal tähistasime Eesti Keele Instituudis eesti õigekeelsussõnaraamatu 100 aasta juubelit, mispuhul korraga nägi ilmavalgust kaks õigekeelsussõnaraamatut: uhiuus „ÕS 2018“, praegune kirjakeele normi alus, ning saja aasta tagune „ÕS 1918. „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatu“ kommenteeritud väljaanne“. E-kujul on mõlemad kättesaadavad keeleinstituudi veebilehel. Statistikast on näha, et uus ÕS on aktiivselt kasutusel: viimase aasta jooksul vaadati seda ligi 29 000 korda päevas. Huvi on pakkunud ka esimene, 1918. aasta ÕS, mida uuriti umbes 2000 korda päevas.

Saja aasta taguse ÕSi peaülesanne oli ühtlustada kirjakeel ja töötada välja ühtsed õigekeelsuspõhimõtted. Kõik, mis elab, see areneb, teiseneb, muutub – nagu meie keel, nii ka ÕS ühes sellega. Saja aasta jooksul oleme näinud mitut ÕSi palet: fookuses on olnud õigekirjutus (ÕS 1918), oskussõnavara (ÕS 1925–1937, ÕS 1960), rahvakeel ehk tegelik keelekasutus (VÕS 1933), eesti keele vabadusvõitlus Nõukogude ajal (ÕS 1960, ÕS 1976), keelekasutuse suunamine ja normimine (ÕS 1999). „ÕS 2018“ jätkab suunda, mille on „ÕS 1999s“ sõnastanud Tiiu Erelt: „see on kirjakeele ja tänapäeva keele sõnaraamat, suunav ja soovitav sõnaraamat, kirjakeele normi alus“. Teisi­sõnu, nüüdne ÕS hõlmab ühtaegu nii üldrahvalikult kasutatavat keelt kui ka ametlikus suhtluses nõutavat kirjakeele normi. Henn Saari algatatud ja juhitud ajalooline suunamuutus „ÕS 1999“ jaoks on nüüd, kakskümmend aastat hiljem, aidanud omal moel teed sillutada taas muutuvale ÕSile.

Sõnastikureform

Keeleinstituudis praegu teoksil sõnastikureformist ja ühes sellega muutuvast ÕSist oleme rääkinud Tartu ülikooli muutuva keele päeval (6. XI 2020) ja kirjutanud Postimehe rubriigis „EKI keelekool“ (19. XII 2020). Sama teemat puudutas oma ettekandes keelekorraldusseminaril (22. I 2021) ka Helika Mäekivi (Eesti Keeletoimetajate Liit), kes tegi kokkuvõtte keeletoimetajate ootustest keeleabikeskkondadele. Võtame siin­kohal mõned mõtted kokku.

Keeleportaalis Sõnaveeb jõuab kasutajani edaspidi üks ja ühine sõnastik, mida nimetame EKI ühendsõnastikuks (ÜS). Selle ühendsõnastiku osana valmib ka järgmine õigekeelsussõnaraamat. Miks ja kuidas oleme selleni jõudnud, on eraldi ja pikem jutt, ent siin olgu mainitud kaks põhjust: 1) paralleelne sõnastike (ÜS ja ÕS) koostamine oleks dubleerimine, raiskab ressursse ja sünnitab tarbetuid vastuolusid; pealegi on need kaks olulisemat EKI sõnaraamatut mitmeski mõttes teineteisele lähenenud; 2) keelekorralduse eesmärkide ja meetodite üldine teisenemine on saanud hädavajalikuks ning seniseid soovitusi on vaja uuendada, võttes enam arvesse tegelikku kasutust ja kokkulepitud põhimõtteid.

Keelekorralduse areng Eestis näib toimuvat tsüklite kaupa: paigalseis vaheldub kiirete muutuste perioodiga. XX sajandi esimese kolmandiku sisuks oli vajadus kirjakeel välja arendada ja ühtlasi stabiliseerida, sest taustal oli keelekasutajate kirev murdetaust. See õnnestus 1930. aastate teiseks pooleks, misjärel võis öelda, et kõiki ühiskonnaelu vajadusi rahuldav kirjakeel oli välja kujunenud. Seetõttu sai kergemini üle elada Nõukogude aja alguse, sest eesti keel toimis haldus- ja hariduskeelena rahuldavalt ega olnud põhjust seda muu keele vastu vahetada. Esimene suurem rahulolematus ilmnes 1970. aastatel, sest oli märgatud normitud kirjakeele mahajäämust tegelikust keelekasutusest. Järgnes kiirete muutuste aeg, mis väljendus mh vabariikliku õigekeelsuskomisjoni morfoloogiaotsustes. Suhteliselt lühikesele stabiilsusperioodile järgnes 1990. aastate alguse väiksem muutuste laine, mille tingis ühiskonna vabanemine ja üleminek turumajandusele. Järgnevat aega võib jällegi pidada stabiilseks, kuigi ei saa öelda, et midagi poleks muudetud. Pigem oli siiski tegu n-ö peenhäälestusega.

Kas käesolev kujuneb kiirete muutuste perioodiks või mitte, seda näitab aeg, ent uut kuju ja sisu võtvale keelekorraldusele võiks tunnuslikuks pidada järgmist: 1) endiselt kehtib vaikimisi eeldus, et normitud kirjakeel ei tohiks oluliselt erineda tegelikust keelekasutusest; 2) kirjakeele normimine liigub üha enam objektiivse normi kirjeldamise poole: seeasemel et öelda, kuidas peaks olema, kirjeldame, mida keele kasutajaskond normiks peab. See eeldab uurimist ehk teisisõnu keelekorralduse teaduslikku alust; 3) austatakse keelekasutaja teadlikku keelevabadust, mh õigust kõrvale kalduda normitud keelekujust.

Ükski neist pole täiesti uus ja rõhutatagu, et mitmed eesmärgid jäävad muutmatuks, sh keele rikkuse ja väljendusvõimaluste näitamine ja kriitiline meel parasjagu domineeriva keele mõjude liigse pealetungi suhtes.

ÕSi roll EKI ühendsõnastikus

Kuidas suhestub sellega ÕS? ÕSi roll EKI ühendsõnastikus on vahendada norminguid ja soovitusi. Normingud käivad sõnade õigekirja ja käänamise-pööramise kohta, soovitused kõige muu kohta, näiteks märkused sõnavaliku, tähenduste ja rektsiooni, oskuskeele eelistuste kohta.

Keelekorraldusseminaril tutvustatud Tartu ülikooli uuringute järgi häirivad keelekasutajat eeskätt just tähe­ortograafiavead, vähem muret teevad kokku-lahkukirjutamine, interpunktsioon, tühikud ja trükivead. Keeletoimetajad pidasid senise ÕSi suurimaks puudujäägiks sõnamuutmise esituse keerukust (tüüpsõnade abil) ning kiitsid sama info esitust ühendsõnastikus, kus kõik vormid on välja kirjutatud. See on väärtuslik teave ühendsõnastiku tegijatele.

Soovituste asjus mainisid keeletoimetajad hea sõnaga korduvalt ametniku soovitussõnastikku, kus neile meeldisid põhjalikud selgitused ja pakutud sõnakasutusvõimalused. Täpselt sama suund on võetud ühendsõnastikus, kus rubriiki „ÕS soovitab“ lisame soovitused ja selgitused koos põhjendusega. Infot hakkab omakorda täiendama otselink e-teatmikule (Keelevikile ehk eesti õigekeelsuskäsiraamatule veebis), kust saab põhjaliku ülevaate reeglite ja nende muutmise ajaloost.

Oleme EKIs alustanud keelekorralduspõhimõtete ülevaatamist uue aja pilguga ja normingute-soovituste uuendamist teemavaldkondade kaupa. Kunagi varem pole keeleuurijail olnud praegusega võrreldavas mahus keeleandmeid, mida saab korpuste põhjal uurida. Nii oleme ühendsõnastikus juba uuendanud nominatiivse ja genitiivse liitumise soovitusi (vt elektriküte, siidikleit, eksperdiarvamus), tähendussoovitusi (vt vabandama), sõnakujusoovitusi (vt momentaanne, drive-in, adaptsioon), täpsustanud kohanimeselgitusi (vt Elevandiluurannik, Katar). Ka keeletoimetajad tõid välja kümmekond sõna (mh kaasaegne), mille juurdumata tähendussoovitustest võiks loobuda.

Ühendsõnastiku üks voorusi on suur paindlikkus uute sõnade kajastamisel. Kui seni on ÕS kirjakeele normi alusena pidanud muutumatuna püsima kuni uue ÕSi ilmumiseni, siis ühendsõnastikus saab uusi sõnu ja tähendusi kirjeldada ja kommenteerida jooksvalt. Sama soovi väljendasid ka keeletoimetajad.

Lõpetuseks. Oleme juba öelnud, et uus ÕS sünnib meie kõigi silme all EKI ühendsõnastikus ehk Sõnaveebis. ÕSi senistele soovitustele on esimene uuenduste ring loodetavasti peale tehtud paari-kolme aastaga, seega umbes aastaks 2023 või 2024. Keelekorralduse teemasid arutame lähiajal mitmel suurel üritusel (järgmisena 19. II Eesti Teaduste Akadeemias), kuhu on oodatud kõik huvilised.