Nimi, ka kohanimi, on võimu atribuut

Marja Kallasmaa: „Meid ümbritsevad eeskätt etümoloogiliselt läbipaistvad liitsõnalised kohanimed, kuigi nimeteaduses kaldutakse keskenduma haruldastele ja läbipaistmatutele.“

AILI KÜNSTLER

2016. aastal pälvis F. J. Wiedemanni keeleauhinna EKI vanemleksikograaf Marja Kallasmaa oma tööga kohanimede talletamisel ja neisse kätketud ajaloo uurimisel. Tema huvi ei ole raugenud: „Pärnumaa Urumarja küla nimi näib olevat lihtne, kuid jäi kohanimeraamatus etümologiseerimata, sest Vrromarry või Uromari on esinenud mujal lisanimena juba XVI sajandist. Mis see ikkagi on?“

Eelmisel aastal valmis saanud „Eesti kohanimeraamat“,¹ mille artiklitest ligi pool on teie tehtud ja mille toimetajagi olete, on kapitaalne töö, mille taga peab olema onomastikatraditsioon. Mille peal seisab eesti onomastika?

Marja Kallasmaa: Eesti nimeuurimine algas baltisakslastest estofiilide kohanimeharrastusest, mainimisväärne on A. W. Hupel. Ärkamisajal ja järel olid esimesi kohanimeuurijaid J. Hurt ja M. Veske. XX sajandist tuleb mainida P. Johansenit, P. Alvret ja P. Aristet ning M. J. Eiseni kogu põhjal etümoloogilise uurimistöö teinud L. Kettuneni. V. Palli töö tõttu sai eesti toponüümika kõrvalharrastusest tõsiselt võetav keeleteaduse haru: monumentaalne on tema kaheosaline teos „Põhja-Tartumaa kohanimed“ (1969, 1977). Piirkondlikku uurimissuunda olen püüdnud järgida ka mina² Eesti läänesaarte kohanimede käsitlemisel, samuti E. Saar Võrumaa nimede puhul. XX sajandi nimekasutust uurib P. Päll, isikunimed on A. Hussari ja K. Henno valdkond. Lühemaid töid on ilmunud ka teistelt keeleteadlastelt, aja- ja koduloolastelt.

Päevakorrale on tõusnud sedastus, et Eestis ingliskeelestunud kõrghariduse saanud ei suuda end väljendada akadeemilises kirjakeeles ega arendada oma ala terminoloogiat. Kuidas on lood eesti onomastikaterminite ja kohanimeuurijate järelkasvuga?

Praeguseks on Eesti kohanimeraamatu seminaride põhjal välja kujunenud inimeste ring, kes nimedega tõsisemalt tegeleb. Eesti onomastikaterminid vaieldakse selgeks ja lepitakse kokku enamasti selle ringi sees. Üliõpilaste hulgas on nimeteema olnud populaarne, valminud on bakalaureuse- ja magistritöid nii Tallinna kui ka Tartu ülikoolis. Kohanimealast doktoritööd kirjutavad Marit Alas ja Tiina Laansalu. Loodetavasti pöördub nimede juurde tagasi ka Kairit Henno.

Kas ajaloolaste ja keeleteadlaste terminikasutus on ühtne või ei mõista nad teinekord teineteist?

Ajaloolaste ja keeleteadlaste kohta ei oska ütelda, kuid onomastik peab lugema ka ajaloolaste töid ja end ajalooterminitega kurssi viima, nii nagu ka rahvapärastega. Valdkonniti võib mõne termini tähendus erineda. Näiteks väikekoht on üldkeeles ’täistalust väiksem asustusüksus (popsikoht, saun, kandikoht jne)ʼ, aga ametlikus kasutuses ’asustusüksus, mis ei ole ei linn ega küla (näiteks endised aianduskooperatiivid, suvilakooperatiivid)ʼ.

Kas digiandmebaasid on muutnud termineid või nende sisu? Mis on näiteks nimetihedus ja kogumis­tihedus?

Otseselt ei ole tarvidust termineid muuta. Mõiste nimetihedus on laenatud soome uurijalt Eero Kiviniemilt, kitsamalt tähendab see kaardile kantud nimede hulka pinnaühiku kohta. Laiemalt on see hinnanguline: Eestis võib paiguti pinnaühiku kohta olla rohkem nimesid, paiguti vähem, olulisi nimetiheduse mõjutajaid on maastiku liigendus ja asustustihedus. Selleks et Emakeele Seltsi ja Eesti Keele Instituudi sedelkogusid kuidagi mõõta, võtsin 20 aastat tagasi kasutusele mõiste kogumis­tihedus. Kuna need on paigutatud kihelkondade kaupa, siis sai välja arvutada sealt kogutud sedelite arvu põhjal nende arvu ruutkilomeetri kohta. Eesti ala kohanimed ei ole ühtlaselt kogutud, sellega on tulnud arvestada. Nüüdseks on kogud digiteeritud, kuid paremat meetodit ala ebaühtlase kogudega kaetuse silmaspidamiseks ei ole seni välja mõeldud.

Evar Saare doktoritööd³ käsitledes olete nentinud, et lõpuks ometi on Eesti kohanimede kirjeldamisel jõutud ka kõige levinumate leksikaalsete nimetüüpide tüpoloogilise käsitlemiseni.⁴ Miks oli see nii oluline saavutus?

Traditsioonilises etümologiseerivas nimeteaduses kaldutakse keskenduma haruldastele ja etümoloogiliselt läbipaistmatutele nimedele. Tegelikult ümbritsevad meid aga eeskätt etümoloogiliselt läbipaistvad lihtsate vahenditega moodustatud liitsõnalised nimetüübid. Tervikpildi saamiseks meie nimedest ei tohi neid kõige levinumaid leksikaalseid nimetüüpe kõrvale jätta.

Milles seisneb sünkrooniline ja diakrooniline uurimine? Milline on Eesti kohanimeuurimise seis neis valdkonnis?

Sünkrooniline uurimine annab läbilõike hetkeseisust (kohakeskne lähenemine, nimekorraldus ja nimede õigekiri), diakrooniline (nimekeskne lähenemine, nimelugu läbi sajandite, nime muutumine ja ränne, nime üldnimeline lähtekoht). Ma ei oska hinnata kohanimeuurimise üldseisu, kuid keeleinstituudi sees on kujunenud laias laastus nii, et Peeter Päll on tänapäev ja mina olen ajalugu.

Praegu on käsil haldusreform. Kas kohanimeuurijale näitab uute nimede panek ehk kätte ka mõne kunagise nime paneku põhjusi?

Konkreetselt mitte, aga see näitab selgesti, et nimi on võimu atribuut, ka kohtadel tunnetatakse nime ning võimu seotust.

Kas kohti on nimetatud ka meelevaldselt või on selleks alati mingi alus olnud? Miks ikkagi ei olnud kohanimenõukogu, teie selle liikmena sealhulgas, mõnede vallanimedega oma eelmise aasta lõpus peetud koosolekul⁵ päri?

Nime tekkel on alati mingi alus, seda mõjutavad nii keelelised kui ka keelevälised seigad. Kohanimenõukogu seisukoht koosolekul oli eelistada juba olemas vanu kohanimesid (Eesti kohanimede kaitse tuleneb kohanimeseadusest). Püüti jälgida, et suurte loodusobjektide nime (Peipsi, Võhandu) ei „omastaks“ üks omavalitsus. Omavalitsuse nime määrab Eesti valitsus, kui on kaalunud kohapealseid ettepanekuid ja kohanimenõukogu soovitusi. Ka jälgib kohanimenõukogu, et kohanimi ei nihkuks oma algsest paigast liiga kaugele. Tendentse on. Näiteks on Pärnumaa haaranud ka Halliste ja Karksi, aga Tõstamaa koos Kihnuga, Audru ja suures osas Mihkli ning Halinga hilisemast Pärnu-Jaagupist olid Läänemaa osad veel XVI sajandil. Pärnumaa on liikunud loodesse ja läände, sulatades endasse järjest Läänemaad, ja on kaotanud oma varasema ida- ning kaguosa. Kohanimede liikumistee jälgimine on üks diakroonilise nimeuurimise ülesanne, sünkroonias tekitab nimede nihkumine probleeme.

Kas nüüdseks juba kurikuulus spetsialistidest tüdinemine saab kuidagi näiteks kohanimede puhul asjale, s.o rahvale kasuks tulla?

Eesti kohanimede nn ametlikeks nimedeks muutmine ja kohanimeregistrisse kandmine ühel kindlaksmääratud kujul ei peaks kõrvaldama keelelist variatiivsust mujal kui ametlikes dokumentides. Rahvale ja eesti keelele on kasuks, kui kohanimesid tarvitatakse.

Millistes valdkondades peab vabalt orienteeruma, et olla hea kohanimeuurija?

Arvutiasjanduses. Lisaks filoloogilisele haridusele peavad olema põhiteadmised matemaatikast, statistikast. Ajaloos, eriti Eesti ajaloos. Kartograafias ja geograafias.

Kuhu peale „Eesti kohanimeraamatu“ tasub kohanimehuvilisel näiteks netis pilk heita ja millal saab seda kapitaalset teost e-kujul pruukida?

Peeter Pälli kohanimede andmebaasi KNAB, mis täieneb pidevalt. Leitavad on Pälli eestvõttel digiteeritud ESi ja EKI kohanimekartoteek ning Endel Varepi kogu. Ametlikke nimesid tasub vaadata riiklikust kohanimeregistrist, mida haldab Maa-amet. „Eesti kohanimeraamatu“ netiversioon ootab halduskorralduse kindlaksmääramist.

1 Kuula ka ERRi „Suvila“ saadet http://arhiiv.err.ee/guid/111518

2 Vt https://www.hm.ee/et/uudised/wiedemanni-keeleauhinna-tanavune-laureaat-marja-kallasmaa

3 Evar Saar, Võrumaa kohanimede analüüs enamlevinud nimeosade põhjal ja traditsioonilise kogukonna nimesüsteem. Tartu Ülikool, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008.

4 Marja Kallasmaa, Samm edasi kohanimede uurimise teel. – Keel ja Kirjandus 2009, nr 3, lk 233−236.

5 https://www.eki.ee/knn/knpr75osa.pdf