Suvekiri kirjandustandrilt

Henry Schmidt, laia profiiliga kultuurikriitik

Suvine aeg. Ja elu on pask. Inimeste töllakil, palavusest umbes nägudele on pekstud rõõmupeeretusilme. Rannad ja maakohad täituvad häiriva elemendiga; inimkõnts puhkab, töölisklass peab pidu, turistide sõgedad pudulojuskarjad jooksevad munakiviteed ja seitsme sajandi vanused arhitektuurimälestised liivatolmuks, millele püstitub kohe uusi õlletelke ja -aedikuid. Ainult kirjanik, tema piinleb, ta tahaks vihma, lörtsi, padu, pimedust ? ükskõik mida sellist, mida saaks õieti nimetada ilmastikunähtuseks, erinevalt konstantselt hõõgavast päiksest ja loiust pilvekräbalauidust üle lõppematu taeva: see pilvekiuke, mis hommikul hakkas koos päiksega idast rändama, on õhtuks parajasti poolde taevasse ? vastasmaja kohale ? jõudnud.

Kirjanik ei ole tavaline looder, mõttetu mollusk, kes istub oma töötunnid ära, et siis saaks aga looderdada, leiba luusse lasta, fiestat ja siestat panna, maal peenraid rohida ja varbaküünte vahelt liiva nokitseda, kodu kaunistada, nädalavahetuse pidu oodates bemmi kallal nokutseda ja põrsasrõõskadest beibedest uneleda. See kõik ei paku kirjanikule midagi, tema tahab tööd rabada, luua, tema mõistus töötab pidevalt ühes suunas: kuidas kirjutada siinsamas parim teos, suurim ja olulisim raamat, mis kunagi üldse kirjutet? Midagi, mis algaks umbes nii: ?Suvine aeg. Ja elu on pask.?

Edasi… Edasi ei tea keegi, mis tuleb, ja ei saagi teada, sest alati, kui kirjanik tahaks edasi kirjutada, segab teda imbetsilsete laste lälin ja naer tänaval või jokkis noorukite joviaalne elurõkk akna all õues või naaberaiast voogav öökima ajav grillimislehk või tuleb naine teda randa kamandama, et mis sa istud siin, või juhtub veel midagi kohutavat ? helistab mõni sõber, veel hullem ? mõni tööandja ? ja kutsub su kuskile poolkohustuslikule prallele või suvisele väljasõidule.

Ja isegi, kui tal õnnestub kõik need segajad lõpuks ära ajada, karjuda nende peale, et nad kunagi enam oma türastanud nägusid kahe tuhande meetri raadiuses ei näitaks, on selleks päevaks asjaga mokas, sest kirjaniku mõistus on peen instrument. Kui seadistus korra juba kurele keeratud, ei peksa seda enam kuidagi üllaks kondoriks kõrge ja eetilise kirjanduse pilvedesse. Nii jääb kirjanikul üle vaid frustratsioonist jooma hakata, lootuses, et ta maandub kuskil inspiratsiooniväljal. Ja nõnda ta siis maandubki hoopistükkis sõprade või perega randa või mõnele grillipeole või koguni loodusesse, kellegi suvilasse labrakale, kus esimese asjana peavad külalised tikripõõsaste ümbert mehekõrgused maltsad välja rohima. See on siis kirjaniku looming, tema suur panus inimlikku ja üleüldisesse hääollu: kaks tillukest kärbatanud ja hapude viljadega tikripõõsast, mis nüüd saavad värdjaliku umbrohu käest halastamatus suvepäikses elule päästetud.

Ei, see pole looming, vaid kuritegu, kuritegu humaansuse, terve inimühiskonna vastu. Õiglasem ja leebem oleks see kirjanik lihtsalt maha lasta. Seda nimetatakse eutanaasiaks ja mõnel maal on see lubatud. Muidugi mitte meie, sitases suveriigis, ogaras kuurordis,  sest see siin on ju maapealne põrgu, kuhu andekad on aeglaselt kärvama mõistetud, et nad teistest paremaks ei püriks.