Targutaja tahab sõna

Eesti täienevad tekstikorpused vajavad žanripõhist märgendatud kajastamist, keelekasutus nii õpetamist kui ka üha enam nõustamist.

KRISTA KERGE

Keelt ei ole olemas muul kujul kui tekstina – abstraheerime ka eesti keele oma keelekogukonna tekstidest. Elava põlvkonna keel on tema ühe liikme peas, kuid kirjakeel on teadlik traditsioon, mille mõte on säilitada tekstide mõistetavus ja stiili vastuvõetavus üle põlvkondade. Praegu käib elav arutelu, kelle keelt peaks peegeldama Eesti Keele Instituudi elik EKI kirjakeeleallikad. Proovin sellele vastata oma pika õppejõu­kogemuse taustal.

Inimene sünnib tekstide keskele, omandab tekstidest keele ja suhtleb tekstide vahendusel, rõhutas Juri Lotman juba umbes 40 aastat tagasi. Seejuures suheldakse kindlas olukorras ja kindlapiirilise toimingu kontekstis, mille üks osa on tekst. Nii kujunevad keelekasutuse olukohased kompositsioonimustrid ja stiilid: olukohaseid žanre üldistades kujunevad ühised arusaamised tahteavalduse ja teatamise mõttest, ilusa muinasloo ja riukaliku vale olemusest, külauudise, ajalehe­uudise ja teleuudise kompositsiooni- ja stiilierinevusest, kuid ka teadusuudise erinevusest teadusajakirjas, üldhuvitavas avalikus meedias või lastesaates jne. Sama sisu sõnastatakse olukorriti eri määral, erinevas järjestuses ja stiilis, valides sisu jaoks sõnu ja vaagides süntaksit. Keeleteadlane ütleb: sama sisu väljendame žanriti eri moel. Oma suhtluspartnerit arvestades valitakse sobiv kood: asjatundjale teistsugune kui võhikule, lapsele tema vanuse järgi, argipäevatoimingutes suhte läheduse järgi jne. Milline on kogemus (sh lugemus), selline on keel. Kirjakeele kogu varamu, autentse Tammsaare või meie pika mõtte­loo, originaal- ja tõlkekirjanduse kirjakeel kui mitmekülgne verbaalne kultuuriruum väärib säilitamist ja see on ka meie riigi põhiseaduslikke eesmärke. Muu hulgas tagab selle täitmise EKI – kui tema korpused ja korpuspõhised allikad seda hästi peegeldavad.

Kool ja keel

Tore. Küsime nüüd, kui ulatuslik on ühe inimese keelepagas ja kui sarnane on meie stiilitunne. Keelepagasi ja stiilitunde määravad need tekstid, millega oleme kokku puutunud, olgu see varamu siis aktiivne või passiivne. Kas kujutate ette, milline keelepagas on nutiseadmes kasvanud 20aastasel ja 60sel suurel lugejal, algajal ja kogenul? Ainult kõigi ühe keelekogukonna elavate liikmete keelekogemuse ühine osa on eesti ühiskeel.

Enim leevendab keeletaju lahknevusi see, mida koolis õpime. Kool õpetabki eesti kirjakeelt, eesti keele stiilirikast ja korrastatud vormi. Tekstiliike kogetakse palju: loetav ilukirjandus oma rohkete žanridega (olgu või katkendid), õpiku teabetekstid, ainevaldkonna eri aegade tekstimaailma peegeldused, pildiallkirjad ja skeemid, õpetaja seletused ja töökäsud, harjutuste ja ülesannete juhised ja ülesanded ise, omandamist suunavad küsimused õpivaras ja tunnis, õpetaja juhitud arutlused tunnis ja vestlused kaaslastega vaheajal, kirjalikud arutlused kirjandis jne. Kuni haridus on teaduspõhine, rikastavad ühiskirjakeelt koolis õpitud terminid. Kirjakeelt säilitab eri põlvede ühine/sarnane lugemisvara ja avalik kogemus. Kuni ja kui. Kooli­hariduse laad ja sisu ei sarnane 18 ja 48 aastat vanal. Väga paljud noored saavad hariduse või osa sellest mujal ja muus keeles. Väga paljude eestlaste emakeelgi ei ole eesti keel. Muudatus ei tohiks olla liiga järsk. Selle eeldusi tuleb pidurdada.

Sõnaveeb ja ÕS

Mis on selle jutu mõte?

Esiteks, kui keskne verbaalse suhtluse üksus on kindla funktsiooniga tekst kindlas olukorras, siis ei ole mitte EKI-l midagi kiidelda. Sõnaveebi taustaks on žanriliselt määratlemata, kirjutatud ja suures osas ka spontaansete veebitekstide massiiv. Ei ole õige pakkuda ebamäärase korpuse leide „tegeliku“ ühiskirjakeele pähe. Pigem on see alaesindatud ühiskeel, mille žanrid vajavad teadvustamist ja vahendite suhtlusväärtus märgendamist. Isegi varasemates korpustes määratud keelekasutusvaldkond (nt ajakirjandus, ilukirjandus, teadus) on pigem uurija kui keelekasutaja abimees. Ajakirjandus näiteks on nii suuline, nagu raadio ja suuresti televisioon, kui ka kirjalik, nagu ajakirjad-ajalehed ja uusmeedia, kusjuures ei sarnane ka ühe ja sama kanali žanrid ja stiil. Uurimuste järgi ei sarnane Õhtulehe stiil, k.a sõnavalik Päevalehe ja Postimehe omaga. Keelde ja Kirjandusse ei sobi Kroonika stiil, Keele ja Kirjanduse keeleteadusartikli stiil ei sarnane raamatututvustuse ja ülevaaterubriigi omaga. Täiesti jääb EKI korpustest välja suuline kirjakeel, mida kohtame teleuudistes, raadio­arutlustes, tava- ja veebiloengutes ning väga paljudes eesti kodudes.¹ Kõrvale jääb ka palju kirjalikku. Uurisin tosina aasta eest kirju, mida mujal maades on nähtud ühe intuitiivselt tuntud üldžanrina, kuid isegi „kiri“ on liiga suur üldistus: mõõdetavad keelekasutuse näitajad erinevad mitmeid kordi, kui vaatame eraldi paber- ja e-kirju, era- ja ametikirju, kahe inimese ja listikirju, noorte ja täisinimeste kirju.² Täiesti puudu on enamik ilukirjandustraditsioonist, mis peegeldab maailma ja mõtlemist väga mitmekülgselt. Peale sõnavara on ka kirja­keele grammatika nii kasutus- kui ka kasutajapõhiselt variatiivne. Täienevad teksti­korpused vajavad žanripõhist märgendatud kajastamist, keelekasutus nii õpetamist kui ka üha enam nõustamist. ³

Teiseks, üksikisikute eesti keele ulatus, keelekogemuse laad ja stiilitaju on nii erinev, et vajame asjalikus suhtluses üha enam nõu ja otsime seda – praegu ilmselt e-seadmest ja ennekõike e-õigekeelsussõnaraamatust. ÕS on ühest küljest kirjakeele normi seaduslik alus ja teisest küljest kirjakeele suure traditsiooniga professionaalselt koostatud allikas. ÕSi kasutussagedus on tohutu: nt 29. VI seisuga on viimase aasta vaatamisi olnud 25 018 päevas, ja seda olenemata Sõnaveebi olemasolust. ÕSi täiendavad samasugused suurepärased üle põlvede täienenud kirjakeele allikad, nagu seletav sõnaraamat ja võõrsõnade leksikon oma suure põlvede­üleselt täiendatud rikkusega. Need pakuvad sõnade stiili-, eriala- jm märgendeid ning kasutusnäiteid, kuid ka hääldust, millest sõltub vormimoodustus, pluss vormimoodustuse eeskujusid. Kas EKI juhtkonnal on voli otsustada, et need vaatamised on asjatud ja Sõnaveeb asendab neid küllaldaselt? Ei ole. ÕS jt sõnastikud on rahva omand ja rahvale vajalikud, kuni kasutus­statistika näitab midagi muud. (Iseasi on, et ÕSis on ka ilmseid vigu.)

Kolmandaks … Ja nüüd asun EKI ja tema uueneva keelenõukeskkonna poolele. Noorte keelekogemus ja suhtlusharjumused erinevad vanade omast tohutult ja veebipõlvkonna ideaalne keelenõuanne olgu veebis võimalikult ühes kohas. See on ka EKI taotlus. Järelikult peab ühiskond kulutama pidevalt ja palju, et e-sõnastikke jm e-keelenõuannet järjepidevalt kaasajastada, seejuures pika ajaga äratehtut alahindamata ja kaotamata. Juba on loodud EKI teatmik⁴, mis Sõnaveebi täiendab, ehkki pole otse kindlasti veel ühendamiseks piisavalt lihtne ega isegi nii lihtne nagu õigekeelsuskäsiraamat⁵, mis sinna värskelt, kuid keerukamal kujul üle kanti. Kuid see on teine teema. Rõhutan: iga arvutikäsk maksab, iga korpuse mitmekesistamine ja märgendamine maksab, iga avalik e-keskkond nõuab pidevat tööd, mis omakorda nõuab, et pidevalt uuritaks keelt ning eri põlvkondade keele­kasutusootusi ja -harjumusi. EKI ei vaja riidu, vaid konstruktiivset diskussiooni ja toetust.

Minu arvates on vältimatu säilitada ÕS, hoida seda pidevalt moodsana ja pakkuda Sõnaveebist sinna linki alati, kui haldaja näeb ÕSis üksikasju ja soovitusi, mida see uus primaarne keskkond ei paku. Siiski, kui Sõnaveeb mingit teabenüanssi ei paku või on pakutav asjaliku suhtluse aspektist liiane, siis saab selle keskkonna haldaja tekitada klõpsu millise tahes kirjakeeleallika juurde. Loodan südamest, et nagu ÕS 1976 on olnud alati kättesaadav, nii jääb keeleprofessionaalidele ja -huvilistele kättesaadavaks kõik, mis on hetkel sõnastike koondlehel olemas. Ühtse keelenõukeskkonna loomist ja pidevat täiendamist tuleb aga igas mõttes toetada ning kirjakeelekorpuste mitmekülgset täiendamist innustada.

1 Oleme korpuste puudujääke vaaginud; vt Krista Kerge, Hille Pajupuu, Kairi Tamuri, Heidi Meier, Kõnetehnoloogia vajab žanrilist lähenemist. – Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat 4. EKSA, 2008, lk 53–65.

2 Krista Kerge, Kirjažanrite keeleparameetrid mitme tekstiliigi taustal. – Emakeele Seltsi aastaraamat 55, 2009, lk 32−62.

3 Vt Krista Kerge, Let’s talk linguistics. – Keel ja Kirjandus 2012, nr 8-9, lk 581−597.

4 Vt https://teatmik.eki.ee/teatmik/

5 Vt https://keeleabi.eki.ee/viki/